Kelli: Siin, õpetaja käevangus, on nii mõnus olla. Nii meeletult õdus, nii tohutult hea. Huvitav, mis need Karin ja Britta seal tagapool karjuvad? Kõigest pisike rahehoog, mida mina ei tunne üldse selle võrratu vihmavarju all. Paras neile kahele, nemad ju ei osutunud Valituks. Neile ei langenud seda õnne, vaid mina sain siia varju alla. Õpetaja oli konkreetne: "Sina, Kelli, tuled nüüd minu juurde. Hoia käest ka kinni. Ära karda, ma ei hammusta." Õige otsus, vaatan ma tagantjärgi. Ning kust otsast see üllatav on, et mind valiti? Põrmugi mitte, mina ju olengi keemik. Tänu minule oleme siin. Tänu minule on meie näol naeratus. Mina, mina, mina.. ma olen suurepärane!

Kell on 6.45. Kellaajaga on alati hea mõnd sissekannet alustada. Aeg on konkreetne, kõigile selge. Olgu, ameeriklastele valmistab tõsist probleemi 24-tunnine süsteem, kuid siiski mõistame me aega üheselt. Seega.. 6.45. Tunnen kerget ootusärevust. Elavalt kujutan ma ette tagasihoidliku, kuid ilusat Tartu Raekoda, võimast TÜ-d, kolossaalset Tartu Kaubamaja. Täna pole tavaline koolipäev, täna ootab ees hoopis 28. Eesti Keemiaõpetajate Liidu keemiaviktoriin. Kordan: kahekümne kaheksas, just seetõttu on teemaks 28-s ühend Mendelejevi tabelis, nikkel. Kotti sulpsavad erinevad keemiaalased raamatud ning teabevihikud, endakirjutatud konspekt, mille lugemiseks on vaja krüptograafilist haridust.
Ma ei räägi pikemalt meie rongisõidust heade mõtete linna. Märksõnadena võin välja tuua vaid Ostwaldi, Rayleighi ning tehneetsiumi. Hüppame veel paarist mitte nii põnevast kohast üle ning olemegi kohal Tartu Kunstigümnaasiumis. Tüüpiline H-kujuline koolimaja, ei mingit isikupära, ei mingit ülihuvitavat arhitektuuri. Istun taas ühele nõukogudeaegsele haridusasutusele omases aulas ning naeran. Haruldane nähtus, tavaliselt nutan ma viktoriinidel. Kuid sellest kunagi hiljem, ehk juba laupäeval, kuna siis toimub Tallinna keemiaviktoriini finaal. Igatahes.. ma naeran. Vahepeal ka köhin, kuna mul on hetkel pisike tore külmetus, aga see ei ole hetkel oluline. Keemiaviktoriine on kord-kaks-.. aastas, külmetused on igapäevaselt tuntud nähtused. Seega ma naeran taas. Tulemuseks on 7.-8. koht. Pole vaja olla geenius, et arvata, milline oli esikolmik. Järgneb kerge vaidlus stiilis "Aga miks sa siis ei ütelnud kõvemini, et see on vesinik seal? Kuid sina oleks võinud ju sama hästi kõvemini peale sundida oma arvamust, et väetiste asemel tegeleb ustav härra Ustav haiguste uurimisega!" Tegelikult oleme me rahul. Meil oli kõige humoorikam ning vingem võistkond seal. Seepärast polegi üllatus, et korraldajate palve võitjatele "Näidake nüüd oma kotid ette!", mille tagamõte oli siiski kõigest saada võitjad oma võidetud spordikottidega poseerima, mõjus mõne meie teise naljaga võrreldes küllaltki lahjalt.
Tagasiteel, mille sisse mahtus ka lõunasöök Ülikooli Kohvikus ning ajaloomuuseumi külastus, kõlas nii filosoofilisi arutelusid küpsisepaki ostmise mõttekuse kohta kui ka eelnevalt Kelli monoloogis mainitud karjumist hiiglasuurte rahesaju peale, mille alla minul ja Karinil oli au jääda.

Ja nii oligi ning ma oleks tegelikult palju paremini suutnud kirjutada, aga millegi pärast ei mahu head asjad sissekannetesse. Aga täna oli hea.

PS! Aga kellel läks TIKi vestlus "kergelt" metsa? Paari päeva pärast lähem halamine.

Labels: chemistry, tartu, trains