Ma olen nii kaua, kui mäletan, oma sünnipäeva pisut kartnud. Muidugi on alati juures lapselik ootus ja elevus, karje "pidage mind meeles, palun pidage", kuid ka see on maitsestatud hirmuga ja arusaamaga iseenda tähtsusetusest. Sellepärast kartsin ma tänast (eilset) eriti, kuna oma mõtetes olen omistanud sellele eriti suure tähtsuse. Ning just seetõttu on mu hea meel ja üllatus, et te olete mul olemas, veelgi suurem.


Esimene. Võtsin kell üks öösel teatrist hääletuks jäänud telefoni välja, et kontrollida, kas mõni pöörane ehk teab. Tühjus, hakkasin telefoni sulgema, kuid siis ilmus ekraanile Katriini nimi. Ebalesin, see ei saa võimalik olla! Ma ei usu telepaatiasse. Ometi võtsin vastu, oodates kuulda vaikust või merelainete kohinat või kas või teadet, et nädala pärast... aga oli siiski Katriin, hoopis teisest maailmast, mis ometi samas maailmajaos, mitte isegi nii kaugel. Shh, esimene naeratus tuli näole.

Teine. Paula pistis pihku ühe lillakaspruuni paki, mida kohe ei söandanud avada. Hiljem jalutasin üksinda ja ei suutnud piilumata jätta (üksinduse ja seltsisoleku erinevad rõõmud ja julgustükid tuleb siinkohal ära märkida). Chat noir'iga tass saab nüüd minu kaasränduriks, võõramaised kommid rändavad aga ükshaaval kõhtu, nämm.

Kolmas. Tuleme Meriliniga kino Sõpruse tualettruumist välja, Merkale on aga järsku raamat kätte ilmunud. Siis rändab see sujuvalt, kuid pisut ootamatult minu kätte. Ah et õige päeva kink! Prantsuse kirjanik ja tõlkijaks juhuslikult see naine, kelle just homseks esinema kutsunud praktika raames korraldatavale üritusele! Merci beaucoup, mon amie.

Neljas. Hesburgeri juurviljaburger ja tasuta pakk friikartuleid. Kõige parem sünnipäeva õhtusöök.

Viies. Sulgen viimaks elutoas tule, kuid nagu kombeks, heidan viimase pilgu aknast välja. Nevski katedraal helgib oma kuldkollases valgustuses, vaatan korraks maha ja tagasi vaadates on ta juba mattunud puude vahele. Säästurežiim, mis annab endast märku punktipealt kell üks öösel, ei hävita ometi viirastluslikku ilmutuse sõnu.


Hakkan vist viimaks iseenda leppima. Kallistan isegi nõrkusi, kas see on halb? Minu pettumus peaks aitama kaasa edasiliikumisele, nii et aitäh.