Sunday 24 February 2008 @ 14:12
Boycotting myself
Oh appi! Juba üle aasta olen oma mõtteid siia kirjutanud. Kooki ja torti polnudki see aasta. Lastešampust ammugi mitte. Selle asemel: Olen mõelnud. Mõelnud Eesti peale ning hakanud rohkem mõistma oma riiki. Samal ajal olen ka aru saanud, et kõik ei ole hästi, et fookus on suunatud valedele asjadele, nagu näiteks mõningane õõvastav vabaduserist, millest, paistab, ei saa üle ega ümber, et me ei peaks laskma enda "esindajatel" nahka üle kõrvade tõmmata. Meie rahvus ei peaks langema võitluses raha ja muu materiaalse pärast, sellepärast ei peaks mitte kedagi põrmuks tallama. Ja need sõnad, mis ma hetkel kirjutan, ei ole sugugi nii suured, kui need näivad. Või siis lihtsalt mulle endale näib. Mina olen lihtsalt üks noor eestlane, kes armastab enda riiki ning seetõttu püüab hoiduda selle mandumisest. Ja kui heita ette, et ma ei suuda miskit ära teha, siis andkem mulle andeks, aga ma raputan pead ja ütlen, et suudan küll. Olen ka endast mõtelnud ja pidanud palju vestlusi, mis algavad sõnaga "tahaks", mis peagi muutub sõnaks "tahan", kuni leiab tee sõnani "saan". Unelmad, endakeskesed unelmad, kuhu on alati segatud ka muid inimesi, kes neist veel miskit ei tea. Olen mõtisklenud teiste eludest. Pannud kõrva vastu seina ja kuulatanud. Nii veider on mõelda, et selles samas majas kulgeb veel nii palju elusid, mis käivad hoopis teistel radadel, vahest küll astuvad samal kõnniteel, kus minagi, kuid ometi suundudes kuskile mujale! Vaadanud kõrgelt alla ning jälginud pisikest inimkogu jooksmas nõiduslikus pargis, mõistatuslikul jooksurajal. Missugune lugu (lood) oleks rääkida sellel samal täpil, nagu ka kõigil teistel. Elu on nii ääretult ilus, kui selliselt mõelda. Ja samas on ise olla nii keeruline, kui oma isekuses mõelda vaid endale, mitte üldse avada silmi ja kuulatada igal sammul teisi ja teistsugust. Olen lugenud. Näidendiraamatukesi pärastlõuna ja õhtu ampsamiseks, luuleraamatuid omaette mõtisklemiseks (kas raamatut üldse saab teisiti lugeda?). Jan Kausi "Tema" näitas inimese kasvamist läbi valu ja läbimõtlematust oma tegudes, inimlikku nõrkust ja segadust. Mati Undi "Via Regia" pakkus mõtteainet, vahest isegi liiga palju, mille ma aga siiski lahkelt oma võimekuse piirides vastu võtsin, ning seda kõigest kuuekümne napi leheküljega. Nappus on vist viimane asi, mida selle raamatu kohta öelda. Kui vaid oskaks mina niimoodi kirjutada, kui suudaks vähesega nii palju öelda! Kaks erinevat maailma, üks lugu. Ilusad pildid - inimeste pildid, väikelinna pildid, teatripildid. Uhkustunne, kui olin mõne mainitud teoreetiku või kirjaniku nime varem kuulnud. Ma võin olla nii labane ja üldistav oma kirjeldustes, et ma parem ei hakkagi midagi enamat praegu kirjutama. Olen tantsinud või vähemalt üritanud. Harilik kosmos kummitab peas ja hea tunne, mis saabus pärast lavalaudadelt või õigemini valgelt presentkattelt lahkumist, jääb meelde. Need mõtted on mul täna. Homme võin ma tagasi vaadata ja mõelda sootuks teist. See ongi progressi võlu ja õud. Saturday 16 February 2008 @ 21:11
Much ado about nothing
Vaikselt hakkan rahunema. Või õigemini on lausa veider, kui rahulik ma kõike arvestades olen. Järjekordselt on tunne, nagu oleks nädalaga tohutult kaugele hüpanud ning ei suuda ettegi kujutada nädalatagust Brittat. Ääretult, ääretult veider. Viimasel ajal naudin puhkust ja mõtisklusi. Üle pika aja on jälle aega kodus olla, hingata ja olla. Neljapäeval ja reedel ärkasin pool tundi varem, et vaikuses õppida, ning hetkel kaalun, kas peaksingi selle muutma harjumuseks. Ilma kiirustamata kulgeda, ilma tormamiseta ärgata. Sõbrapäev ei kujunedki nii sihituks jooksmiseks kui uskusin ning koolimajas ringi jooksvad kallijänkud/notsud tegid südame soojaks juba varajastel hommikutundidel. Maleva lauluvõistlusel võitsime kolmanda koha ja väidetavalt kostus kõlarist vaid minu häält. Naljaninad. Aivar Haller aitas mul mõista, et tegelikult on parem olla mina ise ning mitte toimida nii, et teistele meeldiks. Nüüd peab sellest kombest vaid lahti saama. Sõbrad on mul armsad. Reedel, eile ja täna täitis südant päike ja palavalt rõõmus tunne, olgugi et otsest põhjust ei olnudki (veel). Lühidalt öeldes, polegi otseselt soovigi olnud end haletseda. Kapsauss on kapsa sees ja mina olen sõiduvees. Monday 11 February 2008 @ 19:26
sinister-friendly euphemism
Ootan endiselt, et keegi ütleks, et tegelikult oli tegu eksitusega. Et ma olen seda väärt ja midagi lihtsalt läks sassi. Et terve eelmine nädal oli unenägu. Vähemalt olen ma tänaseks sellest ääretust kurbusest lahti saanud. See on asendunud pigem õhkõrna lootusega, et ehk kuidagi veel.. teen vaikselt juba otsingutööd, kuidas leida endale toetaja, kes sooviks maksta pool miljonit krooni minu hariduse eest. Nii mõeldes ei tundugi ebareaalne. Aga tõepoolest, kui ma ei saanud sellepärast oma unistust täide viia, et ma olen eestlane ja elan Tallinnas ja käin kesklinna koolis ja olen niigi omadega mäel (haha), siis on see küll diskrimineerimine. Kui mul on liialt halvad hinded või olen ma väheselt aktiivne, siis sooviks ma neid võitjaist triksusid näha. Kui põhjus on mu iseloomus ja närvide puudulikkuses, siis on tegu mõistetava asjaoluga. Eks varsti fillin rohkem inni ka. Ja pärast seda ei sega enam eesti keele sisse inglise keelt, isegi siis, kui nii oleks lihtsam. Lubadused sünnivad viimasel ajal kuidagi lihtsalt. Oma segases selguses avastasin ühe hea bändi ka. Või siis õigemini korjasin nad üles teiste avastuste pealt. 12 Stone Toddler. Iroonia, iroonia - nad on Brightonist. Aga see on tegelikult ju pigem hea ja armas ja nende laulud on ka head ja armsad. Tunne, nagu mõni õela näoga klounipoiss või frakis tsirkuseetenduse õhtujuht vaataks otsa ja laulaks melodramaatilist õõvastavat, kuid lummavat viit. Nemad võiksid mulle küll pimedas pargis vastu jalutada. Saturday 9 February 2008 @ 19:54
dot
Ei saanud. Peaks mitte enam nii palju unistama ja hakkama imejõmpsikaks. Tuesday 5 February 2008 @ 16:34
Fluctuating confusion
"Ma ei läinud võistlema, ma läksin võitma," korrutas endale üks ummikus tüdruk, tehes vanalinnas tiire, et end enne tähtsat sündmust rahustada. Eile oli siis see päev. Mingil määral sai kahe aasta ootus, igatsus, pingutus läbi, samas võib see kõik alles alata. Või vastasel juhul järsult lõppeda. Vestlus Briti Nõukogus. Ma ei tea, kas ma ei kartnud piisavalt või oli lihtsalt mu aju puhkeasendis, aga miskipärast jäi nii palju ütlemata ja välja näitamata, kui väga ma siiski igatsen Suurbritannias õppida. Minu unelm alates kaheksandast klassist ja nüüd võib see kõik purustatud saada, sest ma ei taibanud targemalt argumenteerida või korralikumalt istuda või ilusamalt rääkida! Olgugi et ma sain Shakespeare'i, Marlowe'd ja Potterit mainida, siiski tean, et oleks suutnud rohkem. Pärast saatuslikust toast väljumist ei tundnudki ma õieti veel, nagu ma oleks midagi suurel määral vussi keeranud. Pigem oli tunne hea, kuna intervjueerijad olid oodatust hulga sõbralikumad ja armsamad ning nelikümmend viis minutit olid möödunud välgukiirusel. Olnud ära saatnud ühe kandidaadi bussijaama, kes oli kusjuures meeletult sõbralik ja muuhulgas ka pianist(!), hakkasin kahtlema. Koolis süvenes see veelgi. Õhtul rääkisid ema ja isa, et ma masendusse ei langeks, kui ma ei juhtu stipendiumit saama. Ja täna - tänane päev oli lausa väljakannatamatu! Kõik, mida oleks võinud paremini või lisaks öelda, kõik, mis tegemata jäi. Ja siis see ootusärevus, ootusärevus, ootusärevus. Palun, Universum, võta vastu mu signaale ja mõista, et ma tõepoolest tahan seda. Täida mu unistus, kel iganes selleks võim on. Siis ma olen tõepoolest rõõmus. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |