Sunday 29 April 2007 @ 15:03
Protestiaktsioonist vandalismini ehk mida arvan mina sellest ignorantsusest
Ma olin pärast neljapäeva õhtut täiesti kindel, et ma pean sellest oma blogis kirjutama. Pärast üleeilset oli mul tunne, et ma ei taha sellest enam rääkida. Eile ma lihtsalt ei suutnud kirjutada. Täna usun ma, et rääkida ma võin, aga midagi head siit ei tule. Praeguseid tundeid on keeruline kirja panna.

Viimased päevad jätavad kindlasti minusse mälestuse. Vaevalt juhtub sageli seda, et sa vaatad koduaknast välja ja näed naabertänaval autot põlemas kui säraküünal. Just iga päev ei ole nii, et sa jõuad koju alles kell kolm öösel, sest sa oled just istunud lõksus kolmnurgas Vabaduse väljak-Pronkssõdur-kino Kosmos. Kui ma kardan Eestimaal kõneleda eesti keelt, siis peab midagi nihu olema.

Minu jaoks on praegune olukord põhjustatud suuresti üksteise valesti mõistmisest. Eesti venekeelne elanikkond on Vene meedia mõju all, nad usuvad lugusid, mille väljamõtlemise najal püsibki praegune Venemaa valitsus ülal. Sellega võib õigustada inimesi, kes tõsimeeli arvavadki, et pronkssõdur on kolmeks tükiks saetud ning seetõttu protesteerivad.

Kahjuks pole asi enam kaugeltki mitte selles kujus, pole kunagi olnudki. Praegused mässajad on lihtlabased kurjategijad, vandaalid, huligaanid. Nende jaoks pole pronkssõduril mingit tähtsust, need on inimesed, kelle jaoks see kõik on vaid ettekääne varastada, märatseda ja kakelda. Inimesed, kes ei tea ise ka, kes nad on. Nad võivad karjuda "Rossija! Rossija!", aga ometi ei ole nad Venemaal. Nad elavad Eestis, sest siin on neil hea põli. Me diskrimineerime neid? Vastupidi, me oleme nende vastu liiga head olnud. Väär on väita, et need inimesed on venelased. Iga mõistlik venelane tunneb häbi, et kõneleb nendega samas keeles. Hetkel loovad märatsejad lihtsalt valesid arusaami. Paljud eestlased ei mõista, et need inimesed, kes meid fašistiks nimetavad, on lihtsalt provokaatorid, mitte venelased. Me ei saa kõiki hukka mõista, kuna mõned neist ei saa aru, et asi on puhas vandalism ja ei mingi protest. Viimased päevad on ka minu nägemust asjadest oluliselt muutnud. Ma olen hetkel veel segaduses, kuid ometi olen ma pigem hakanud mõistma ühte rahvust, mõistma, miks asi nii kaugele on läinud. Kindlasti ei tohi unustada, et oma panuse on andnud ka eestlased, võtkem näiteks kas või eelmise maikuu sündmused, mil nö rahvuslased lihtsalt õhutasid rahvustevahelisi pingeid. Praegu pean ma eestlasi kiitma, vähesed läksid provokatsioonidega kaasa. Ometi on tänavustekinnipeetute hulgas ka eestlasi.

Ma vaatasin täna huvi pärast politsei poolt üles seatud leheküljele tuvasta.politsei.ee, kuigi ma olin veendunud, et ma ei tunne sealt ühtegi inimest ära. See osutus valeks, sest otsemaid nägin ma piltidel ühte oma kooliõde. Ja mitte lihtsalt pealtvaatajana, vaid tulemas alkoholipoest välja, pudel käes ja näol peegeldamas siiras rõõm. Igas rahvuses on lolle ja minul on häbi.

Mulle meeldib siiski mõelda, et selles kõiges on midagi head. Vahel ongi vaja kohutavaid sündmusi, et muuta asju paremaks.

Labels: , ,

0 comments


Wednesday 25 April 2007 @ 15:14
Sõjast ja kirjandusest
Mul oli täna vinge. Tõesõna.

Midagi nii erilist polnudki, midagi silmapaistvat ei juhtunud, mingit katastroofi ei sündinud. Aga alati ei peagi vinged päevad olema täis pidevat kappamist ühest linna otsast teise ning tõmblemist. Piisab ka sellest, kui sa avastad, et sul polegi hetkel mitte midagi kadunud ja ei mingit põhjust paanitsemiseks (väike põhjus siiski on, aga praeguseks olen ma jõudnud seisukohale, et aitab halamisest). Kool algas tavaliselt, pisikese töökesega eesti keeles, oli vahepeal kergelt tavaline ning lõppes tavaliselt, veidi suurema töökesega kirjanduses.

Ja öelgu teised mis tahes, aga minule meeldib kohustuslik kirjandus. Ma ei usu, et ma võtaks muidu kätte näiteks Kivika "Nimed marmortahvlil" või Remarque'i "Läänerindel muutuseta", vähemalt mitte üheksandikuna, ja seda juba pelgalt oma patsifistlike vaadete tõttu. Aga kui kool käsib, siis pole muud teha kui lugeda. Hämmastav, millistest elamustest ma ilma kohustusliku kirjanduseta ilma oleksin jäänud. Ning see, et asi on sunniviisiline - mis sellest? Las ta siis olla. Mitmed õpilased ei võtaks elu jooksul vastasel korral mitte ühtegi raamatut kätte ning sellega lõpetaksid kooli primitiivsemast primitiivsema sõnavaraga. Mind suisa häirib, kui keegi taas kirub kirjanduseõpetajat, et ta meil raamatuid lugeda käsib ning anub, et me töö edasi lükkaks. Õpilastele võiks sellise asja veel andeks anda, kuid lapsevanematele, kelle arvates on 6 raamatut aastas liiga koormav nende võsukese jaoks? Ma ei mõista seda soovi mitte edasi areneda, mitte end harida, mitte saada kätte elamust. Muidugi on võimalus, et raamat ei meeldi sulle ning sa pead seda kohustuslikus korras edasi lugema, aga kõik ei saagi meeldida. Ning vähemalt minu puhul on nii, et enamus raamatuid, mis ma loen, meeldivad mulle. Lisaks harib ka halb raamat, vähemalt annab ta mingi kogemuse, kas või hoiatuse, et sa enam selle kirjaniku teoseid ei loeks. Seega.. mina toetan kirjanduseõpetajate punnistusi teha oma õpilastest täisväärtuslikud ning haritud inimesed.

Eile lõpetasin ma eelpool mainitud "Läänerindel muutuseta", mis panigi mind kogu eelnevat teksti kirjutama. Ei, ega see raamat mu maailma nüüd nii kohutavalt ka ei raputanud, aga vähemalt andis ta taaskord tunnistust, et vahel on hea usaldada oma õpetajat ja lugeda midagi ka sunduslikus korras. Ma ootasin tüüpilist sõjaraamatut täis mõisteid, millest ma midagi ei jaga, ja julmust, mida ma ei kannata. Mu ootused said täidetud, muidugi said, aga lisaks sellele kõigele tegi see raamat midagi, mida teised sõjaraamatud ja -filmid pole teinud. See pani mind mõistma neid mehi. Kui kerge on öelda, et need prantsuse sõdurid on halvad ja saksa sõdurid head. Veelgi lihtsam on väita, et sõdurid on tobedad, et nad üldse sõtta läksid, ja lollid, et nad varem seda koledust seal ei mõistnud. Aga vahel pole lihtsalt valikut. Peategelane Paul Bäumer oli oma mõtisklustega õigel teel - neil lihtsalt pole võimalust valida. Ei ole seda prantsuse sõduritel ega ka saksa omadel. Mõlemad peavad sõdima ning tegelikult ei sõdi nad üksteise vastu. Nad sõdivad, sest nad lihtsalt peavad. Aga milles on see prantsuse talupoeg süüdi? Mitte milleski, need on lihtsalt lihtinimesed, kes võitlevad selle väikese grupi riigijuhtide eest. Raamatus käidi välja üks mõte, mis mulle väga meeldis. Miks ei võiks omavahel lahingut pidada riikide juhid ise ning see, kes kaotab, on kaotanud ka sõja? Jääks ära see süütu vere valamine ja need kohutavad õudused. Ometi inimesed sõdivad. Ju on inimene siis nii primitiivne, et nende jaoks võib sõda toimuda vaid suurte hulkade, tohutute armeede, paljude süütute inimeste vahel.



Ja see oligi kõik, mis ma öelda tahtsin. Palju jäi veel hingele kripeldama, kuid ma ei usu, et on õige hetk selle rääkimiseks. Päev pole veel pooltki läbi, kui nüüd aus olla. Trenn on veel ees, jazzi erinevad liigid on mind ootamas ja ka Karl Martin Sinijärv ootab, et temast referaat kirjutataks, mis sellest, et veel nädal aega tähtajani jäänud on. Raplamaa ootab samuti.



Friday 20 April 2007 @ 16:15
Seldom have I been as confused as I am now
Make up your mind, close your eyes
Make up your mind, quick, hide, die

Järjekordne tegus nädal on möödumas, sisaldades endas GAGi vestlust, valemivihiku olümpiaadi finaalvõistlus ja tibutantsu. Ma ei teagi, millest alustada, sest see kõik on mingil määral mainimist väärt.

Hetkel kirjutab seda sissekannet üks otsustusvõimetumast otsustusvõimetum Britta ja see kehtib kõikide asjade puhul. Kui ma ei tea isegi seda, millest kirjutada, kuidas peaksin ma siis suutma valida kahe (mõnes mõttes suisa kolme) võrratu kooli vahel? Kui te oskate sellele vastata, siis ma kingin teile ühe suure ilusa porgandi ja kummardan te ees elu lõpuni.
Mu sees on kõik nii sassis, ühel hetkel olen ma täiesti kindel, et ma valin kooli, kus on suurepärane tase, olemas kõik ained, millest olen unistanud ning ka vinge koolimaja, järgmisel hetkel kaldun ma siiski kooli poole, kus ei pruugi olla kolmandat võõrkeelt või nii palju matemaatikatunde, kui minu hing ihaldab, kuid selle eest kompenseerib selle see õhkkond, need õpilased, see sõbralikkus. Ja siis jääb mu enda kool, koht, kus olen juba viimased üheksa aastat tarkust kogunud, paik, mis olnud osa minust üle poole mu eluajast. Mul pole õrna aimugi, mida ma tegema peaksin, ma tahan, et see oleks läbi, ma soovin, et ma ei kasutaks sõna "ma" nii palju.
Mõnel määral on aidanud otsustamisele kaasa seesinane tibutants, mida eelnevalt ka mainisin. Tundub küllaltki lihtne kaasata peaaegu terve klass tantsima lõbusa lookese järgi ning seda seejuures ka nautida. Aga viimased päevad kinnitasid, et sellest ideest võib sündida rohkem konflikte kui naeru. Ning see panigi mind aru saama, et selles klassis, kus ma hetkel õpin, on vaid 1/3 sellised, kellega mulle meeldiks olla ühte katlasse pandud. Teised, andke andeks, on oma passiivsusega ja arrogantsusega mind ahastusse ajanud. Milles siis asi seisnes? Esmaspäeval tuli meil idee osaleda neljapäevasel tantsuvõistlusel, näidata, et me pole nii igavad, nii ükskõiksed. Asi päädis sellega, et enamus, kes algselt olid nõus osalema, ütlesid ära ning alles jäi vaid 7 inimest. Aga rõõmustav on see, et me saime asja tehtud, me saime näidatud, et on siiski inimesi, kes tunnevad rõõmu aktiivsusest ning suudavad enda üle ka naerda. Palju õnne, kõige lõbusam esitus.
GAGi vestlus oli kummaline. Kuidagi naljakalt kodune ja sõbralik. Lisaks pakuti mulle kohta reaalsemas klassis, kuna suure üllatusena tuli välja, et ma sain matemaatikas vingelt punkte. Inglise keeles ka, oh joy. Kõik oleks perfektne, kui matemaatika-inglise keele klassis oleks kolmas võõrkeel või siis prantsuse-inglise keele klassis oleks nädalas vähemalt neli tundi matemaatikat, kolme tunniga mina ei lepi. Ja ma ei saa oma TIKi vaimustusest endiselt üle.
Jõudes Tallinna Inglise Kolledžini, siis arvakem ära, kust koolist olid valemivihiku olümpiaadil kõik põhikooli arvestuse kolm esimest. Jah, õige vastus. Aga võistlus oli vahva, esimese kuue hulgas oli lõbus olla ning finaalvõistluse finaali (ehk siis suulist osa) oli hea jälgida. Sest millal varem on juhtunud seda, kui sa näed, et keegi sõna otseses mõttes tõmbab endale vee peale sellega, et keeldub teiste võistlejate poolt pakutud õigest lahendusest ja hakkab oma joru ajama? Meeliülendav.

Kuid see ei muuda suurt midagi ausalt öeldes. Sasipundar olen ma siiski.



Post scriptum. Ma loodan, et te olete märganud mu blogi uut väljanägemist ning olete juba kribanud sellesse mõnusasse rohelisse kasti vahvaid teateid. Eks ma varsti leian enda blogile veel vingema outfit'i, millegi, mis sobiks mu olemusega veelgi paremini. Aga praegu las ta olla nii.
0 comments


Wednesday 11 April 2007 @ 14:19
Püüe
On teil vahel tunne, et te tahaksite midagi nii väga, aga ei suuda? Teie püüdluse tulemuseks on vaid kukkumine. Ka teisel korral ei lähe paremini. Kolmas kord - kukkumise asendab pelgas komistamine. Neljandal või viiendal või kuuendal korral õnnestub asi juba täielikult. Minul on nii tihti. Ainuke probleem on see, et ma ei saa kolmandast faasist välja. Ikka jääb midagi vajaka, endiselt ei tule asi välja nii, nagu ma tahaks. Ma põen selle pärast tohutult, ometi ei suuda ma paremini ja jätan asja nii. Südames ma ju tean, et tegelikult tegin ma hästi. Samas tean ma ka, et alati saaks paremini kui lihtsalt hästi. Mis neetud eneseuhkus see on? Ma lugesin kunagi horoskoobist, et neitsi tähtkujust inimesi süüdistatakse sageli perfektsionismis. Siis ma muigasin selle peale. Nüüd aga mõistan ma seda täielikult. Naljakas on aga see, et sisimas ma usun, et ma olen mingi ülim kuju. Teisalt aga pean ma end üheks rumalaks, võltsiks veidrikuks. Mulle ei meeldi, kui kõik nii segi paisatud ja vastakas on.

Aga milleks kogu see kentsakas jutt? Oma esimeste lausetega püüdlusest pidasin ma silmas just sedasama blogitamist. Ma avastasin täna internetis surfates oma esimese blogi üldse. Ausalt öeldes olin ma selle juba unustanud. Ka selles olen ma sarnaste asjade üle pead murdnud. "Täna tahan ma teile rääkida sellest, kui sa midagi kohutavalt tahad, aga samas sa tead, et see pole võimalik. Mida mina tahan, aga ei saa?" esitab neljandal mail alustatud ning unustustesse hõlma vajunud veebipäevikus 14-aastane Britta küsimuse. Säärased küsimused on mulle küllaltki iseloomulikud. Ma ei pinguta üle, ma lihtsalt olengi selline. Seega on kohati veider, kui sulle öeldakse, et su mõttesähvatused on head, aga.. ülepingutatud. Ülepaisutatud. Liialdatud. Ma tahaks nii väga kirjutada ladusalt, mis on nii mõnelegi mu sõbrale iseloomulik, tahaksin visata nalja, nagu teeb nii mõnigi mu tuttav oma blogis. Aga ma ei tee nii, sest siis poleks ma mina. Ma kirjutan, nagu ma oskan, olgugi et tahaks teisiti. Ma kirjutan sellest, mis mul südamel, nii hästi, kui ma suudan. Sageli jääb kripeldama see tunne, et oleks võinud teisiti. Peas oli nii palju ideid, siia jõudsid vaid mõned neist. Aga eks ka see ole üks valikute tegemine.



Aga asi on nüüd selles, et Britta on üks 12-st Tallinna Inglise Kolledžisse sisse saanud õnnelikust (varusid ja juba TIKi praeguseid õpilasi arvestamata). Ja GAGi vestlus ootab mind teisipäeval kell 14.30 ja ma kardan nii väga. Jojojo.
0 comments


Saturday 7 April 2007 @ 16:45
I'm coming back to Saaremaa, cruel Heathcliff
Bad dreams in the night
They told me
I was going to lose the fight
Leave behind my
Wuthering, wuthering, wuthering heights

Selle nädala teine keemiaviktoriin. Olgugi et koht oli parem kui neljapäeval (tänased võistlejad olid vaid Tallinna koolidest), oli hoop mu eneseuhkuse pihta tunduvalt valusam. Ma tunnen end kui mõni keskaegne krafoloog, kes enda arvates sai hakkama ülimalt täpse kaardiga, kuid mille järgi tänapäeval matkates seisaksime me mere asemel Kärdlas ning Tallinna asemel suure päästva saarekese pääl. Kelle rumal mõte oli panna Britta, kes pole elus kordagi katseid teinud (ma ei arvesta hetkel seda korda, mil ma sain pipetti käsitleda kõige rohkem 3 sekundit ja see oligi kõik), oma võistkonna eest tilkanalüüsi tegema? Ausalt, selline olukord lausa karjub hüüde "MIS ASJA?!?!?!?!" järgi. Ei ole rõõmustav, kui sind lükatakse mingisse ruumi koos kahe geeniusega ning siis sa peadki pihta hakkama. Vingumise kõrvalt pean ma mainima, et tegelikult oli mul tore, aga veel vingem oleks olnud, kui asi ei oleks käinud 18 punkti peale. Ma ei julge öeldagi, mitu punkti ma sain. 20 minutit möllasin ma tilkadega ning vaatasin, mis juhtus, järgmised 10 minutit oli mul ainete määramiseks ja reaktsioonivõrranditeks. Kergelt kiireks läks ja ma ütlen seda liialdamata. Ning kui ma saatuslikust toast välja astusin, olin ma veel küllaltki optimistlik. Aga mitte siis, kui ma sain teada, et ma suutsin meie võistkonna kolmandalt kohale neljandale kohale kupatada. Praktilise osa eest sai Jakob Westholmi Gümnaasiumi üldjuhul vinge võistkond kõige vähem punkte. Jah, ma olen šokis.
Aga tegelikult oli vahva ning ma eriti ei nutnud ka, kuigi Karin sõi mu köhatabletid ära ja seadis mind korduvalt piinlikesse olukordadesse. Järgmine aasta jälle, aga mina enam katseid ei tee. Või ehk just teen, et näidata, kuidas ma arenenud olen? Just nii ma teengi!

PS! TIKi tulemusi pole endiselt tulnud. If I were you, I wouldn't set my hopes too high. Wait a second, that "you" means me. Oh no!

Labels:

0 comments


Thursday 5 April 2007 @ 19:23
"Rongi rattad ragisevad.."

Kelli: Siin, õpetaja käevangus, on nii mõnus olla. Nii meeletult õdus, nii tohutult hea. Huvitav, mis need Karin ja Britta seal tagapool karjuvad? Kõigest pisike rahehoog, mida mina ei tunne üldse selle võrratu vihmavarju all. Paras neile kahele, nemad ju ei osutunud Valituks. Neile ei langenud seda õnne, vaid mina sain siia varju alla. Õpetaja oli konkreetne: "Sina, Kelli, tuled nüüd minu juurde. Hoia käest ka kinni. Ära karda, ma ei hammusta." Õige otsus, vaatan ma tagantjärgi. Ning kust otsast see üllatav on, et mind valiti? Põrmugi mitte, mina ju olengi keemik. Tänu minule oleme siin. Tänu minule on meie näol naeratus. Mina, mina, mina.. ma olen suurepärane!

Kell on 6.45. Kellaajaga on alati hea mõnd sissekannet alustada. Aeg on konkreetne, kõigile selge. Olgu, ameeriklastele valmistab tõsist probleemi 24-tunnine süsteem, kuid siiski mõistame me aega üheselt. Seega.. 6.45. Tunnen kerget ootusärevust. Elavalt kujutan ma ette tagasihoidliku, kuid ilusat Tartu Raekoda, võimast TÜ-d, kolossaalset Tartu Kaubamaja. Täna pole tavaline koolipäev, täna ootab ees hoopis 28. Eesti Keemiaõpetajate Liidu keemiaviktoriin. Kordan: kahekümne kaheksas, just seetõttu on teemaks 28-s ühend Mendelejevi tabelis, nikkel. Kotti sulpsavad erinevad keemiaalased raamatud ning teabevihikud, endakirjutatud konspekt, mille lugemiseks on vaja krüptograafilist haridust.
Ma ei räägi pikemalt meie rongisõidust heade mõtete linna. Märksõnadena võin välja tuua vaid Ostwaldi, Rayleighi ning tehneetsiumi. Hüppame veel paarist mitte nii põnevast kohast üle ning olemegi kohal Tartu Kunstigümnaasiumis. Tüüpiline H-kujuline koolimaja, ei mingit isikupära, ei mingit ülihuvitavat arhitektuuri. Istun taas ühele nõukogudeaegsele haridusasutusele omases aulas ning naeran. Haruldane nähtus, tavaliselt nutan ma viktoriinidel. Kuid sellest kunagi hiljem, ehk juba laupäeval, kuna siis toimub Tallinna keemiaviktoriini finaal. Igatahes.. ma naeran. Vahepeal ka köhin, kuna mul on hetkel pisike tore külmetus, aga see ei ole hetkel oluline. Keemiaviktoriine on kord-kaks-.. aastas, külmetused on igapäevaselt tuntud nähtused. Seega ma naeran taas. Tulemuseks on 7.-8. koht. Pole vaja olla geenius, et arvata, milline oli esikolmik. Järgneb kerge vaidlus stiilis "Aga miks sa siis ei ütelnud kõvemini, et see on vesinik seal? Kuid sina oleks võinud ju sama hästi kõvemini peale sundida oma arvamust, et väetiste asemel tegeleb ustav härra Ustav haiguste uurimisega!" Tegelikult oleme me rahul. Meil oli kõige humoorikam ning vingem võistkond seal. Seepärast polegi üllatus, et korraldajate palve võitjatele "Näidake nüüd oma kotid ette!", mille tagamõte oli siiski kõigest saada võitjad oma võidetud spordikottidega poseerima, mõjus mõne meie teise naljaga võrreldes küllaltki lahjalt.
Tagasiteel, mille sisse mahtus ka lõunasöök Ülikooli Kohvikus ning ajaloomuuseumi külastus, kõlas nii filosoofilisi arutelusid küpsisepaki ostmise mõttekuse kohta kui ka eelnevalt Kelli monoloogis mainitud karjumist hiiglasuurte rahesaju peale, mille alla minul ja Karinil oli au jääda.

Ja nii oligi ning ma oleks tegelikult palju paremini suutnud kirjutada, aga millegi pärast ei mahu head asjad sissekannetesse. Aga täna oli hea.

PS! Aga kellel läks TIKi vestlus "kergelt" metsa? Paari päeva pärast lähem halamine.

Labels: , ,

0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise