Wednesday 28 May 2008 @ 22:14
Ma maksan, ma
Un ananas Là à la nage Revient vers moi Dans l’orage Mon petit chat s’endort Ananas aux yeux d’or Mida päevad edasi, seda rohkem poevad ilusad tunded meie põue ja tulevad välja kergete, kuid ääretult ilusate sõnadena. Ja nii kerge on olla, kui mõtled, et tervelt kolm kuud vabadust on ees. Samas on see vabadus juba praegu täidetud kõiksuguste plaanidega, et spontaansusele on ruumi samuti kindlate piiride sees. Kuid kes sellest varem hoolinud on! Kõike saab kenaks teha, kui vaid soov on. Eelmisel suvel ütlesin ma, et naudin ja ei mõtle sellele, et kooli vahetan. Ei tulnud suurt välja. Seega ütlesin ma, et drastilisi muutusi järgmisel kolmel aastal enam ei tule. Et sama ei korduks, kus suvi läks tuleviku pärast ette muretsemisele. Mitte suurel määral, kuid piisavalt, et jäid mõned teised kasulikumad vestlused ära. Kuid ennäe, pean oma sõnu sööma, kuna pühapäeval selgus ootamatult, täiesti ettevalmistamata, et Wales ja mina ja kaks aastat on märksõnad, mis mu mõtteid nüüd kummitama on määratud jääma. Kui üritangi hetkel lihtsalt põgeneda ja elada hetkes, poeb ikka pähe, et pean ökoseepi, häid filme ja eesti muusikat kaasa võtma ning enne oma teatritassi Eestis täis kallama, et oleks midagi septembris ja oktoobris ja novembris ja detsembris rüübata. Ning siis mu pere, mu kass, mu sõbrad! Aga mõnes mõttes ongi hea, kui saan eemale, et õppida neid palju rohkem väärtustama, hoidma ja armastama. Viimastel päevadel olen aru saanud, kui kohutavalt mul siiski vedanud on. Nõnda on tore märgata või vähemalt arvata, et märkan. Sest ka see on samm edasi. Pisike, kuid siiski. Närvipundar hakkab ka vaikselt, kuid sihikindlalt muutuma rahupallikeseks. On küllaltki veider mõelda, et alles aasta tagasi seisin samuti teadmatuse ja tundmatuse eest, kui otsustasin pärast üheksa aastat kardinaalselt (olgu, mitte nii kardinaalselt siiski) teisele rajale pöörata. Nüüd on õppeaasta peaaegu et läbi, kaasõpilastel ja õpetajatel on mõtted ammu valgest/beežist koolimajast eemal ja sellepärast ongi nii mõnus otsi kokku tõmmata ning lihtsalt... tunda rõõmu. Täitsa naljakas kohe, kuidas tegelikult mul polegi meeles, mitu korda ma sinna majja astusin ja lahkusin ning üleüldse oleks natuke tühi tunne, kuigi samas õppisin ma palju. Lähedale väga ei astunud, suuri jälgi ei jõudnud jätta ning mõistsin, et tegelikult huvitab kõiki natuke miski, kui vaid rääkida. Oh, ja nõnda palju erinevalt andekaid inimesi eksisteerib! Peaasi et seda potentsiaali ära ei nüristata mõttetute reeglitega ja läbimõtlemata tegevustega. Aga seda ma ei usu. Pisikesed uitmõtted on selles kevadsuvises virvarris tekkinud nagu näiteks see, kui imelik sell aeg on ja kuidas ühel hetkel olen ma ühes kohas ja teisel teises või siis jälle samas kohas ning et sellest võiks lausa filmi teha, kuidas ma kõnnin ja olen näiliselt sama, kuid taust muutub ja veel see, kuidas kultuuriinimesed peavad kogu aeg istuma ning see on ju suisa kurb, aga äkki on aktiivne mõttetöö veelgi parem trenn ning kulutab neid õudseid kaloreid rohkem kui vati närimine ja november ning "November" onnii head ja ma peaksin tegelikult vabanema oma sissekulunud õilsatest lausetest ning mõtlema edasi ja.. päris kaunis. Kuid nüüd Eesti meri kümne aasta pärast. Või vahest siiski põrandaalused natsionalistlikute patriootidest ja dissidentidest ratturite ühingud? Nepaal sai vabariigiks. Thursday 15 May 2008 @ 23:06
Haribol hari haribol
Je ferai un domaine Où l'amour sera roi Où l'amour sera loi Ma mõtlen, kui hea oleks, on olla hea. Ma tean, et see mõte on varemgi mu peast läbi käinud, vahest lausa realiseeritud kirjutamise teel, kuid seekord tunnen ma, et see ka sünnib nii, et see ei ole vaid ühepäevaliblikas, mis järgmisel päeval kaob taas kõige selle hulka, mis meid ümbritseb, muutub osaks mürast. Sest just nii sünnibki olukord, kus jätkub mahti vaid keskenduda välisele ja öelda "oi, küll on mu käed alles paksud" ning järgmisel hetkel krahmata lohutuseks šokolaaditüki järele. Unustada sootuks oma vajadused ja lihtsalt... teha. Aga nii ei saa, millalgi saabub arusaam, et nii ei saa. Viimasel ajal olengi ma vaadanud ennast ja mõelnud, et tegelikult ma ju ei ole selline. Ma ei taha olla selline. Iga lausega, iga mõttega on mul võimalus valida, kas olla hea või olla kuri, end kaitsta, rünnata, tormata. Sest kui palju on olnud kordi, kus olen midagi öelnud või teinud ja siis olen aru saanud, et tegelikult just selle samaga ma just ründasin teisi? Või ei saa ma ise arugi, et võin haiget teha, haavata. Ja siis on inimesed, kes on täis armastust, ja ma mõtlen, et ka mina ei pea olema täidetud kurjusega või lihtsalt passiivsuse või ükskõiksusega. Ka mina võin olla hea. Ma olen juba mõnda aega midagi otsinud, midagi kindlat, aga samas täiesti seletamatut, aga alles nüüd mõistan, et ega ma seda enne ei leia, kui olen selle enda seest leidnud. Kui ma ise taipan, siis näevad ka teised. Armasta ennast, siis armastavad teised sind. Samas ei tohi see armastus muutuda eneseimetluseks, egoismiks, isekuseks. Pigem pean ma silmas oma südamehääle kuulamist, enda sees olevate koodide märkamist ning nende kaotamist, rahu hinges. Siis... siis saabub ka kõik see muu. Kõik tuleb omal ajal, õigel ajal. Kuulsin täna väljendit "the art of living". Elamisekunst. Kaks väga tugevat ja kauni tähendusega sõna ühenduses. Kõik seosed, mis tekivad: saal täis maale, värvid, vikerkaar, erinevad voolud, inimesed, Montmartre, päike, kuu, ilu ja nii ääretult palju muud. Ja nagu ka kunstiga, peab oskama elada. Nautima. Võtta hetkest kõike. Tunnetada. Kas sa jood tassi teed ühe sõõmuga või sa naudid, tunnetad, võtad vastu? Viimane nädal või lihtsalt see ajaperiood on olnud täis nii palju muutusi ja mõttekesi, mille võtab kokku tänane õhtu. Võib-olla sai midagi läbi ja kindlasti sai midagi uut alguse. Õhtu ja öö Tartus, mis algas eneseületamisega kolmel toolil ja rambivalguses puhudes hinge teiste inimeste sõnadesse, mis muutus porgandiks Toomemäe nõlval, ja leidis kauni lõppu/keskpaiga linna purskkaevudes, kus sai joosta ja oma riided märjaks teha ja unustada ja mitte hoolida ja vaadata teisi ja olla. See omakorda viis taipamiseni, et vahest ei peagi kogu aeg peas vasardama mõte, et kui ma nii teen, kui ma sinna lähen, siis saan ma selleks või tolleks, vaid midagi võib nautida ka pideva tagamõtteta (kui rääkida teatrist või tegelikult üleüldse kõigest). Ja siis see kena hommik, see valgus, see hea tunne, maasikad ja jõekallas koos nii ruttu, ruttu roheliseks muutunud puudega, ajatunnetuse kadumine! Tuleb meelde, kuidas pool aastat tagasi või rohkemgi veel kujutasin ma ette suve täis enese sisse vaatamist keerdus puu juures murul ja rõõmsaid lillepärgi. Nüüd, kus kõik on nii täispakitud, et vahepeal oli suisa kurb, mõtlen, et ega see ei peagi vaid unistuseks jääma, ainult et olemus ja koht on veidi muutunud. Aga hea tuleb ikkagi, hea on alati. Aitäh. Thursday 1 May 2008 @ 20:51
Keski tuli kuskilt, andis miskit suskit
Ühel päeval kadus inspiratsioon ära. Ühes endaga haaras ta kaasa motivatsiooni ja miskisuguse imeliku tegelase, keda võiks oskuseks nimetada. Kadus vaikselt, ilma suure kärata. Ei tea, miks või kuhu või mida, kuid võib spekuleerida. Näiteks peesitas ta mõnel soojal saarel, kus on kolm palmipuud ja helesinine vesi, mida juua ei tohi, sest see on nii ääretult soolane ja üldse mitte nagu Läänemeri, mida võib ahmida sisse nii kuis hing lustib, väikene allikas ja pisikesed delfiinid. Või istus pisikeses kambrikeses, pole vahet kus, ja mõtles järele. Istus vanas, kopitanud lõhnaga tugitoolis küünlavalgel ja mõtles, aga ei tegutsenud. Kulges tasa oma vaikses toas. Või tegutses nii palju, et enam mahti polnud paberile kanda oma mõttekesi. Aga nüüd tuli ta miskit viisi tagasi, pärast tuhandeid kutseid mitmetelt kutsujatelt ja mõtisklusi. Võimalik, et tegelikult jäigi ta ära, aga suur soov manas esile uue, vahest parema, vahest halvema inspiratsiooni. Aga keegi tuli. Keegi igatahes tuli. Mul on uus lemmikkoht, lemmiklinn, lemmik, lemmik, lemmik. Tegelikult see lahterdamine ja ütlemine, kuulutamine lemmikuks ei anna ju midagi juurde, aga samas see on nii võimas sõna. Ja täna kuulub see sõna Viljandile. Lossivaremetele. Eeslinnuse esitornidele. Kõikuvale sillale. Kaladele. Küünaldele oruveergudel. Külakiigele (oh, kui palju aega on möödunud viimasest korrast!). Lahketele inimestele, kes eksinud tüdruku õigesse paika aitavad jõuda ning hiljem võivad oma kasvandikus näha tõeliselt kogenud orienteerujat. Aidale ja selle lavale, mis mind üleüldse sinna kohta tõi. Sellele salatile, mis oma õilsuses majoneesiga mu koti põhja üleujutas ja pärast vabandust ka ei palunud ning sai seetõttu sööduks. Nunnudele inimestele. Suurtele maasikatele. Väikestele jalanõudele ja ilusatele sokkidele. Pikkadele loeteludele. Pehmele madratsile, mille sinist pinda ilustab roheline muster ja üks magav tütarlaps. Vaiksetele tänavatele. Ilusatele kellalöökidele. Ööle. Hommikule. Ärge jumala pärast siia vaadake, palun. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |