Friday 31 August 2007 @ 23:06
Mummuline zummuline
Appi, ma näen triibuliselt. Päriselt ka, terve ekraan on roosasid triipe täis ja arvutist eemale vaatamine ka asju paremaks ei teinud. Mul pole aimugi, milles asi on.

Igatahes, mõtlesin, et hakkaks ka kirjutama, mis ma täna tegin. Annaks rohkem teada oma igavast elust, mitte ei kirjutaks keerulisi ja enesehaletsust täis tekste.
Täna ärkasin ma üles kell pool kaksteist, vaatasin peeglist oma uut punakat juuksevärvi, mis kaob kaheksa-üheksa pesukorraga, ja sõin porgandit. Pärast kordasin ma kahte viimast tegevust. Kuni kella kolmeni tegin ma praktiliselt mitte midagi ehk siis pendeldasin arvuti ja teleka vahelt. Veidi peale kolme läksime Karini ja Pauliinaga oma endisesse kooli lõpupilte vaatama. Seal oli paar pärlit, näiteks Karini nägu, kui ta oma lõputunnistust vastu võttis. Ma plaanin selle pildi tellimist, you know, saab pärast šantažeerimiseks kasutada. Hiljem otsisime Pauliinale kotti, Karin tõestas taas, et talle meeldib teiste elusid elada, ning nutsime homse kooli pärast. Pärast Kaubamajast ostetud Aloe Vera jogurti ja ühe pesemata porgandi söömist Tammsaare pargi pingil sain lõpuks ettekäände põgeneda. Kohvicumi, "FoorumTe:" koosolekule. Seal arutasime tähtsaid asju (ma ei hakka loetlema), mina nutsin homse kooli pärast ning mängisime reaktsiooninõudvaid mänge ehk kaarte.

Näete, ei olnud ju nii vahva? Peaks vist siiski segaste nutulaulude juurde jääma.
0 comments


Wednesday 29 August 2007 @ 23:54
Ammu aega tagasi
Eilne sadu täitis poole kuu normi, lehtedest kaob klorofüll ja nad langevad surnult maha ja mul on külm. Suvelõpp on juba nii nähtaval.
Eile õhtul/öösel käisime Kelliga jalutamas. Me oleme seda viimasel ajal tihti teinud, justkui üritades suvest viimast võtta ka öösel. Eile oli aga eriti vahva tänu mitmesugustele pisikestele asjadele. Näiteks leidsime me ühest vanalinna poekesest "CCCP"-i jäätise, mis oli otseloomulikult punase ümbrisega ja ka pisike punatäheke oli õnnestatud sinna ära peita. Või siis leidsime me uue odava söögikohakese ja sattusime sinna täpselt siis, kui hakkas Happy Half Hour. Mina nimetaks seda saatuseks. Igatahes sai sealt pelmeene kaasa osta. Jah, just nimelt pelmeene. Pärast seda, kui me pelmeenid ära söönud olime ja sellest samast nõukogude sümboolikaga jäätist müüvast kauplusest liigmagusaid koogikesi ostnud, pidasime kuskil tund aega diskussiooni muusika üle. Kõik see algas sellest, kui ma teatasin, et ma olen oma maitset muutnud. Arutlus oli vägagi elav ja koju jõudsime, kui kell oli juba täisööd kuulutanud.
Sellised jalutuskäigud aitavad mul unustada. Unustada näiteks seda, et mul on laupäeval aktus ja esimene päev uues koolis. Ma ei oskagi öelda, kas see on kartus, mis selle nii hirmuäratavaks teeb, või kahetsus. Veider on mõelda, et enam ei astugi ma sellesse suurde kollasesse (kuigi enamiku ajast oli see helesinine) majja Kevade tänaval, või kui, siis mitte selle kooli õpilasena. Ma loodan, et mu valik osutub siiski õigeks. Kui ei, siis.. on halvasti.

Aga midagi kenamates toonides: Hiiumaa II rühm võitis malevakokkutuleku ära. Jah, kõik need 52 rühma. Ma igatsen kõiki neid suurepäraseid inimesi juba nii väga.
0 comments


Saturday 11 August 2007 @ 15:54
Kirju liblika uni
Ma tean, et kui ma selle nüüd kirjutamata jätan, siis see nii jääbki. Ma lihtsalt pean kuidagi väljendama emotsioone, mida viimased kolm nädalat mus tekitasid.

Kui ma oma elus esimest korda osalesin maleva avarongkäigus, ei tundnud ma suurt midagi. Segadust vahest, aga see õige malevatunne puudus. Kui ma astusin Rohuküla bussi peale, valdas mind tunne, et ma ei kuulu sinna. Et järgnevad nädalad arvatavasti sisaldavad kõigest ebamugavustunnet. Kui ma eile istusin tagasisõidubussile, olin ma nii uskumatult kurb. Õieti ei jõudnud mulle eriti midagi kohale. Aga Kaisa sünnipäeval jõudis mulle kohale, kui väga malev mulle ikka meeldis.
Nüüd, kus tundeid on kirjeldatud, on aeg vist niisama vahvatest asjadest rääkimiseks. Malevatööst mul polegi eriti midagi muud meenutada, kui seda, et ma nüüd leppa, saart, teisi lehtpuid ja okaspuud oskan eristada.. ning muidugi ka seda toredat muhku oma peas, mille kinkis mulle üks lendav puuhalg. Aga üldiselt tegi malevast maleva siiski seltskond, mitte töölt saadud vigastused. Kõik need 16 inimest (+2, sest ei maksa unustada neid suurepäraseid rühmajuhte) olid nii vinged, omamoodi, aga ometi nii sarnased. Head oli palju rohkem kui halba. Tuhanded "stressid", öised maffiamängud ning niisama kergelt nilbed mängud - see oli Hiiumaa II.
Ma tegelikult ei tahagi rohkem kirjutada. Pole võimalik kõike seda sõnadesse panna, aga vähemalt sai midagigi jäädvustada, mis sellest, et see ei anna kunagi seda tunnet edasi.
Juba teisipäeval on Pilistveres kokkutulek, seega pole kõik ka veel läbi.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise