Saturday 29 March 2008 @ 17:32
for noticing, mushroom
Lendan kosmoses. Õhkõrnad ja lumised tähed jõuavad aina lähemale, kuni maanduvad kas minu kõrval maas või ninal, suul ja silmadel. Tähti sajab üha suuremal kiirusel, nad muutuvad üha suuremaks, neid on üha suurem hulk. Aeg-ajalt on kosmosesõidul näha ka mõne kaasreisija pead või saba. Kolm tüdrukut ja üks kass lebavad keset lumist metsavaheteed. Ainsaks valguseks on tänavalambi rüüsse peidetud kuu. Nii paremal kui vasakul asetseb pime mets, mis oma lõputus vaikuses näib justkui elutu. On parim ilm lendamiseks, eriti kui juhtud olema juba kogenud piloot.
Veidi hiljem, kui suus on sulanud šokolaad ja mantel lumest puhas, vaatan metsa. Või õigemini lumehelbeid ja emtsa korraga. Fokusseerimata pilku, jookseb silme eest läbi traagelniidist linte, vanade filmide kombel kujutatud sadu, kus on veidi kaldus jooned, mis aina sajavad ja sajavad ja sajavad. Ma pole üksi. Kolm tüdrukut ja üks kass vaatavad lumehelbeid.
Lumi talletab. Mis lugu võiks olla taga kahel erinevatest jälgedest koosneval rajal? Kuhu nad läksid, miks on jäljed vaid ühesuunalised? Või: kes olid need kolm tegelast, kes läksid kahe teise järel, tulid ja läksid ja tee peal nägid? Kuidas liitus nendega kass?
Kõigile nendele küsimustele peitub kusagil vastus, aga vahest on paremgi veel mõelda ise võimalikke stsenaariume ja mängida need oma peas läbi. Sest vahel on täitsa tore mõelda, et varasemalt pole üldse nii palju mõeldud, kui võiks, võinuks ja oleks võinud, ja nüüd on mõtlemine ja tõeliselt olemine mõnus vaheldus lihtsalt eksistentsile.

Ilus on olla, kui on sääraseid pisikesi momente, mis paistavad tegevat kõike heaks. Ja neid
tekib üha enam ja enam, kui neid vaid tähele panna. Juba ainuüksi täna jäädvustasin kaks hetke. Esimene, kui maailma ilusaimas pargis olevas tiigis peegeldusid maailma ilusaima vana linna majad ning selle kõige juures tõusis lendu lind. Teine, kui lõin oma selle aasta esimese pisikese lumememme, mis nüüd vaatab helesinisesse pilvitusse lõpmatusse taevasse, usku ja valgesse. Hoolimata oma väikesest kasvust on ta hingelt suur ja jäi silma torkama pikemalt kui teised pargis kohatud lumest tegelased, mille strateegilised piirkonnad suuruselt minu lumememme ületasid.

Varsti jänesekostüümid, porgandid ja kildudeks purunenud kevadväsimus.
0 comments


Saturday 15 March 2008 @ 00:14
Lightness in a light package
Uuh, ma olen väsinud. Aga selliselt rõõmsalt. Täna oli üle pika aja üks ilusamaid päevi. Nii hommik, päevavalge osa kui ka õhtu. Kuna ma ei ole hetkel just literaalselt oma parimas seisus (sõber väsimus on külas, tuletan meelde), siis piirdun kõigest kõige viimase osa kirjeldamisega. Õhtu või lausa varaöö. Pärast Katriini debüüti moekunstnikuna ning minu ärajäänud modellikarjääri - selle eest oli mul au olla preili fotograaf - sõitsime trolliga, mille number oli viis, kuid oleks idee poolest väga hästi ka number üks olla, Šnelli tiigi juurde või äärde või ümbrusesse. Seal veetsime veidi aega otsides seltskonda hõbedase jalgpalliga, kuid kui olime nad leidnud, võis õhtune ja pimedane jalgpalliturniir alata. Enne seda veel paar rasvast pirukat ja pannkooki sisse ning täisvarustuses vutistaarid justkui võluväel olemas. Meie meeskonnal oli üksainus kindel ja selge strateegia: "võidame". Ning kuigi skoor seda motot ei toetanud, siis vähemalt entusiasmilt ja naerukoguselt tegime me ära. Ilusaid, kuid veidi möödalöödud väravaid oli palju, šedöövreid ja manöövreid lausa iga puu taga ja üleüldse... hihihi. Tõtt öelda pole mul ammu nii tore ja vaba olla olnud. Puhkuseaeg on käes ja puhkus paistabki tulevat säärastest spontaansetest sündmustest. Head inimesed ja head mõttelained, tänan teid.

Filosoofiat seekord mitte. Aga see ei tähenda, et mõtete kvantiteet vähenenud oleks, ja omavahel öeldes mulle paistab, et ka kvaliteet on tõusuteel.
0 comments


Wednesday 5 March 2008 @ 21:53
I just love to lallutada
Ma olen talle kümme hane võlgu. Need on tegelikult minu haned, mille ma talle müüsin, aga sa võid need mult kuue krooni eest ära osta. Kõik kokku kuue krooni eest. Ja on möödunud juba pea nädal, kui ma käisin teatris "Haned võlgu" vaatamas, ning sain aru, et pole sellest veel suurt miskit pajatanud. Küll aga mõistan ma üha rohkem, et see on selline etendus, mis jääb pähe kummitama. Esmalt tuleb meelde mingisugune situatsioon, mõni pilt, ning esmalt ei saa arugi, kas oli see päriselt ja endaga või unes või hoopis teatris. Hea etendus jääbki pähe kinni ja lahti ei lase. Samas luua sul omaenda seoseid ning muuta see mõneti ka enda eluks. Sest ometi mina käisin ju seda vaatamas! Näitlejad avasid enda hinge, et mulle näidata midagi, mis neile endale hinge puges! Pärast etendust on tunne, nagu oleksid neid inimesi teadnud juba ilmatu kaua aega. See oli tõepoolest selline etendus.
Tunnistan, lguses oli mul pisike kõhklus sees. Ehk hakkavad mu kõrvad punkmuusikast valutama või silmad vett jooksma väsimusest või kinni vajuma? Õnneks see polnud võimalik. Mind hämmastas, kui loomulikud need noored teatritudengid olid. Ma ei tea, kas see oli mu eelarvamus, mis pani nad minu jaoks alguses veidi puiselt mängima, või mis, kuid etenduse lõpuks oli tuju laes, sotsiaalmeeter põhjani ja muusika südames. Tahaks ka oma toa lakke kiike.
Tegin paar pilti ka etendusel. Viimastel päevadel olen seda palju teinud. Päriskaamera puudumine ei takista midagi. Teen kätest fotoaparaadi, vaatan tekkinud august läbi ja vajutan. Klikat-klõkat. Talletan mällu. Igapäevased olukorrad, mis ometi nii ilusad näivad oma lihtsuses või raskuses, nagu näiteks langeva lumme tekitatud piiskade helkimine asfaldil või pendliülesanded füüsikatunnis või mokki limpsiv kiisu. Kui soovin pilti näha, siis sobran mälus ja vaatan. Arvuti on vähem koormatud, patareide pärast ei pea suuresti üldse muretsema ning üleüldse on vahvam.

kkkkkkkkkkkkkkkkkkk
0 comments


Sunday 2 March 2008 @ 17:49
Je chante sous la neige
Lumesadu on nagu ühiskonna miniatuurne mudel. Miljonid helbed, mis eksisteerivad, liiguvad, lendlevad üheaegselt, kuid ometi märkad neist vaid mõnda. Silm sunnib sind jälgima ühte, kahte, täpselt nagu tõsiasi, et pole võimalik teada kõiki. See on valikuline ning sinu elu kulgeb koos ning vastavalt valitutele. Miks just nemad, seda on keeruline öelda. Täpsemalt sama keeruline kui mõelda, miks just mõned helbed torkavad silma ning paistavad olevat valgemad ja helgemad ja säravamad kui teised. Ja niimoodi lumi sajab ja aeg läheb.
Seda mõtlesime eile Katriiniga. Enne ja pärast sai veel palju mõtiskletud, eelkõige iseenda üle. Minu suhtumine endasse ja teistesse ning kuidas iga mu lause ütleb midagi mu olemuse kohta, kuigi ma isegi ei pruugi seda aduda. Hetkestaadiumi kohta sobiks vast kõige paremini sõna "otsin". Sõna, mida ennastki olen pikka aega otsinud ning nüüd mõistnud. Sest mida muud ma siis teen? Ma otsin end, otsin teed. Mingisuguseidki vastuseid, suurtele küsimustele minu jaoks, vahest kellegi teise jaoks jällegi väikeseid. Ja samas ma ei tahagi saada teada täielikku tõde, sest seda ei eksisteeri. Olles pidevas muutumises ei saagi ma kuidagi päris hästi teada, kes ma siis ikkagi olen, kuid kas või kobada üldpilti oleks hea. Täiust ma ei püüdle, see oleks igav.
Vahel on mul oma otsingute juures siiski hirm, nagu ma kiirustaks kõigele liialt takka ning seetõttu ei oska nautida ka protsessi osasid ennast täielikult. Pigem käitun nendega kui üheöösuhtega, külastan korra ja siis lahkun taas, jooksusammul. Sama tunne oli mul hetketi ka filmi "Le scaphandre et le papillon" vaadates ja pärast seda. Ei, ma olen siiski küllaltki kindel, et ma olin filmi sees, kuid vahepeal tõmbasid mind välja triviaalsed ja kohati sobimatud ideed, mis sündisid selle kurva, kuid keeruliselt ilusa filmi vahepeal, nagu näiteks see, et ma pean prantsuse keele ära õppima ja oskama nüüd kohe ja kohe ja kohe või lugema Jean-Dominique Bauby samanimelise raamatu läbi nüüd kohe ja kohe ja kohe või Prantsusmaal rändama nüüd kohe ja kohe ja kohe. Kuid lisaks sellele sain mõlgutada mõtteid pisaratest ning sellest, miks on inimlikkuse näitamine vahel peetud nii halvaks. Kuidas sageli mõistad liiga hilja, kui hea on elu, ning milline õnn on elada. Ja kuigi peategelane ei saanudki lõpuks oma tuukrikellast välja, siis siiski jäi talle ta liblikas. Seetõttu ütleks ma, et tegelikult oli Bauby lugu ilus. Kurvalt ilus, ilusalt kurb. "Ma tahan surra"-st sai "ma elan", nii nägin seda mina. Paistis, nagu film poleks lasknud ka pärast lõputiitreid käest, tahtis veel näidata meile, mis tunne on näha välismaailma, kuid olla suletud. Uks oli kinni ning välja ei saanud. Nagu meie oma "locked-in" sündroom.

Kajakas punasel vaibal.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise