Friday 31 October 2008 @ 23:17
kõrvits
Liverpool röövis mult käpikud ning jättis hinge hõõguma lõpetamata tehingud, lahtised otsad ja salapärase jõu.
0 comments
@ 11:15
vajalik, kuidagi
Põhjamaised puud oma klorofüllist tühjaks imetud lehtedega segamini palmidega. Itaalia motiivid Walesi mägede vahel. Buddha. Jaapani aed kohalikus võlumetsas. Eile olin ma mitmes riigis korraga. Peaasjalikult Portmeirioni looja riigis, tema fantaasiavilja sees, astudes ja istudes ja nautides viimaks ometi vaikust, mis tihti oli palistatud lastenaeru, linnulaulu ja ühel hetkel ka prantsuse keelega. Ja viimaks ka minu oma dimensioon, koht, kuhu minu süda kuulub, kus minu sammud on kõige rohkem märke jätnud. Minu loodud seosed, minu valikud.. Aastal 1925 otsustas üks arhitekt, Sir Clough William Ellis, ehitada küla, mis mingilgi määral kannaks Vahemere-äärsete külade meeleolu. Ta pühendas oma elu ilule, "that strange necessity" tema oma sõnul. Ta kogus fragmente juba unustatud ehitistest ja lõi ise. Ehitas oma maailma, värvilise, veidike absurdse, segase, kauni, mitmekülgse. Koha, mis hõõgub siirusest ja headusest ja mingist imelikust rahust. Vahepeal unustasin ma seal ära hirmu. See oli imelik tunne ja kui mulle see taas meelde tuli, naeratasin ja unustasin taaskord karta. Nii mitmeid kordi. Puudus selline hirm, nagu on õhtuti linnatänavatel jalutades, kui iga majanurga taga luurab potentsiaalne oht (või miinus t?) ja samal ajal kutsub see salastatud ja mõistatus imetlema ning hingama sisse pimeduse õhku. Ei, sügaval metsa sees üksi jalutades kadus kartus, kuni üks orav selle tagasi tõi. Miks oleme me loodud kartma pisikesi asju, suunama oma tähelepanu sellele, mis võib hiljem osutuda meie päästjaks, ning jätma märkamata tõelise ohu? Karumõmin põõsa seest, ojavulin, minu kujutlusvõime projektsioonid, mis ei lasknud mind lahti enne, kui jõudsin tagasi omasuguste juurde. Inimeste juurde. Ma jõudsin ka järeldusele, miks ma eelistan mitte piltidel olla. Sest tegelikult on ju võimalik kinnitada oma kohalolekut mitmel meetodil, mitte ainult visuaalselt. Ma eelistan sõnu, neid tähtedest ja adumisest koosnevaid relvi, mida on nii kerge manipuleerida, millega on kerge manipuleerida. Ma võin ilustada, ma võin luua iseenda atmosfääri, iseenda tõe. Nad on minu hinge peegeldus, minu oma värvides, samal ajal kui foto on lihtsalt ühe hetke tabamine, standartsetes toonides, kõigi jaoks sama. Või vahest siiski mitte? Vahel tahaks hirmsasti teise elusolendi nahka pugeda ja näha, kas tema jaoks on kõik sama. Kindlasti mitte, vastandid ja vasturääkivused. Kõik tahavad, et neid mäletataks. John loves John 1997. Thursday 30 October 2008 @ 10:31
mässusässu
Inspireerituna eilsest Alton Towersi külastuskäigust, mõtlesin, et peaks pisikese kokkuvõtte tegema. Järgmiste kordade nimel või vahest siis, kui otsustan, kas tasub või mitte. Mingil määral mõistsin taoliste kohtade fenomeni ja miks nad nii paljusid köidavad. Kerge on unustada kõik ning lihtsalt minna täielikult kaasa. Halb või hea? Ei saa vist nii enam lahterdada.
0 comments
Kuidas külastada suuri lõbustusparke ja ise sealjuures ellu jääda:
Tuesday 28 October 2008 @ 18:26
omasoodu
Esimesed lumed jäävad alati meelde. Mis riideid kandsid, kuidas oodatud paljaste puude asemel said nad endale valged rõivad selga, hinge haarav ülevoolav rõõm ja mingi kerge lootus, et nii jääbki. Ja nõnda igal aastal. Mõned mälestused liiguvad aastatega kaugematesse mälusoppidesse, kuid ei kao kunagi päriseks, päriselt. Selles valges olluses on midagi nii maagilist, kuidas ta tasakesi sätendab südamesse, puhastab ja katab kogu kurbuse, kehastub me muredeks ja siis kustutav need. Kuni talv täielikult võimust võtab ja me sellega ära harjume. Kuni tuhanded tulukesed kitsastel tänavatel kustuvad ja lumememmed sulavad. Abrakadabra.
2 comments
Täna oli esimese lume päev. Veeresin parasjagu ühe viktooriaaegse mõista poole, lugesin ja kui ma korraks aknast välja vaatasin, oli vihmane lörts muundunud lumeks. Kõikjalt mu ümber kostus imestushüüdeid, esimene lumi, esimene lumi! Päris mitmele inimesele esimene kõigist. Esimene lumepall, minu jaoks esimene sel aastal, mõnele (peaks vist ütlema paljudele, kuna juba kogenud lumemaniakid olid vähemuses) esimene kõigist. Käed krabavad lund, alguses natuke arglikult, kartes, et järsku hammustab, ja seejärel juba julgemalt, kuni see kaarega kellegi poole lendab. Filmid, sõnad, unistused saavad reaalsuseks. "Kas see oli su esimene lumepall?" küsin. "Jah," kuulen vastusteks, mis öeldud siira uhkuse ja uskumatusega. Vähemalt seda loen mina välja, sest nii ma kujutaks seda ette. Nii vähe on õnneks vaja... kuni me unustame. Kui ma kõndisin sellessamuses viktooriaaegses mõisas, nimeks Erddig, siis tundsin selgelt, kuidas aeg mulle pidevalt seljale koputas. Väärikal sammul uurisin, püüdsin mõista, talletada, lennelda. Kõndisin ajaloo peal, rajasin teed ajalukku. Mingil määral osa mu unistusest, kõndida nendel kammitsetud ja trimmitud valdustel. Lumi oli muutunud vihmaks, milline mitmekülgne maa, ja ma korjasin maast õuna. Puhtam kui poes, looduslik. Lehed langesid aegluubis ja minu aeg jäi seisma. Või vahest sel hetkel õnnestus mul tõepoolest minna tagasi. Ei tea. Hoolikas ja viisakas vestlus ühe vanema härrasmehega, mis oma lihtsuses ja soojuses tundub juba praegu olevat ääretult oluline mu tulevikus. Identiteet. Siin. Praegu. Mälestustes. Istun nüüd oma hubases kodus (millalgi pean ma seda sõna ju kasutama hakkama, näitama, et olen sisseelanud?) villastes sokkides sõnatu, kuid paljuütleva muusikaga. Oriental meal läks hästi ja liha ei pidanud puutuma. Inimesed on arvestavad, kuigi nad alati ei pruugi mõista. Vähemalt nad püüavad. Peaks ehk isegi proovima? Või jään lihtsalt kummitama. Täna nägin teeviita kirjaga "World's End". Maailmalõpuni 5 miili. Tuesday 21 October 2008 @ 17:19
they call me "quiet girl", but I am a riot
Tänasel aktusel räägiti meile enesedistsipliinist. Loeti ette paar väidet, mis pidid meid mõtlema panema, kas meie oleme piisavalt distsiplineeritud, kammitsetud, manitsetud ja seda eelkõige iseenda poolt. Ja mul ei jäänud muud üle kui tõdeda, et ma olen siin päris palju oma vaoshoitud piirangutest kaotanud. Ja samas on need tekkinud muudes kohtades, teistes aspektides. Kõik see viis selleni, et ma kirjutasin endale uue päevaplaani, aga juba praegu rikun ma seda veidi. Põhjuseks mu pidevad sisemised dilemmad ja vastuolud. Iga päev ei saa, ei tohigi olla ju samasugune, nii et kuidas ma saan seda järgida lõpmatult, lõpmatult, lõputult. Või vahest lihtsalt kaks aastat. Aga teisalt - ma võin ju oma piirangute sees lubada endale naudingut või nautida seda, mis juba selles plaanis kirjas. Palju lugemist, kordamist ja õppimist. Vähem mõttetut ringitõttamist. Vabade tundide ajal tukkumist. Äratuskella edasilükkamist. Esimese ärkveloldud tunni jooksul zombina teatamist, et täna pole mu päev. Haaran taas ohjad enda kätte. Mitte et ma päris hästi teaks, mida see tähendab. Aga vahest vähendab see deklaratsioon segadust, millest annab tunnistust ka raamatute hulk, mis mu toas lihtsalt vedeleb, sest ma ei oska enam ühte raamatut lugeda. Selle asemel loen ma natuke siit ja natuke sealt ja lõpuks ei leia ma ennastki üles.
0 comments
Eile sain oma hinded teada. Kõige meeldivam selle paberilehel, mille peal ilutses suurelt sõna "Ratings", oli kastike õpetajate kommentaaridega. Minule, ainult minule. Mitte enam need üldised sõnad, et jah, teie klass on kõige parem koolis, nii vahva, aga ärge puuduge nii palju, eks, ja olge veidi aktiivsemad. Ei, siin on lähenemine individuaalne. Focusing on the individual, eksole. Kollektiivsuse puudumine on vahest veidi kurb, kuid ma usun, et pikemas perspektiivis on teistsugune lähenemine parem. Ja sixth form'i õigused kehtivad ju ikka kõigile meist! Natuke nagu gümnaasiumgi, kuigi vähem on suhtumist, et "mina olen nüüd suur ja tean kõike kõige paremini". Väikese kooli asi ehk. Ja järsku olen mina lihtsalt oma üldistuses julm. Teooriat on kerge kirja panna, tegutseda vastavalt sellele, mis kirjutad, on keerulisem. Ma igatsen jalutada pikalt ja hoolimata sellest, mis kell ma tagasi pean olema. Rääkida ilma selleta, et inimesed mulle sõnu suhu paneksid, mõistmisega, et vahest ma lihtsalt kaalun, ei soovi pillata sõnu mõtlemata neid läbi. Kirjutada nii, et iga väiksemgi tunne saaks osavalt väljendatud, aga samas mitte liiga läbinähtavalt, aga samas mitte liialt paljude tehislike sümbolitega, aga samas jääda endaks, aga samas... "One on one, he has a crisp and effortless conversational style; his answers are thoughtful, but you rarely glimpse the thought process itself, the internal calibrations that every politician is constantly making. The only outward sign that Obama is labouring over his formulations is the way he will often elongate the word "and" for several seconds, a processing hitch that enables him to preview in his own head what he is about to tell you." Obama: Face to face with white America, Matt Boi, The Independent, 21.10.2008 See on see, mida ma teen, kui ma oma reegleid ei riku, vaid nende ääremaadel vaikselt ja rutuga kiigun. Ja aeg-ajalt leiab ka sealt sobivaid sõnumeid. Tuleb vaid osata kohandada ja omastada. Ma olen hetkeks kaitsepositsioonil. Unustatud lihtmälestuste maalt saabub mu reaalsusesse taas üks heli. Nii ammu pole ma kuulnud seda vibratsiooni, mis tekib, kui punane, ajast kriimustatud, surmahaigustest lehkav elukas, puulaual ringiratast keerleb. Hääletult, ainuüksi tema liikumine ajab südame kiiremini verd pumpama ja mõtted peas keerlema. Kes on selle vaikuse lõhkumise taga? Tundmatu number, mõtlen mõned sekundid, alati on võimalus, et helistaja loobub enne, kui mina otsusele jõuan. Selles hirmus võtan kõne vastu ja ütlen väriseval häälel "hello". Järsku peaks "tere" ütlema? Mina ka ei tea enam. Eksisin, järgneb emakeel. Vahepeal on pimedaks läinud. Ma siiralt armastan neid pimedaid öid ja ma veelgi siiramalt kahetsen, et ma pean loobuma nendest hilissügisõhtutest täis emotsioone, inimesi ja kunsti, mida ma eelmisel aastal nii väga enda lähedal hoidsin. Sai ta mu aktsendist aru? Mina ka enam ei tea. Mul pole õrna aimugi, milline see inimene teiselpool (magneti)merd olla võib, aga hääl oli ilus. Selle situatsiooni situatsiooniline sürreaalsus paneb mu pea keerlema ja hinge rõõmu tundma. Kurbus on nagu veidike lahendatud, mind on meeles peetud, ma olen endiselt olemas ka mujal kui siin. Paberite peal, nimekirjades, käsivartel. Naeratused on nii õrnad, nii ajutised, nii hääbuvad - isegi soojas valguses, roosade pilvede taustal, kodulõhnas. Aga teate mis? Nad unustavad kiiresti oma pettumuse. Sunday 19 October 2008 @ 19:05
an alluring land
Iga kord, kui ma mööda Walesi künklikuid teid juba armsaks saanud minibussis veeren, tunnen ma koormavat väsimust, aga samal ajal ka aukartust ja hirmu mööda lasta endast kogu see ilu. Need punase-, rohelise-, sinisekirjud lambad (selleks et karjad sassi ei läheks). Need sügistuultes õõtsuvad puud, pisikesed kivimajad. Muinasjutulised paigad, mida pea igal hetkel kohtab.
0 comments
Mõnes kohas tekib selline tunne, peaaegu et teadmine, et siin on maailmalõpp. Enam edasi minna ei saa. See ei ole selline melanhoolne akopalüpsise kujutelm, vaid lihtsalt looduse poolt loodud piir. Pärast seda tuleb lõpmatus. Tundsin seda nii mõnigi kord Eestis, teatud hetkedel, kui oli hea olla. Walesis on vastupidi. Siin kohtan ma pidevalt maailmaalgust. Selline suursugune loodus, mida ma mitte kusagil pole varem näinud, aga samas pole see priiskav. Kuidagi tagasihoidlik kogu oma võimsuses. Täna viibisin ma järjekordses maailmaalguses. Tuul viis peaaegu et ära ("fly, baby, fly-y-y"), nii et looduse imetlemine muutus hetketi loodusega võitlemiseks. Palun ära vii mult ära tasakaalu. Meeletu, lihtsalt meeletu. Järjest rohkem tunnen, et olen õiges kohas. Kohtades, kus poleks varem ehk kujutlenud. Haldjakoobastes, miljonite aastate vanustel kividel, draakonite peidikus. Reedel astusin olulise sammu. Õigemini oli kõik hoolikalt plaaniks viimistletud ning seetõttu pidid kolm inimest nädalavahetuse jooksul kolima. Mina tuppa number 12A (olla ju 13 halva õnne sümbol), Zoe minu vanasse tuppa, minu armsasse voodisse ning Christina Zoe tuppa. Natuke äkiline, ma ei saanud oma armsale vaatele õigesti headaega öeldagi, kõik pidi sündima ruttu ja valutult. Reede õhtul avastasin, et ma pole oma üksiku toa ainus asukas. Nimelt elasid/elavad siin sajad pisikesed kärbsed, asutasid kõiki kardinaid ja aknalaudu. Peatselt leidis aset massimõrv, mida ma endiselt kahetsen. Mõnda kohtab endiselt lendamas, aga üldiselt on aknalauad putukalaipu täis. Prügikasti pole veel. Vähemalt andis see mulle inspiratsiooni ja õppetunni. Ma ootan juba veidi Eestit. Glögi, piparkooke, lõhnaküünlaid. Jõululaata Raekoja platsil. Lund (ehk sel aastal on ilmataat veidi armulisem?). Kalleid inimesi. Ja loomi. Eesti keelt. Uudiseid. Sumedaid ja tumedaid õhtuid. Aga ma ei keskendu sellele liiga palju, sest mul on siin ka ilusaid ja õdusaid hetki kogeda. Vaheaeg on kõigest ühe nädala pärast, mis tõotab mitmeid ekskursioone ja elamusi. Oh ootust ja rõõmu. Minu uue toa aknast saab näha lehelund ja hommikul kuulda vaikset linnulaulu. Tuulelõhn torkab silma. Lähimast korstnast kerkib tumesinisesse taevasse suitsu. Hübriidsügis on viimaks ka siia saabunud. Thursday 16 October 2008 @ 23:18
Pisike tants
Ma olen veel alles. Natuke rohkemgi kui enne ehk. See nädal on möödunud kiirelt, ma ei pane enam tähelegi, kuidas ühest päevast saab järgmine, kuidas ma silmad sulgen ja järgmisesse hommikusse kandun. Killud jäävad meelde. Kui harvadel juhtudel saan öösel pimedust ja vaikust nautides minna aknani ja välja vaadata, siis näen ma taas oma kalleid mägesid. Ja mulle meeldib mõelda, et kodu on kõigest nende mägede taga, käeulatuses ja nii lähedal, aga samas kaugel. Pean plaani varsti nende mägede tippi jõuda.
0 comments
Täna on kusjuures Eesti päev. See tuli mulle üllatusena, kui Katriin Eestimaalt mulle seda teatas. President Ilves viibib samal mullal kus minagi ja ma tunnen, nagu kodu oleks minuni tulnud, mitte vastupidi. Lendas mäe tagant korraks välja. Päris uhke tunne on. Võtan varsti oma öölaulupeol maad ja ilma ja head näinud Eesti lipu ja lähen seda lehvitama elutuppa. Homme aga laulan Walesi (walesi keeles!) ja Briti hümne. Nagu mitu identiteeti oleks. Riigisümbolite omaks võtmine tähendab minu jaoks sammu edasi ja see on enam kui positiivne. Aga selle tähendus! Jah, nõnda. Kui juba päevade loetlemiseks läks ja põgusale kirjeldusele on samuti luba antud, minu enda poolt, nagu ikka, siis eile olid katsed kooli muusikali. Ühes Vietnami tüdrukuga nimega Trang, kes nii lahkelt lubas laulda poisi osa ja mulle andis voli laulda tüdruku ridu( kuigi mu enda moodi ja palju madalamalt, kui noot ette näis), harjutasime öösel ja hommikul nii palju, et lõpuks pidin lürpima Merilini ja Marise poolt kaasa antud rammumett, et häälepaelad veidigi maha rahustada. Aga kui katsed algasid, oli kõik juba hea ja muretsemine unustatud. Siin on üldse lihtne oma hirmud hetkeks unustada. Ja siis me laulsime. Pilkude vahetus, vahest ekslik, taaskord, olen harjunud juba valesti tõlgendama. Ma ei tea, mis sellest tuleb, aga eks ma varsti saan teada. Peaasi et elu oleks huvitav, eksole? Mulle meeldib nii mõelda, isegi kui ma kõigest baaridaami mängima pean. Kergemaks läheb ja kõik tulevikuplaanid hakkavad kuidagi ühinema ja ühinduma, mõistatusetükid lendlevad tasapisi oma kohale. Aga kunagi mitte päris, sest siis poleks elu enam elu. Vahepeal kaotasin eesmärgi, aga nüüd tuli see tagasi ja töötama tuleb hakata. Aga mõte sellest ei hirmuta mind, sest üha enam naudin ma uusi teadmisi ja tunnet, et ma hakkan rohkem oskama. Kas tõesti on võimalik lahti saada sellest ebakindlusest, mis mind kaua piinanud on? Mitte täielikult, aga mingil määral. Või kasvan ma lihtsalt suureks. Karta pole vaja, sest sisse jääb siis mänglema ja hõljuma üks pisike tüdruk. Lihtsalt suuremate mõtetega, plaanidega unistuseks reaalsuseks muuta. Elu veereb, rullub, avaneb, lendleb, tolmleb, ulatab käe. Kirjandus on mu uus ja ammune armastus. Keeled lähevad sassi, kuigi ma üritan neid suletud uste taga hoida, et nad kokku ei puutuks. Ja tulevik, see lehvitab kõikjalt. Nagu ma jookseks rongiperroonil sellele järele, et haarata ta käest kinni, kuniks veel saab. Mul on väledad jalad. Kerge maitse mu lemmikainest. Aitäh, Grace Nichols. Afterword The fat black woman will come out of the forest brushing vegetations from the shorn of her hair flaunting waterpearls in the bush of her thighs blushing wet in the morning sunlight the fat black woman will sigh there will be immense joy in the full of her eye as she beholds behold now the fat black woman who will come out of the forest when the last of her race is finally and utterly extinguished when the wind pushes back the last curtain of male white blindness the fat black woman will emerge and tremblingly fearlessly stake her claim again Wednesday 8 October 2008 @ 20:06
Imelikud leiud
Olles siin kaugel-kaugel Walesis, võrdlemisi pisikeses kohas, ei ootaks eriti, et leiad Eestiga seotud asju või veel vähem - eestlasi. Ometi on kahe päeva jooksul kaks pisikest, kuid minu jaoks siiski märkimisväärset kokkusattumust aset leidnud.
0 comments
Nimelt sain ma paar päeva tagasi teada, et algkoolis (võiks ka nimetada lasteaiaks, sest lapsed hakkavad seal sageli juba 3-aastaselt käima) on üks pisike nelja-aastane poiss nimega Georg, kes juhtub olema eestlane. Mu rõõm seda kuuldes oli ilmatu suur, sest vaikselt tunnen ma, kuidas mu suhtlemisoskus hääbub, ja seega otsustasin ma minna eilehommikusel vahetunnil Georgiga rääkima. Niisiis, astusin ma algkooli värvilisse ja rõõmsasse paleesse sisse ja ootasin, kuni onu politseinik oli lõpetanud lastega rääkimise. Seejärel võttis mind vastu üks algkooliõpetaja ja palus ühel ääretult armsal väiksel poisil jääda sinna, et ta saaks oma rahvuskaaslasega vestelda. Istusin maha ühele tillukesele rohelisele toolile, samal ajal pidevalt mõttes korrutades, et see ei murdu mu raskuse all, see ei murdu mu raskuse all. Kui õpetaja oli seal, rääkisime rohkem inglise keeles, vahepeal aga natuke eesti keeles ka. Eks natuke hirmuäratav oli ka, tuleb üks suur tüdruk keskkoolist ja räägib sinuga taas selles naljakas keeles. Sain teada, et Georgi parim sõber elab Eestis ja samuti on sini-must-valgel maal ka tema vanavanemad. Ja et lund sajab, jehuu! Lõpetuseks kirjutasin valgele pappkaardile üles "tere tulemast", et õpetaja saaks selle koos teiste võõrkeelsete tervituslausetega seinale panna ja andsin lubaduse algkooli ikka aeg-ajalt külastada, et Georg minuga harjuda saaks. Lugu number kaks pärineb tänasest päevast. Kõndisin täna jälle selle vahva tee ülesmäkke, et jõuda panka ja anda üle kiri, mis kinnitab, et jah, ma elan siin hetkel, ja et ei, ma ei tea midagi musta raha pesust. Tagasiteel astusin läbi kohalikust heategevuspoest, mis on põhimõtteliselt nagu kaltsukas, ainult et seal müüakse kõike ja hinnad on väga head ja paljud kaubad on täiesti uued ja raha läheb heategevusse. Leidsin kitarrikeeled, mida olin lubanud Miss Morley'le internaadist osta, sest eile õhtul tuli välja, et ta mängib vahelduva eduga kitarri. Sealt samast leidsin raamatu "Random Acts of Kindness", mis sisaldab 365 viisi, kuidas maailma vahvamaks teha, ja jutukesi, kuidas tavalised inimesed on seda suutnud pisikeste heategudega teha. Nüüd, just äsja avasin selle suvalisest kohast ja mu silmade ees oli järgnev jutt: "Spoil an ambassador" Me and my friend Dan met the Estonian ambassador recently, and, because ambassadors are always spoiling other people, we gave her some Ferrero Rocher. She seemed very pleased, but I think that, as she was Estonian, she may not have got the reference. Still - free chocolates! Richard, London Pisike muie on näol. Muie kõlab nagu muistne, järsku muinasajal inimesid muigasid pidevalt? Ilmselged Atwoodi mõjutused. Eile õhkasin Kalamaja ja selle laternavalguses puitmajade ja pööningute ja inimeste järgi. Tuesday 7 October 2008 @ 23:05
one look was all it took
Pärast nelja nädalat muutub ajaarvamine võimatuks. Õigemini ei pööra sellele enam tähelepanu, nii palju muud on mõtetes kui kuupäev. Ma tean, et on 7.oktoober ainult sellele, et ma seda minut tagasi kontrollisin ja kuna täna oli viktoriiniõhtu, kus meil läks võrdlemisi halvasti, tänan väga, sest me ei tea Briti sportlasi ja lastesaateid. Ja suvalisi ja humoorikaid vastuseid ei tulnud ka meelde, kahju. Ma arvan, et ajataju kadumine on tingitud sellest, et ma olen juba harjunud Suurbritannias olema. Vaikselt on turistitunne juba kadumas.
0 comments
Istusin rahulikult common room'is, kuni sisse tuli mu toakaaslane (peaks hakkama teda ta nime järgi kutsuma, liiga anonüümne ja võõras pilt tekib tast vastasel korral) ja küsis, kas mul niimoodi igav ei ole, niimoodi üksinduses mõtiskledes. Lihtsade sõnadega, aga mõte oli selline. Oleksin tahtnud vastata, et sellised üksinduse hetked kusagil mujal ongi mulle ainsana jäänud. Mitte et temaga oleks halb elada, aga lihtsalt vahel tahab inimene olla endaga, ainult endaga. Ja kui ennast kusagil seltskonnas sulgeda ja enese sisse sukelduda, et lihtsalt mõelda ja nautida, siis jääb ju maha külm mulje ja seda me ju ei taha. Täna kerkis taas üles ruumivahetuse teema, kuna jõulude paiku tuleb Wynne House'i uus tüdruk. Nii et mul on jälle valik, tuba number 13 või juba armsaks saanud kauneid hommikusi hetki pakkuv "üheksa". Õhtuid ka, aga nüüd on tavaliselt kardinad ees, nii et see on ka natuke kadunud. Pisiasjad on need, millele ma oma energiat kipun kulutama. Üldiselt on meeldiv, kaasa arvates hetked, mil mul tuleb kodu meelde. Mitte väljaarvates, nagu ma algselt tahtsin kirjutada, vaid tegelikult on ka need osake elust siin. Lihtsalt mõned igapäevategevused ja tavalised laused meenutavad erinevaid kohti, inimesi ja sündmusi minevikust, olles olnud tavaliselt mitte väga kandva tähendusega. Aga siin, omamoodi nad kannavad mind edasi. Täna oli üks huvitav kokkusattumus. Ma igatsesin oma punast kitarri ja kui ma vabade tundide ajal panka kinnitama läksin, et ma ei ole Suurbritannias sooviga raha pesta ja et ma tõepoolest resideerun nüüd siin, otsustasin ühest suurest igasugust kilakola täis ruumist läbi põigata (inglisekeelne vaste "attic sale") ja seal ta oli, täiesti juhuslikult, justkui saatuse poolt sinna puidust lauale asetatud - kitarr! Hinnaks uskumatud 7 naela ja 50 penni, pisike, armas ja kollakaspruun, nagu vanad kitarrid ikka on. Nüüd lebab ta minu kõrval diivanil ja aitab mul harjutada, kuni ma taas kohtun oma punase iludusega. Kõik paluvad mul midagi mängida, aga läheb veel aega, kuni ma nende soovidega nõustun, pealegi on ta praegu kohutavalt häälest ära. Aga aura, mis tast hoovab välja, on hea. Uneaeg. Ei tea, kas ma muutun lähedasemaks või kaugemaks. Mõlemat ehk? Wednesday 1 October 2008 @ 23:39
Emotsioonid
Ma ei tea, kas neid pidevaid külmavärinaid põhjustab see, et vaikselt hakkab tõepoolest külmaks minema või mingisugune siin koolimajas pesitsev uskumatu ja võimas jõud. Hinges on igatahes endiselt soe.
0 comments
Tina võitis kooli talendiõhtu. Must klaver, mustad juuksed ja järjekordne külmavärin. Sixth Form esitas laulu "I'm Gonna Be" või "500 miles", nagu me seda kutsusime. Vahva tunne oli massiga laval lihtsalt sõnu karjuda. Ma hakkan juba vaikselt hiina keelt kõnelema. Õigemini, mu mõistus hakkab opereerima selles keeles. Järsku ma olen liiga jonnakas? Üks kuu, hõisakem rõõmust! |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |