Friday 27 February 2009 @ 16:24
Ööd on nii tulised, nii tulised ja valged ja see teeb nii rahutuks, nii haigeks
Oleks vist tõesti aeg, aga ei tea, kust alustada. Kas oleks vaja teha mingisuguseid kokkuvõtteid või kirjutada pisikestest momentidest, mis meelde jäid? Mõlemat vist.
0 comments
Ainus, mis reisi jooksul paberile sai, oli eelmise neljapäeva varahommikul Veneetsia rongijaamas, mil uni püüdis võimust võtta, aga olud ei lubanud: "Venice is a place where you always get lost, but you can never hide." ütles üks mees meile tummal ööd rääkivas tänaval ja kadus. Romanss vaid kolmele - mina, Merilin ja see salapärane linn. Kedagi teist lihtsalt polnud sekkumas või liiklemas, tänavad muutusid keskööst saati aina tühjemaks, kuni kell 3 saabus haripunkt. Pärast seda hakkas elu taas liikuma (nagu lokomotiiv, perpetum mobile väikeste unepausidega.) Ja jäi palju seda, mida paberile ei jaksanud või ei raatsinud kirja panna. Samas, meenutuseks võib ju siiski mainida seda, kuidas see praegune nädal vastukaaluks lendlevale ajale Itaalias on möödunud kahetsuses ja kurbuses. Sest midagi on muutunud, ma pole tõesti seesama optimistlik (või vähemalt pealispindsi rõõmus) inimene, kes septembrikuus kujutas võlureid ette, vaid nüüd paistab paljul olevat selline puudulikkusse ja kammitsetuse maik küljes. Ma mõtlen seda välja, ei mõtle, ma ei tea ise ka enam. Aga samal ajal olen ma ka õnnelik, et maailmas leidub sellist idülli, nagu UWC nende paari põgusa hetke põhjal kusagile mu sisse end põletas. Koht, kus õpib igal sammul, kus inimesed on avatud ning täiendavad üksteist ja kus ma ei pea igal hetkel oma väärtushinnanguid endale meelde tuletama, sest muidu need lihtsalt kaoks ära (mis on juba oma põhimõttelt väär hoiak, tunnistan). Aga selliseid sundimatuid hetki, kus lihtsalt istud õhtuses jahisadamas kahe ammuse sõbra ja ühe uue tuttavaga, kes ometi tundub lähemal kui paljud, kellega juba mitu kuud ühte pinda jaganud olen, ja räägid, vahepeal piiludes tähistaevast ja vargsi eemale peletades mõtet, et homme samal ajal istun juba lennukil ja kui muutlik elu on - neid pole lihtsalt ammu olnud. Või pole ma neid tähele pannud, see on ka võimalik. Tõsi, ühel õhtul kell kuus, kui kirikukellad lööma hakkasid ja pimedus tasa langes ning me Kelli ja Meriliniga keset ühte tundmatut Veneetsia piazza't seisime, tuli tagasi paanitseja, keda pole samuti ammu kohanud. Aga see oli teistsugune, ma naersin iseenda "mul on kindlaid plaane vaja" ja "ma ei taha kulgeda" üle, ma tundsin, et ma elan! Mitte et ma praegu ei elaks, aga tihtipeale mälestustes või unistustes. Tuleb jälle hakata hetke nautima, selle olen endale kindlaks teinud. Samas ei saa elada ainult olevikus, sest muidu jääb nii paljust ilma, unustab ära, muutub ignorantseks. Kõigel on mitu külge, äärmustesse ei maksa kalduda, eks? Enter the ghost. Kes on Hamletis kõige olulisem tegelane? Kas peab alati keegi olema kõige olulisem, natuke üle või natuke allapoole mingisuguseid arvestusi? Aga subjektiivsus on ka teretulnud. Peaks veel mainima Aasia õhtusööki ühe sitsiillasse toas, kus sai kehakeeles(t) räägitud ja mis arvatavasti veel kuhugi mõttetesse kõlkuma jääb. Peaks tegelikult siingi palju tegema, võimalusi on ju nii palju, aga juba viis kuud olen olnud kodust eemal ja alles nüüd saan aru, kuidas ma olen lasknud ajal raisku minna. Palun ärge uskuge kõike, mida ma räägin, lihtsalt püüdke mõista. Vahel lihtsalt on raske, kui ei tea, kust kinni hoida või kuhu poole tüürida. Kuid ma loodan, et ma ei saanud mitte juurde rahulolematust või kui, siis ainult hetkeks, vaid soovi edasi liikuda ja mitte mõtiskleda selle üle, mis kusagil kaugel kellelgi on või ei ole, vaid hinnata seda, mis mul on. Selle eest tänan seda imelikku, kaootikas toimivat ja natuke nagu kujutletavat maad kõige rohkem. Mida sa itaalia keeles nüüd öelda oskad? una latte perfavor una pallina di... gelato pizza marherita permesso buongiorno bono norte ciao, ciao, ciao scuzi si? no? .. ja kõige muuga saab kuidagi ikka hakkama. Et ma kunagi ei unustaks inimesi tänada. Et kui meenub, siis ma julgeks seda teha. Tegelikult õpib ju kõigilt ja kõigest, lihtsalt vahel on raskem liivast kullatükke sõeluda. Aga see hetk, kui ma Merilini õhtuses labürindilinnas kohtasin, või Kelli oma eemalelust nii tavaliselt rääkis, samal ajal mäekitse kombel helesinise laguuni taustal turnides, sain aru, kuidas me muutume. Aga see on hea, sest sõpradeks jääme endiselt, vähemalt nii palju, et üksteist läbi elamuste, mis küll erinevad ja lahku, täiendame saame. Aitäh! Tuesday 17 February 2009 @ 02:08
ei, ma ei ütle teile midagi
Kätte on jõudnud see hetk, kus ma ei mäleta enam, kuidas õigesti kirjutada „raamat” (book, brook, cook, woosh, box, rocks) või vähemalt püsivad ülesande lõpetamisel endiselt kahtlused selle õigekirjas. Ja ka see moment, kus ma juba tund aega või ausalt öeldes tunde olen elanud kellegi teise elu ja ma tunnen, kuidas see võtab võimust. Ei saa öelda, et minu üle, sest kuidas saab sellistel hetkedel oma egol lasta rääkida? Ilus on, eneseanalüüs on kadunud viivuks või kaheks, kuigi kartus, et ta tuleb tagasi, püsib. Paistab, nagu kõik oleks võimalik. Kas ka päriselt või elan ma lihtsalt kellegi teise elu? Ega neil pole ka kõikidele küsimustele vastuseid, võib-olla on nad kibedamas seisus kui mina. Aga vähemalt on nad kellegi lummanud, sõnatult, piltidelt, kellegi kirjeldustest. Ja sellistel hetkedel ma tean, mida mu unenäod mulle ütlevad. Et sulle vaid paistab, aga sa ei hakka kunagi elama seda illusiooni, seda idülli.
1 comments
Nad naeratavad, nad on õnnelikud, nad hingavad, nad elavad, nad on, päriselt on. Või ma lihtsalt sildistan, kleebin ühele näoilmele külge sada omadust, kui tegelikult on ka see lihtsalt mask. Oh, kui kerge on petetud saada. Ei aita ka see, et Prantsuse impressioniste näitus avatakse paar päeva pärast seda, kui ma jälle Liverpooli väisan. Ma ei tea, miks ma just selle linna valisin - tegelikult tean ma väga hästi -, aga ju on vaja midagi, mis annaks mulle ka jõudu, olgugi et see on jälle kellegi teise elu. Ning ei ole suuremaks abiks ka see, et ma kapriisset internetiühendust ja käsuandjaks tituleerin, sõna otseses mõttes Hermeseks taandan/ülendan. Tähendab: nüüd kirjuta, nüüd pane teevesi keema, nüüd loe, nüüd murra end lahti. Monday 16 February 2009 @ 22:06
laimipuu kookospähklis
Kõik on potentsiaalselt ohtlik. Kas see tähendab, et ma peaks kõike kartma, sest äkki otsustab mingisugune abstraktne jõud või lihtsalt ühe inimhinge kurjus mulle liiga teha? Kas ma peaks hoiduma ühistranspordist, sest see pole Eesti, üks pisike riik Põhja/Ida-Euroopas, kus inimesed veel usuvad oma rahvusesse vähemalt mingil elementaarsel tasemel ja kõik paistab justkui lugevat, isegi meie ise? Või olen ma määratud isegi pisikeses linnas andma aru iga oma sammu eest, sest ka siin pole kõik puhtad? Aga samamoodi on kõigel olemas ka eeldus headuseks, inspiratsiooniks, joovastuseks - kirgastuseks. See ei tähenda, et kriitikameel peaks kaduma, kui, siis on mu filter kadunud ja ma ei suuda enam vahet teha, see aga ei saa juhtuda.
0 comments
Vabandust, ma maalin koleda pildi, peaksin taas pühenduma idülli ülesehitamisele, kas või iseenda sees. Pidasin endaga just üks päev kõige ausama vestluse senimaani, kuigi ma kardan, et ma varjan endiselt midagi. Ma olen ju õnnelik, eks? Aga kuidas ma saan end nimetada millekski, mis on nii kaval ja - ei, ühtegi eestikeelset omadussõna täpsustuseks ei tule hetkel pähe.. ma arvan, et me olemegi määratud niimoodi kannatama ja üksi välja mõtlema, kes või mis siis tegelikult meie sees domineerib. Kannatus ei pea ilmtingimata tähendama riste ja naelu, vaid iseenda vene põhjalaskmist ja seejärel ülesehitamist, kusagil maalapil Peipsi järve peal, kinni ja lahti, terve ja katki. Järsku aitaksid? Ja nad võivad öelda mistahes, aga praegu ei suuda ma ära oodata vabadust, isegi kui see tähendab mööda libisemist sellest, mida enam kunagi tagasi ei saa (kui kergekäeliselt ma igavikutermineid kasutan, sul on õigus!), ja isegi kui pärast on kibedusemaik nii magushapu. Thursday 12 February 2009 @ 14:10
tänamatu
Ma ei tea isegi, miks ma olen hoidnud viimasel ajal kirjutamisest kaugele. Ega me kunagi väga lähedased sõbrad pole olnud, kuigi vahel on võimatu kohtumist vältida. Kõik asjaolud klapivad, nüanssidest elevantideni, ja leiangi end pöördumatult teelt kontaktini, mis pärast võib nii mõistatuslik ja arusaamatu tunduda. Superrealism ehk sürrealism räägib, mitte mina. Kuigi keda ma petan? Me kõik ju teame, et alati räägime me ise, meie vääramatu ego, isegi kui riputada külge isetuse medaleid ja jagada eneseohverduse karikaid, kuidagi on see alati iseendale. Isegi valu - või just kõige rohkem valu. Aga ma ei taha täna valutada.
0 comments
Olen leidnud uue (vana?) uurimisallika: Jean-Paul Sartre. "Eksisteerida tähendab oma elu loomist". Sellepärast ootangi ma Itaaliasse minekut, vabaks murdmist - et end taas ISE luua. Hetkel lasen end aina rohkem mõjutada pisiasjadest, mida ma tõlgendan sümbolitena meid kammitseda ja vangistada mingisugusesse vegeteerimise-õppimise seisundisse. Võib-olla ma lihtsalt hindan vaba ligipääsu informatsioonile üle, eelkõige sellele, mida ma kummalisi radu mööda nopin, valikuliselt, kuid mis õpetab sageli rohkem kui ükski õpik. Aga kui mult võetaksegi võimalus oma pere ja sõpradega rääkida, sest ainult nii saab meid õppima panna, tulemusi saama, rabelema, rebima, unustama... siis ma tõin selle iseendale kaela. Aga see ei tähenda, et ma peaks leppima. Laupäeval sain maigu sellest, kuidas kunagi oli või kuidas võiks olla. Käisime Ingridi ja Chrissiega Llandudnos, vaevlesime kinofuajees otsustusvõimetuse küüsis ja lõpuks leidsime end Cheshire Oaksi miilidepikkusel poodide alleel lihtsalt sammumas ja rääkimas. Üks ikoonistaatusega kohv ühes käes, teises üks lind, mis peagi pääseb vabadusse või vähemalt ihkab seda, kuni oma tõotatud maa leiab. Ja kuigi seda ei olnud palju, siis oli see siiski mingit sorti liikumine, eemale kõikidest ähvardustest ja käskudest. Vahest ma liialdan taas? Sõbrapäev läheneb ja kõik räägivad sellest abstraktsest "armastusest", mis ajendab mind aina sügavamale oma põgenemisplaanidesse sukelduma. Monday 2 February 2009 @ 14:03
esimene katsetus
Mu elu esimene ball sai läbi ja kuigi ta ei vastanud ootustele kammitsetud hingede peost ning aeg-ajalt kiskus kuidagi ühesuunaliseks, jäi ta meelde ja ühtlasi tuletas nii mõndagi meelde. Maskid, millega olime nii palju vaeva näinud, unustatult suurema osa ajast unustatult laual, kui me kooli suures saalis oma pidulikest kleitidest hoolimata end lihtsalt vabaks lasime ja uutel arusaamadel tekkida lubasime. See oli 21.sajandi tütarlaste kooli pidu, lõhnates rokkmuusika ja enesenautlemise järgi. Golden Touch, I Bet That You Look Good On The Dancefloor, America, On Call, Monster. Igaüks võttis sealt vist seda, mida neil parasjagu vaja on, ja seetõttu valisin mina vanade hoonete vahel treppidest üles ja alla jooksmise, kaasalaulmise, hingetõmbepausid ja sellesama meeldetuletuse.. kui palju on tegelikult võimalik, kui lihtsalt julgeda, edasi astuda ja vähem tagasi vaadata. Mulle meeldib mõelda laupäeva õhtust kui katalüsaatorist ja selle lõpmatu hõõrdejõu neutraliseerijast, keemilise ja füüsilise segunemisest (sest teaduslikult lähendes pole me ju midagi muud kui keemiavabrik mateeria keskel).
0 comments
Eile lebasin voodil, nagu järjest rohkem kombeks on pärast pikka päeva, ja kuulasin laule, milledel olin lasknud vahepeal kaugeks jääda, ühest küljest püüdes tasaste toonide saatel ilusatesse unenägudesse kanduda ning samal ajal ärkvel püsida, et laulude mõtteid tabada. Ja ma mõtlesin, kui palju vastuseid tegelikult on meie ajus juba olemas nii muusika kui piltide kui kellegi teiste sõnade kujul. Ma unustan sageli, kui sarnased inimesed tegelikult on ja kuidas mingid allikad kattuvad ja mõned on lihtsalt mööda läinud. Ning kui nüüd nahaalselt püüda Sokratest meenutada - kõik on tegelikult juba varasemalt teada ja meie sees olemas. Tahestahtmatult mõtlen, kui palju on siis minus seda tõelist mind ning kas tabamise korral peaks ma selle tundmatu kriminaali kuidagi muust eraldama . Olen hakanud öösiti koridoris tuld kustutama ja fantaseerima, kuidas kordki inimesed enam seda nähtamatut pimedust ei karda (varastatud mõte, pean lisama). Kõigest ette kujutama, sest ma tunnen, kuidas ma ei julge enam oma väärtusi teistele peale pressida. Ma lausa ootan, et nad selle tule põlema panevad, kui nad vannitoa poole suunduvad, et ma saaks tasakesi vihjata ja taas lüliti kaudu oma allasurutud eelarvamusi väljendada. Esimene veebruar algas või lõppes jumalate rüüpe, šokolaadivahu ja värvide virrvarriga. Katused said lumest puhtaks pestud. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |