Wednesday 30 December 2009 @ 23:46
Asturiase prints sammub mööda
Teatav oskamatus ennast väljendada on võtmas maad või on alati olnud, aga pole teadnud või tahtnud seda märgata. Tähendab, on sündinud teatav teadlikkus iseenda võimetuse kohta. See väljendub sõnades, kirjades, mida kirjutan. Jah, on sõnad, millest moodustuvad laused, kuid need jäävad üksikuteks ja fragmenteerituks. Ei tundu, et tekiks tervikut ja vist ei saagi, kui kunagi sedasama tervikut silmas ei pea. Kus on minu lugude järv, mis koosneks siledast - ja aeg-ajalt lainetavast – veest, kuid mitte üksikutest piiskadest? Kirjutasin kunagi pisut liiga ambitsioonikana, et words express a person and with that an entire world (tõsi, inspiratsioon Pazilt: „But each language is a vision of the world and each of these visions is a window opening on to other languages“), aga kas mu enda sõnakasutus vastab mu seisundile, kui mitte öelda tujule? Kui olen parasjagu rahul, kirjutan verest, kui segaduses, siis muudkui „arvan“ ja „tean“. Eks segadus ole vist igipõline. See sama tõesuse küsimus ei vasta mitte ainult kirjapandule, vaid ka sellele, mis elatud. Ka hetked ei seo kokku, minul ei teki omaenda mütoloogiat nagu Sylvia Plathil, kellel punased lilled ja süütu lõikehaav on osa mingisugusest müstilisest süsteemist, väljendatud luulekeeles, ja seetõttu muutuvad need samad nähtused justkui tunnistuseks sisemusest, nii teadvusest kui ka alateadvusest. Reaalsus ei ole vahend, vaid ainus, mida tean, ja seetõttu kaotan selle üle kontrolli. See ei saagi olla seotud, sest liigun teiste loodud maailmas ja seetõttu olen määratud unustama ja anduma. Kahel viimasel päeval, kui olen end tabanud naermast, mugavalt istumas kohvikus või mõnelt muult hetkelt, kus kõik paistab korras, olen mõelnud tagasi üleeilsesse. Olen siis mõistatanud, kuidas on nii, et ma saan olla õnnelik, kui ometi ühel teisel hetkel visati mind silmitsi surmaga, süütusega ja julmusega. Siis unustavad mu naer ja sõnad selle taas. Me tahame, et meid ei pandaks ebamugavasse olukorda, eriti veel südalinnas, otse kõigi silmade ja õigusemõistmise ees. Meie puudutusele tundlikud maailmad ei tea enam, kas puruneda või haavad ruttu kinni mätsida, kui oleme pandud vaatama sureva kassi klaasistuvatesse silmadesse ja seega ka iseenda hinge. Inimmerest kõigest paari sammu kaugusel hinge vaagiv kass, kelle kohtlane asend näitas tema allaandmist ja kelle köha ja luksumise vahepealsed häälitsused tema püüdlust veel elada, pani mu seisatama. Aga ma ei osanud midagi teha. Ma ei osanud mitte midagi teha. Tekkis kramp ja tuli lootusetus, mis hilisemal analüüsil näitas, et ma ei ole veel valmis. Elu ja surm olid vastamisi ja mina olin selle võitluse tunnistajaks, kuid ma olin paralüseeritud. See on läbikukkumine kõige primitiivsemas, kõige eksistentsiaalsemas mõttes. Oleksin võinud ka teiste eeskuju järgida ja lihtsalt ringiga mööda minna, aga miski ei lubanud. See miski annab lootust, et kunagi tean, kuidas käituda. Siis on veel lumi, mis on jätkuvalt kõikjal, kuigi tema omadused paistavad iga päev muutuvat. Ühel hetkel ta särab nagu see haldjatuhk, mida lapsepõlve mälestustes etendustes raputatakse, teisel ühineb ta naerusuil babuška kujul teiste Hirvepargi lumememmedega (miks assotseerub eesti keeles lumeinimene naisega ja inglise keeles on tegemist maskuliinse „snowman“-iga?). Päeva lõpus käib lumekoormuse all magav värav raskelt ja kõik muutub, ununeb. Sunday 27 December 2009 @ 22:45
se(e)ga, kulla terapeut
Ma arvan, et kui ma suureks kasvan, siis on elu teistmoodi. Mina olen erinev ja mu mõtted on teistsugused, aga üks ühendav joon on see, et alati jääb mingisugune pendeldav hirm. See hirm ei jää samaks, kuigi vahest ma lihtsalt ei taju veel kõige sügavamate tunnete kestvust (sest ka hirm on tunne). Aga mulle meeldib siiski mõelda, et see hirm muutub. Et kui praegu muretsen ma, et mind päriselt veel ei ole või et ma ei taju enam ise ka, mis on päris ja mis on kuuldu-nähtu-mõeldu projektsioon, siis kunagi tulevikus, millest me räägime arvestamata pidevat muutust, on mul mõni muu hirm. Näiteks see, et kõik on liiga tõeline ja unistusi enam pole. Aga alati, alati jääb reaktsioon. Aeglane.
0 comments
Peaksin vist lisama, - lihtsalt selleks, et mu asukohta oleks kergem määrata -, et täna jäi mul piltlikult kaks korda hing kinni, üks ja kaks. See oli siis, kui seisin ühe kosmilise keskuse katuseaias ja vaatasin oma kodulinna sootuks teisest kohast kui varem ja nägin neid lumised katuseid ja uusi lootusi. Teine kord ei tule mul kahjuks enam meelde. See oli vist siis, kui olin jälle selles lumises linnas. Lumi on mu kontrollpunkt, eriti siis, kui suus on enda vere maik. Wednesday 23 December 2009 @ 21:25
shhh
Näe, jõul tuleb. Ega ma muidu ei saakski aru.
0 comments
Lumi kleepub nüüd kokku ja hange pole enam nii rõõmus langeda. Monday 21 December 2009 @ 22:43
amuu
Mu tänav on täna valge - mitte kliinilisvalge või valge kontrastiks mustale, vaid see valge, mis ei küsi, vaid ainult on... ilus. Nii ilus, et lämbun peaaegu lumehelbe otsa.
0 comments
Aga mitte miski pole jääv, isegi mitte see kohev pehme sädelev lumi. Õnnetunne võib olla lõks, pääsevad vaid küünikud (kuhu?). Margarita ja Meistri kirsipuine idüll pole jääv, kui nad taas ühel õhtul aastas Besdomnõid külastavad. Ka nemad liiguvad edasi. Ometi asjade liikuv, muutuv natuur ei muserda, sest ega olnud hetk kaduda saa. Vististi. Kuid vahel pole hetke ka, sest on ainult talletamine ja kordus, et ma teen seda selleks, et ma saaksin öelda või mõelda, et see on tunnetatud ja see on kogetud. Et vähemalt on tehtud. Aga milleks? Selleks et teha, mitte mingi muu kasu teenimiseks. Niimoodi võltsilt on oht pikka aega ringi sammuda, kuni hakkan vaaruma. Kui hakkan. Niimoodi on oht võõraks jääda, nagu minategelane "Hingede öös" või minu rahulolematuse projektsioonid või veel hullem - mina ise. ANIMatsioon. Lund sajab. Sunday 13 December 2009 @ 12:28
from the village of Wall
Seda õiget, paksu lund sadas korraks ning kodus on hea ja hirmus olla. Nädala alguse pangepanekud on nüüdseks möödas, unustus võtab võimust. Võimutse aga võimutse!
0 comments
Sunday 6 December 2009 @ 13:10
dripping roses/ weeping roses, and more roses
Ma ei tea, kust täpselt tulevad reaktsioonid, aga nad peavad olema seotud selle aparaadiga, mis adub ja tõlgendab ilu. Kui ma astusin uksest välja ja nägin aknast vikerkaart, seda üht värvidekogu, mis tuletab meelde härjapõlvlased ja selle maa saladused, pääses täiesti tahtmatult valla ehmatushüüd. Kui ma trepist alla läksin minutiks ja siis jälle üles ronisin, oli vikerkaar juba läinud ja tuli meelde, et ka ilu pole jäädav. Tähendab, ta on alati siin ja pisut seal, kuid ilmutab ennast harva. Nähtamatu, kuni ta otsustab meid hetkeks nägijaks teha.
0 comments
Kustutan nüüd need 33 tundmatutes keeltes kirjutatud kommentaari ühele minevikupostitusele, mis reklaamivad imeasju, kuid mida ma ometi ei mõista. Ei mõistaks vist isegi siis, kui need tuttavas keeles oleks. Ma vist muretsen. "Inside of a dog, it's too dark to read" nagunii. Vanasti rääkisime palju jänestest. Saturday 5 December 2009 @ 19:20
eklektiline
Täna ehtisime kuusepuud ja lõime tast jõulupuu.
0 comments
Fragmenteeritud olen pisut. Aga ainult heas mõttes, ja vaikses või seismajäänud või endises öös pöörlevad minevikud ja tulevikud, et aru saada olevikust. Nii vähe on jäänud ja kui ma ootan ühte asja ehk kodu, siis pean paratamatult ootama ka midagi muud, sest see eelneb kodule (shh, intervjuud tekitavad endiselt mu mälus valu). Shh, ütles Tennyson läbi oma susisevate sõnade. Winter is incummen in, Lhude sing Goddamm. Raineth drop and staineth slop, And how the wind doth ramm! Sing: Goddamm. - fragment tükist "Ancient Music", Ezra Pound ja ajalugu |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |