Saturday 22 November 2008 @ 18:31
enne kui külmusin
Igal aastal puurib meelt ja vallutab südame üks tunne, mis ei kao. Olgu parasjagu hilisnovember või varajane detsember, tuleb ta, just siis kui oled selle ootamise juba unustanud ja vaikselt pimedusse kadumas. Ja sellest samast pimedust kerkib üles talvetunne, raagus puude tagant hiilib vaikselt välja soojus, mis peagi suriseb terves kehas. Täna, kui me Aliciaga jalutasime üles meie uue kodu poole meie kõrvalisel tänaval, kus asetsevad vaid suured aiad ja hubased majad, tuli ta taas. Külmus näpistas pisut, me olime just paar hubast tundi veetnud linna kõige armsamas kohvikus kakao ja vahukommide seltsis ning kõnelesime parasjagu taskutest ning nende kasulikkusest, kuidas nad talletavad pealtnäha triviaalseid mälestusi, mis tegelikult lähevad sügavamale. Võtsin demonstreerimiseks oma taskusisu välja ning leidsime Annekese šokolaadiümbrise, mis aitas mul õhtuses Liverpoolis käpikute kaotusega kaasnenud kurbusest üle saada; WH Smithi tšeki, millega meenus vahvalt spontaanne vestlus kassapidajaga minust ja Eestist ja elust; Tate Liverpoolist kaasahaaratud lendlehe, mis on täis plaane ja tulevasi mälestusi; ühe mängueesli saba kontuur, mille ma sain Halloweeni peolt kaasa; WC paberi rulli, süüdlaseks samuti Halloween, "muuda üks inimene (meie puhul Erica) muumiaks" mäng. Ja selle kõneluse varjus oligi ta meie kõrvale hiilinud, see kauaoodatud tunne, valmis ründama, vastuväiteid polnud. Raagus puud, mõned tumedad lehed veel alles, olid tunnistajaks meie õnnele, nii lihtsale õnnele, mis unustab kõik laulvad teesklejad/jõuluvanad poodides, metsadest rebitud kuused, odavad ja nukrust täis nikerdused, mis kõigest kinnitavad meie vaikset hääbumist. Taevast hakkas sadama kujutletavaid valgest šokolaadist lumehelbeid ja meie põski paitas siiras rahu, siin, nende mägede vahel, vaikses muusikas. Nagu ma oleks ma taas kõige alguses, ootusärevil, valmis sukelduma lumekuhja. Ainult et nüüd ei kerki ilusatel hetkedel esile mälestused ja seosed ainult kodust, vaid ka viimast kolme kuud tõestavad hetked ja nopped.

Eilsel aktusel oli mul pisut teine postitsioon, justkui oleksin ma korraks astunud välja pildist ja seda kusagil muuseumis jälginud. Või vahest oli vastupidi, mina olin maal ja peaaegu kõik ülejäänud vaatajad, ei tea enam, kuidas vahet teha. Lugesime Sampada, Charlotte'i, Alicia ja Tinaga ette pisikesi lõike meie elust koolis. Mis hirmu ära kaotas, oli see, kui erinevad meie tekstid olid, kuidas meie nägemused olid sarnased, kuid väljendus teistsugune, tähelepanekud hoopis teistsuguses tähtsuse järjekorras. Fragmendid ühinesid tervikuks.

On one beautiful May Day, I went home, which is located in Estonia i.e a small country in northern Europe, and found out that in a matter of months my life is going to change completely and a new life, a new adventure is waiting for me in Wales, more precisely Ruthin, thanks to some assessment tests and a scholarship. So, on one beautiful September day, I jumped on a plane and flew here. In order to.. do what? Well, so far I have studied and learnt with such freedom unthinkable in my old school, noticed little things such as an eternal love for Tesco and big things such as an undying love for sheep, joddled along to some tunes in the school choir, laughed, met people who differ so greatly from each other but who all share the same kindness of heart, made clear that Estonians speak Estonian not Russian, joined St John's Ambulance and written this list. Life remains fairly beautiful, even on this cold November day.

Päevad vähenevad, ootus suureneb. Peatselt saab seda tunnet ka kodus tunda.
0 comments


Thursday 20 November 2008 @ 01:27
ähvardus tunnusjoones
Le gigot d'agneau. Mind hämmastab nõnda, kuidas mõned sõnad jäävad mõtetesse kinni, kas või paariks tunniks, et siis ühe silmnähtavalt pisikese organi tahasoppi vajuda, pimedusse (kas ajus on pime või põleb tuli?). Need sõnad ei pea ilmtingimata lahendama eksistentsiaalseid mõistatusi või andma mingit ihaldatud tunnet edasi, vaid võivad lihtsalt hulkuda mõtetes need loetud minutid ja ehk kunagi hiljem muigama panna. Le gigot d'agneau. Lambajalg. Kuidas isegi see lihtne prantsuse keele õpikust mingil imelikul põhjusel silma jäänud, sealt edasi pähe rännanud sõnapaar võib tekitada sensatsiooni ja kujutlusvõime, mis nii läbiimbunud kõigest muust ja teiste muust - väike küla kusagil tähtede all, ammukadunud aegadest kellegi lapsepõlv, mis lõhnab küpsete avastuste ja vabaduse ja soojade talveõhtute ja külmade suvevihmade järgi.
Nõnda hea on olla, kui süles istub raamat, kaks, kolm, ja sõnad haaravad mu, seekord kellegi hingekehastus, mitte kehapaljastus. Voodil võib oma koha leida ka sõnaraamat, sest päris osav ma veel mõtete dešifreerimisel pole. Ajataju kaob, "kohe varsti lõpetan" muutub realistlikumaks "kunagi millalgi loobun". Ma ei uinu, kui mul on a) mõtetes midagi teha b) füüsiliselt midagi teha. Tegevust peab ju olema. Inspiratsioon kuulub sinna alla, kuigi ma ei oska seda veel päris hästi selgitada nende samade olevustega, mis on mind viimasel ajal nii palju haaranud, mis mind on loonud, mille võim on nii suur, kohati suurem kui füüsisel, miski, mille sisse saab alati põgeneda ja rännata. Sõnad. Aga veel ei saa ma neid täies kindluses usaldada, ega ka inspiratsiooni, sest püsib hirm, et nemad on ka kõigest minu leiutis, üks minu kinnismõtetest, kuni nad mu reedavad.

Üks samm oleks nagu läbitud, reedene eksam läks nii, nagu tahetud sai. Tulemus, mitte protsess. Protsess erineb alati, see ettearvamatu sõber või vahel vaenlane.

Vähem kui kolme nädala pärast, tunninärija, olen kodus.
0 comments


Sunday 9 November 2008 @ 00:18
portmanteau ehk tehistama
Ma olen hakanud viimasel ajal mõtlema nendele paradoksidele ja vastuoludele, mida mu pidev eneseanalüüs jätab endast maha. Kuidas ma saan enda sisse vaadata, kui end väljastki ei tunne? Esimest korda panin ma tähele oma jalajälgi. Jah, arvatavasti on pilt sellest kummalisest, veidi poolikust jäljest, mis tekib märjal liival astudes või duši alt paljajalu taas ellu kõndides, mu peas juba olemas, kusagil tagasopis. Aga teadlikult vaadata, see on sootuks teine! Kui isegi millegi nii lihtsa märkamine võtab seitseteist aastat, siis hakkan ma mõistma irooniat.
Ja samal ajal keskendun ma hoopis muule, ruttan ajast ette ja pööran tähelepanu sellele, mis on tegelikult minu enda looming. Hingestan tehnoloogiat, esemeid, sündmusi, loon uut elu. See juhtus, et mulle öelda.. See on, et mult küsida.. See tegi, et mulle näidata.. Ma olen päike iseenda solaarsüsteemis, peaasi, et ma seda mõtet laiemaks ei püüa venitada. Millest selline tehislik hingestamine? Võib-olla sest iseenda sees on seda nii keeruline teha? Samas on kõik see endiselt ju siinsamas, ei kusagil mujal. Frankensteinlus minu sees, minust väljaspool oleva suunas. ma ei saa eeldada, et see kandub teisteni, mu enda veidrused. Ainult sõnade läbi ehk, kirjeldustena, kuid jõudes vastuvõtja mõistusesse on seegi juba sootuks teise vormi ja kuju omandanud. Tõlgendus. Sõna, mis on alla neelanud võtme ja milleta ust avada ei saa. Teistmoodi fantaasiasse astuda ei saa.

Kool algas taas mõtiskluse hooga. Mu enda tormakus pidurdas mind üleeelmise nädala lõpus ja tekitas natuke ebamugavust. On ikka muutus võimalik? Eelmisel nädalal oli rõõmu-uudiseid ja õnne kuulutavad trompetid. Ometi on miski minus ikka veel skeptiliselt meelestatud. Loodud on ainult muutus selleks, et me saaksime vajaliku muutuse läbi viia. Kiirustada ei maksa, seda olen õppinud.
See nädal on möödunud muretsedes, kuigi tean, et peaks selle nüüd selja taha jätma. Nüüd, kus olen suurem ja targem ja.. ah, kes seda ikka usub? Reedel on suulise inglise keele eksam, koosnedes mitmest osast, mille peamine eesmärk on näidata kriitilist meelt ja võrratut keelt. Esimene proovikivi on kõne südamelähedasel teemal, valisin eestlaste ja venelaste vaheline suhe, unustades, kui ohtlikult lihtne on stereotüüpidest rääkides stereotüüpiliseks ja üldistavaks muutuda. Teiseks ajaleheartikli analüüs ja arutluse juhtimine grupis, teemaks "climate change unbelievers", et natuke vastuolu ja skeptikat meie ellu tuua, aga samas on oht olla liiga vaikne, mitte haarata enda kätte juhi rolli. Kolmandaks kirjandusliku teksti või kõne kommenteerimine ja esitamine. Maya Angelou luuletus "Still I Rise" muutus Obama võidukõneks, mille ta esitas vähem kui nädala eest (tunninärija!). Ajalugu tegemisel või nii. Oht asi liiga suureks ajada. Ja nende hirmude ja kartuste vahel pean ma osavalt laveerima, sest seda eksamit näen ma ühena paljudest katsumustest, et jõuda lõpuks sinna, kuhu tahan. Aga miski pole kindel, kui inimmeel püsib muutlik.


Hetkel on vaja spontaansust, just siis, kui tulevik pressib oma ülevoolava massiga peale. Kartus ongi liiga ruttu täis saada. Plaanidest ja visioonidest ja lubadustest. Hetke on vaja.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise