Monday 31 December 2007 @ 00:56
You're talking a lot, but you're not saying anything
Öösel hambaid pestes tulevad huvitavad mõtted. Näiteks rääkis eile üks hääleke mu peas: "Ma olen see, kes olen. Oma heade ja halbade külgedega. Milleks hakata kellekski, kes ma tegelikult pole? Pigem peaks ma ennast lihtsalt arendama, mitte muutma teiseks." Ja nii ongi. Tohutu dilemma. Ma räägin ja mulle räägitakse tihti, et ma peaks paremaks hakkama. Need mu halvad küljed, mida, tunnistan, mul jagub, on samas ju siiski osa minust. Ma tean, et ma saaksin neist soovi korral lahti või õigemini oma väliselt kestalt minema, kuid sisemusse jääksid need ju siiski alles, sest need on osa minust. Pole ka ju mõtet oma elu totaalseks teatriks muuta ja luua üks täiesti uus karakter, keegi, kes kannab minu nime, kuid pole siiski mina. Arendus, mitte parandus.
Täna on üldse üks imelik päev olnud. Selline, mis vahel ikka ette tuleb ja pealtnäha on alati justkui sama: jääd koju, ei astu kordagi uksest välja, ei pane tähele, millal juba pimedaks muutub, loed raamatut, nokitsed millegi kallal virtuaalmaailmas, loed jällegi raamatut, vaatad mõnda filmi (täna oli selleks "Vinged vennad", mis kaotas mu ei-tea-mis-see-veel-on arvamuse Soome filmikunstist), kuulad head muusikat ja mõtiskled. Aga samas pole need hetked kunagi ühesugused, sest mõtteviljad on erinevad, raamatud on erinevad, filmid on erinevad. Kuupäev on ka erinev.
Ma hakkan järjest selgemat pilti omama sellest, kus ma kunagi olla tahaksin. Taaskord elan oma unistustes, mis päris ausalt rääkides pole just kõige parem võimalikest variantidest. Muidugi olen ma pigem pea pilvedes kui kahe jalaga maa peal, aga ma ei taha ka haiget saada.
Täna on üldse üks imelik päev olnud. Selline, mis vahel ikka ette tuleb ja pealtnäha on alati justkui sama: jääd koju, ei astu kordagi uksest välja, ei pane tähele, millal juba pimedaks muutub, loed raamatut, nokitsed millegi kallal virtuaalmaailmas, loed jällegi raamatut, vaatad mõnda filmi (täna oli selleks "Vinged vennad", mis kaotas mu ei-tea-mis-see-veel-on arvamuse Soome filmikunstist), kuulad head muusikat ja mõtiskled. Aga samas pole need hetked kunagi ühesugused, sest mõtteviljad on erinevad, raamatud on erinevad, filmid on erinevad. Kuupäev on ka erinev.
Ma hakkan järjest selgemat pilti omama sellest, kus ma kunagi olla tahaksin. Taaskord elan oma unistustes, mis päris ausalt rääkides pole just kõige parem võimalikest variantidest. Muidugi olen ma pigem pea pilvedes kui kahe jalaga maa peal, aga ma ei taha ka haiget saada.
Sunday 30 December 2007 @ 00:39
Woe be to him that reads but one book - Herbert
Raamatud ümbritsesid mind täna (või eile) kõikjal. Vahest oli see nii, sest ma alustasin oma hommikut Apollo raamatupoe ülemisel korrusel kohvikus või sest terve päeva tassisin ma Voldemar Panso "Töö ja talent näitleja loomingus" endaga ühes. Üks on kindel - pea kolm tundi jooksin ma raamatupoest raamatupoodi, olgu tegemist siis uusi või vanu raamatuid müüvate kauplustega, imestasin nende teoste üle ning ka selle üle, et ma polnud neid varem näinud (mitte segamini ajada märkamisega), märkisin ülesse ja siis mõistsin, et mul kulub mitu aastat, et kõik need endale hankida. Lausa imetabane, kuidas täna märkasin ma just neid õigeid raamatuid, just seda, mida ma otsisin. Kui ma peaksin elama kuskil poes, oleks see kindlamast kindlamalt raamatupood (kuigi ääretult elav kujutluspilt tekib ka toidupoes supipurkidest voodis lebavast Brittast). Kirjutised saatsid mind ka koduteel, kui lugesin trollis Päevalehe kirjanduslisa, kust sain näiteks teada, et Roald Dahli "Fantastic Mr Fox"-ist tehakse film. Trolli pealt maha astudes tabasin paar lausekest ühe noormehe ja vanema daami vestlusest teemal - oh üllatust!- raamatud. Mulle meeldib, et tegelikult mõistavad siiski paljud hingele vajaliku kirjasõna olulisust või siis vähemalt selline mulje tänasest jäi.
Uuel aastal tsiteerin tarku mehi ja kirjutan teatrist.
Rodurodudodo.
Uuel aastal tsiteerin tarku mehi ja kirjutan teatrist.
Rodurodudodo.
Thursday 27 December 2007 @ 00:02
M says: Sa oled üks üleläinud mees
See on olnud üks äärmiselt intensiivne aasta. Et seda mingilgi moel kokku võtta, siis näppan ma Kellilt idee ning teen seda läbi piltide. Muidugi ei anna ka see edasi kõiki neid tundeid, kuid siiski mingil viisil teeb kõik lihtsamaks.
Ühe kiire aasta kiire algus. Sipsikuroll meie ülimalt geniaalses näidendis, filmivõtted, kus sain katsetada intervjueerija ametit samal ajal ära külmudes, meeldejääv koerte varjupaiga külastus (eelkõige tänu lumes sumpamisele ja ülemeelikule koerale). Külmad talvekuud muutis soojaks või lausa kuumaks üks ütlemata mõnus vabatahtlike punt.
Ole Sina Ise! klubi on täitnud mind kõiksuguste tarkuste ja mõtetega (ja veel suure hulga toiduga) ning on ühtlasi muutunud ka vaieldamatuks osaks minu neljapäevadest. Siinkohal tuleb meelde ka see, kui me aprillirahutuste ajal kella kolmeni Teatrilaborisse lõksu jäime. Elamus mässugune.
Meie hiliskevadised koosolekud või õigemini koosolesklemised, mis kujunesid sageli lihtsalt olesklemiseks ning piltide klõpsimiseks lindudest, katusel turnivatest meestest ning väikelastest. Oh mõnus aeg.
XXVI Tallinna Vanalinna Päevad. Terve nädal trallitamist ja töötamist ja naermist ja olemist ja tasuta sööki. Ning muidugi ei tohi unustada TREFF-i lõpupidu, kuhu me suhteliselt suvaliselt kell kolm öösel sisse marssisime. Pidu ja pillerkaar, läbi mitme saali toidu all lookas lauad, absurdihuumor ühe veidi vindise mehe näol. Raske lahing oli.
Põhikooli lõpetamine, vana kooli ja klassiga hüvastijätt, huumorit ja laudadel tantsimist täis lõpupidu, imepisikesel tantsupõrandal tantsimist täis lõpureis, avastamine, et tegelikult oli meil siiski võrdlemisi hea klass. Üheksa (faktinärijatele kaheksa) mälestusterohket aastat. Paratamatult jäävad need inimesed alati osaks minust.
Rootsi reis, kuhu mahtus nii viikingi mängimist, kohutavaid poose (pildil on näha üht ebaõnnestunud kassi ja irvitavat Kellit), maasikakauplemist, maasikaõgimist ühel hiigeltrepil (poole ajast halasin ma, et me seda Kulturhusetit üles ei leidnud polnud, kuigi me istusime täpselt selle ees) ja eelnevalt mainitud tantsimist Aluminium Club'i kahe meetrise läbimõõduga tantsupõrandal.
Vahetult järgnev Peterburi reis, kus Kuldne Kolmik (mina, Kelli, Merka) vallutasime Venemaa südame. Eesmärk vene keel selgeks saada jäi täitmata, kuid selle-eest oli naljameeter igavesti laes. Õhtud meie kõledas vangitoas, võistlused, kes suudab metroos kõige mornimat nägu teha, Vene supermarketis poodlemine, oma rahvuse ebaõnnestunud varjamine, sest kõik said meie imelikkuse tõttu aru, et venelased me olla ei saa. H-he-hea.
Läänemaa. Maakoht. Puhkamine. Kontsertid. Kõiksugused loomad. Suve lahutamatu osa.
Hansapäevad. Mitte küll nii kodused kui vanalinnapäevad, kuid siiski ütlemata mõnus kogemus kõndida tõrvikuga mööda Tartu vanalinna kohtlases ürbis ringi. Eriti vahva oli see, kui Kelli unustas oma sünnipäeva ära, viie meetri kõrgusele hüpanud inglane ja jalutuskäik öises kakerdavaid inimesi täis Tartus. Jehee.
Suve ning üldse üks aasta tipphetki - malev. Riskantne töö (puuhalud ja lendamine pole hea kooslus), öine rännak Hiiumaa otsa läbi mere ja põõsaste, rannal magamiskottides päikesetõusu ootamine allesjäänud tugevatega, öised maffia- ja muud mängud (millest on targem mitte rääkida), keset maanteed lebades tähtede vaatamine. Ja muidugi need inimesed, kõik need 17 inimest(16-1+2=17), kes jäävad alatiseks meelde.
Maleva kokkutulek Pilistveres, kus Hiiumaa II võitis ühtlasi ka aasta rühma tiitli. Sai tunda mudaaugus ujumise mõnu, otsida ja vaadata terve rühmaga langevate tähtede keset telklaagrit, laulda ja tantsida ja etelda ja rõõmu tunda. Wawawewaa, ütlen ma selle peale.
Lõpmatud jalutuskäigud Kelliga, kus tavaliselt vatran ma ühel, vahel ka kahel teemal. Just siis saan ma tunda end täiesti vabalt, julgena.
Ausalt öeldes ei mäleta ma end enne FoorumTe:-d. Tähendab, mäletan küll, aga siiski veider mõelda, et tegelikult olen ma seda projekti kõigest pool aastat teinud. Funny how time flies when you're having fun.
Uus kool ja uus klass. Uued reeglid, uus suhtumine. Üks parimaid hetki praegusest kooliaastast on kahtlemata rebaste ristimine. Äärmiselt mõnus joosta terviseringe ümber kvartali, mugistada naerda kaasrebaste haigete kostüümide peale ning taluda päev läbi mõnistusi.
Ei ole lihtsalt mingi suvaline pilt paarikesest, tegemist on hoopis fotoga filmist "Minu vend on ainus laps". Jah, mõistagi on tegu PÖFF-iga. Üks hea nädal ja veel paar päeva peale, toredad uued tuttavad, mõni vana tuttav, paaaaaalju filme.
Enesetäiendamise pidev protsess, mis jätkub ka järgmisel aastal. Täiendan B-d ja parandan Rittat. Aitäh sulle, kahetuhande seitsmes aasta anno domini, nende võrratute elamuste ja seikluste ja kogemuste eest! Mmmmõnus oli.
Mul on tegelikult ainult üks lubadus ja soov uueks aastaks:
saada paremaks inimeseks.
0 comments
Ühe kiire aasta kiire algus. Sipsikuroll meie ülimalt geniaalses näidendis, filmivõtted, kus sain katsetada intervjueerija ametit samal ajal ära külmudes, meeldejääv koerte varjupaiga külastus (eelkõige tänu lumes sumpamisele ja ülemeelikule koerale). Külmad talvekuud muutis soojaks või lausa kuumaks üks ütlemata mõnus vabatahtlike punt.
Ole Sina Ise! klubi on täitnud mind kõiksuguste tarkuste ja mõtetega (ja veel suure hulga toiduga) ning on ühtlasi muutunud ka vaieldamatuks osaks minu neljapäevadest. Siinkohal tuleb meelde ka see, kui me aprillirahutuste ajal kella kolmeni Teatrilaborisse lõksu jäime. Elamus mässugune.
Meie hiliskevadised koosolekud või õigemini koosolesklemised, mis kujunesid sageli lihtsalt olesklemiseks ning piltide klõpsimiseks lindudest, katusel turnivatest meestest ning väikelastest. Oh mõnus aeg.
XXVI Tallinna Vanalinna Päevad. Terve nädal trallitamist ja töötamist ja naermist ja olemist ja tasuta sööki. Ning muidugi ei tohi unustada TREFF-i lõpupidu, kuhu me suhteliselt suvaliselt kell kolm öösel sisse marssisime. Pidu ja pillerkaar, läbi mitme saali toidu all lookas lauad, absurdihuumor ühe veidi vindise mehe näol. Raske lahing oli.
Põhikooli lõpetamine, vana kooli ja klassiga hüvastijätt, huumorit ja laudadel tantsimist täis lõpupidu, imepisikesel tantsupõrandal tantsimist täis lõpureis, avastamine, et tegelikult oli meil siiski võrdlemisi hea klass. Üheksa (faktinärijatele kaheksa) mälestusterohket aastat. Paratamatult jäävad need inimesed alati osaks minust.
Rootsi reis, kuhu mahtus nii viikingi mängimist, kohutavaid poose (pildil on näha üht ebaõnnestunud kassi ja irvitavat Kellit), maasikakauplemist, maasikaõgimist ühel hiigeltrepil (poole ajast halasin ma, et me seda Kulturhusetit üles ei leidnud polnud, kuigi me istusime täpselt selle ees) ja eelnevalt mainitud tantsimist Aluminium Club'i kahe meetrise läbimõõduga tantsupõrandal.
Vahetult järgnev Peterburi reis, kus Kuldne Kolmik (mina, Kelli, Merka) vallutasime Venemaa südame. Eesmärk vene keel selgeks saada jäi täitmata, kuid selle-eest oli naljameeter igavesti laes. Õhtud meie kõledas vangitoas, võistlused, kes suudab metroos kõige mornimat nägu teha, Vene supermarketis poodlemine, oma rahvuse ebaõnnestunud varjamine, sest kõik said meie imelikkuse tõttu aru, et venelased me olla ei saa. H-he-hea.
Läänemaa. Maakoht. Puhkamine. Kontsertid. Kõiksugused loomad. Suve lahutamatu osa.
Hansapäevad. Mitte küll nii kodused kui vanalinnapäevad, kuid siiski ütlemata mõnus kogemus kõndida tõrvikuga mööda Tartu vanalinna kohtlases ürbis ringi. Eriti vahva oli see, kui Kelli unustas oma sünnipäeva ära, viie meetri kõrgusele hüpanud inglane ja jalutuskäik öises kakerdavaid inimesi täis Tartus. Jehee.
Suve ning üldse üks aasta tipphetki - malev. Riskantne töö (puuhalud ja lendamine pole hea kooslus), öine rännak Hiiumaa otsa läbi mere ja põõsaste, rannal magamiskottides päikesetõusu ootamine allesjäänud tugevatega, öised maffia- ja muud mängud (millest on targem mitte rääkida), keset maanteed lebades tähtede vaatamine. Ja muidugi need inimesed, kõik need 17 inimest(16-1+2=17), kes jäävad alatiseks meelde.
Maleva kokkutulek Pilistveres, kus Hiiumaa II võitis ühtlasi ka aasta rühma tiitli. Sai tunda mudaaugus ujumise mõnu, otsida ja vaadata terve rühmaga langevate tähtede keset telklaagrit, laulda ja tantsida ja etelda ja rõõmu tunda. Wawawewaa, ütlen ma selle peale.
Lõpmatud jalutuskäigud Kelliga, kus tavaliselt vatran ma ühel, vahel ka kahel teemal. Just siis saan ma tunda end täiesti vabalt, julgena.
Ausalt öeldes ei mäleta ma end enne FoorumTe:-d. Tähendab, mäletan küll, aga siiski veider mõelda, et tegelikult olen ma seda projekti kõigest pool aastat teinud. Funny how time flies when you're having fun.
Uus kool ja uus klass. Uued reeglid, uus suhtumine. Üks parimaid hetki praegusest kooliaastast on kahtlemata rebaste ristimine. Äärmiselt mõnus joosta terviseringe ümber kvartali, mugistada naerda kaasrebaste haigete kostüümide peale ning taluda päev läbi mõnistusi.
Ei ole lihtsalt mingi suvaline pilt paarikesest, tegemist on hoopis fotoga filmist "Minu vend on ainus laps". Jah, mõistagi on tegu PÖFF-iga. Üks hea nädal ja veel paar päeva peale, toredad uued tuttavad, mõni vana tuttav, paaaaaalju filme.
Enesetäiendamise pidev protsess, mis jätkub ka järgmisel aastal. Täiendan B-d ja parandan Rittat. Aitäh sulle, kahetuhande seitsmes aasta anno domini, nende võrratute elamuste ja seikluste ja kogemuste eest! Mmmmõnus oli.Mul on tegelikult ainult üks lubadus ja soov uueks aastaks:
saada paremaks inimeseks.
Wednesday 26 December 2007 @ 01:41
Deck the halls with boughs of holly
Vihmapiisku sajab taevast alla. Maapinda katsudes saavad jalanõud imelise sopakihiga kaetud.
Mülts ja mülts. Mandariinid ja üks õnnetu siga ja glögi ja hapukapsas ja kartul. Tänavused jõulud. Tunnet suurt ei olnud, sest muretsesin maakera saatuse pärast, nagu juba tavaks saamas. Seda süvendas veelgi laupäeval nähtud film "Arktika lugu", mis jutustas kurva loo ühe morsa ja jääkaru üleskasvamisest. Eluringist. Looduse muutumisest. Teel maale küsisin ma emalt, kas tema lapsepõlves ka mõnel aastal jõulude aegu lund maas polnud. Tal ei tulnud ühtegi korda meelde. Vahest ei jää lapsele halb meelde või vahest on see lihtsalt paratamatus, millega meil tuleb hakata silmitsi seisma. Kartus, et valged jõulud muutuvad kõigest mälestuseks lapseeast, süveneb üha rohkem. Peaks vist vähem mõtlema hakkama ja ka lihtsalt elama, märksa lihtsam oleks. Aga näed sa, hing ei lase.
Tasapisi hakkab mu esseekene ka ilmet võtma. Taas meenub, kui keeruline on kirjutada vastavalt sõnalimiidile. Blogis ongi see hea, et keegi ei ütle, palju sa tohid ja palju sa ei tohi kirjutada. Lihtsalt lased mõttel lennata, nagu teen ma praegu. Stipendiumi taotlemisel onsul antud kindel arv, millest üle minna ei tohi. Alguses mõtlesin ma, et seitsesada viiskümmend on palju, nüüd aga vasardab peas aina sõna "vähe". Õhtupooliku veetsingi otsides vähegi mõttetumaid lauseid ja sõnu, et kuidagigi jõuda nõutud piirimaile. Keerulisem, kui arvatagi oskaks, sest ometi on ju nii palju öelda..
Mülts ja mülts. Mandariinid ja üks õnnetu siga ja glögi ja hapukapsas ja kartul. Tänavused jõulud. Tunnet suurt ei olnud, sest muretsesin maakera saatuse pärast, nagu juba tavaks saamas. Seda süvendas veelgi laupäeval nähtud film "Arktika lugu", mis jutustas kurva loo ühe morsa ja jääkaru üleskasvamisest. Eluringist. Looduse muutumisest. Teel maale küsisin ma emalt, kas tema lapsepõlves ka mõnel aastal jõulude aegu lund maas polnud. Tal ei tulnud ühtegi korda meelde. Vahest ei jää lapsele halb meelde või vahest on see lihtsalt paratamatus, millega meil tuleb hakata silmitsi seisma. Kartus, et valged jõulud muutuvad kõigest mälestuseks lapseeast, süveneb üha rohkem. Peaks vist vähem mõtlema hakkama ja ka lihtsalt elama, märksa lihtsam oleks. Aga näed sa, hing ei lase.
Tasapisi hakkab mu esseekene ka ilmet võtma. Taas meenub, kui keeruline on kirjutada vastavalt sõnalimiidile. Blogis ongi see hea, et keegi ei ütle, palju sa tohid ja palju sa ei tohi kirjutada. Lihtsalt lased mõttel lennata, nagu teen ma praegu. Stipendiumi taotlemisel onsul antud kindel arv, millest üle minna ei tohi. Alguses mõtlesin ma, et seitsesada viiskümmend on palju, nüüd aga vasardab peas aina sõna "vähe". Õhtupooliku veetsingi otsides vähegi mõttetumaid lauseid ja sõnu, et kuidagigi jõuda nõutud piirimaile. Keerulisem, kui arvatagi oskaks, sest ometi on ju nii palju öelda..
Sunday 16 December 2007 @ 22:49
Blow, blow, thou winter wind
Istusime Kelliga Pika tänava majas number 11 ehk siis Heateo Sihtasutuse kontori pimedas tagaruumis ja vaatasime aknast välja. Sel hetkel otsustasime, et just sealsamas elame kunagi. Kelli elab selles samas toas, kus me istusime, ning mina elan vastasmajas aadressiga Pikk tänav 12. Ma valisin isegi aknad välja. Ja siis me saame luua traadist ühenduse meie akende vahel ning üksteisele kirju ja pakikesi saata - nagu Bullerby lapsedki.
Hiljem kõndisime Kelliga Šnelli tiigi äärt mööda ning rääkisime. Rääkisime näiteks sellest, et Heategu ära kolib või siis et jõulud on varsti käes. Erilise meeleolu purustas ootamatult üks kuul keset tiiki katvat õrna jääkihti. Lähemal vaatlemisel selgus, et tegemist oli lambipirniga. Ja mitte lihtsalt lambipirniga, vaid hiigelsuure tänavalambiga. Taamal paistis veel kaks hiiglasest kuuli. Ümberringi olevatel postidel oli kõik aga korras ning olid nii ehk naa sootuks teistsuguse ülesehitusega. Veidramast veidram. Segaduse lisamiseks kõlas järsku vilin ning üks suur must koer jooksis tohutul kiirusel meist mööda ülesmäkke. Müstiline õhkkond püsis ja püsib siiani, olgugi et Kelli tõmbas peatselt oma advendilõhnalise küünla välja.
Jõudsime Kelliga lõpuks Tehnika tänavale ning jõudsime kokkuleppeni, et kui kurjadel linnavõimudel tuleb tõepoolest plaan tänavat mõlemast äärest ilmestavad suured kastanipuud maha võtta, et autoteed laiendada, siis püüame me seda takistada ja käime majast majja allkirju kogumas. Just nii.
Lisaks:
Hiljem kõndisime Kelliga Šnelli tiigi äärt mööda ning rääkisime. Rääkisime näiteks sellest, et Heategu ära kolib või siis et jõulud on varsti käes. Erilise meeleolu purustas ootamatult üks kuul keset tiiki katvat õrna jääkihti. Lähemal vaatlemisel selgus, et tegemist oli lambipirniga. Ja mitte lihtsalt lambipirniga, vaid hiigelsuure tänavalambiga. Taamal paistis veel kaks hiiglasest kuuli. Ümberringi olevatel postidel oli kõik aga korras ning olid nii ehk naa sootuks teistsuguse ülesehitusega. Veidramast veidram. Segaduse lisamiseks kõlas järsku vilin ning üks suur must koer jooksis tohutul kiirusel meist mööda ülesmäkke. Müstiline õhkkond püsis ja püsib siiani, olgugi et Kelli tõmbas peatselt oma advendilõhnalise küünla välja.
Jõudsime Kelliga lõpuks Tehnika tänavale ning jõudsime kokkuleppeni, et kui kurjadel linnavõimudel tuleb tõepoolest plaan tänavat mõlemast äärest ilmestavad suured kastanipuud maha võtta, et autoteed laiendada, siis püüame me seda takistada ja käime majast majja allkirju kogumas. Just nii.
Lisaks:
- Dorise pool piparkooke küpsetada oli ütlemata mõnus.
- Horton Hears A Who
- Mu jalad ei pidanudki paksud olema.
- Nägin pilti bambusest tehtud ökoarvutist. Seda, miks tegemist oli keskkonda säästva tootega, eriti ei mõistnud. Ju siis pandad ja haruldase võsa kasutamine tehnoloogiavidina ilmestamisel ei vähendagi toote ökoväärtust.
Saturday 15 December 2007 @ 22:59
Would you pass the butter?
"Mis edasi saab?" kostub nõudlik toon taustal mängivast "Õnne 13"-st. Ja tõepoolest, mis siis ikka saab edasi? Mis saab edasi, kui ma avastan, et minu kirjutatud filmi kokkuvõtted on kadunud? Mis saab edasi, kui ma olen avastanud, et mul on veel palju, palju enda seest avastada? Mis saab edasi, kui mu hing lausa karjub armastuse järgi? Küsimused ja küsimused ja veel kord küsimused. Aga vastused?
Maja metsa sees, kastemärg rohi ning taamal merekohin. Tere, õnn.
Eelmise nädala viisteist filmikest, sest nüüd on õige hetk kõike väga lühidalt kokku võtta:
Cargo 200 (Venemaa)
Üks tõeliselt masendav lugu, üks tõeline lugu. Mõjuv lõpp, mõjuvalt halb lõpp. Vene või ausalt öeldes ükskõik missuguse ühiskonna pahupool. Inimesed, kes on end kaotanud.
Dasepo vallatud tüdrukud (Lõuna-Korea)
Natuke segane Aasia film sürride tegelaste ja veidra süžeega. Värvidest ning tunnetest nõretavatest lauludest pungil, mõnus vaatamine.
Marc Jacobs & Louis Vuitton (Prantsusmaa)
Ma ei teagi, mida ma sellise pealkirjaga filmilt ootasin. Arvatavasti lihtsalt ajaveetmisvõimalust üheks ja pooleks tunniks, midagi, kus ei pea palju mõtlema. Ja näed sa, just nii oligi. Kvaliteedist ei saa isegi mitte rääkida, samas oli huvitav jälgida, kuidas töö toimib.
Celebration (Prantsusmaa)
Teine ja ühtlasi ka viimane moefilm minu kavas. Võrreldes eelneva filmiga kõvasti rohkem küsimusi tekitav ning kurbust täis. That's all.
Persepolis (Prantsusmaa)
Üks minu lemmikfilme tänavusel PÖFF-il. Väheste värvidega animafilm täiskasvanutele, mis näitas ideaalselt, kuidas vahel võib kõik minna halvast veel halvemaks. Kurb lugu ühe tüdruku üleskasvamisest suletud ühiskonnas. Hingeminev igast küljest.
Ploy (Tai)
Ausalt öeldes ma ei saanud päris hästi kõigest aru. Keeruline oli aru saada, mis oli unenägu ja mis oli tõelisus. Kindlasti mängis rolli ka filmile eelnenud mitmetunnine teatrietendus ning magamatus, sest et ma peaaegu jäin magama. Zzzz.
Minu parim sõber (Prantsusmaa)
Südamlik komöödiafilm sõprusest ning selle otsimisest. Käänates veidi mõne raamatu kohta käivat väljendit, siis tõeline light-watch. Nunnu.
Igavesti eikusagil (Austria)
Kolm meest ühes autos ja välja ei saa. Kolme mehe lugu. Kolm meest kui katseloomad. Lõpp oli mõnus.
Intervjuu (USA)
Väga intensiivne film, kõigest kahe näitlejaga. Film räägib loo ühe õnnetu, õnnetu mehe intervjuust kuulsa näitlejannahakatisega. Suhteliselt kaval lõpplahendus.
Klooster: härra Vig ja nunn (Taani)
Nii meeletult tõeline ja nii meeletult ilus ja nii meeletult hea. Võttis tõsimeeli pisara silma.
Tangieri põrgu (Belgia)
Süütu inimese elu keeratud metsa, Maroko vangla ning ahastuses perekond, mis püüab saada riigi abi.
Negatiivse mõtlemise kunst (Norra)
Põhjamaisest mustast huumorist pakatav film. Vahel on negatiivselt mõtlemine parem kui võlts positiivsus ja nii ongi.
Osaleja (Hispaania)
Sain taaskord aru, et majandus pole minu teema. Väga kiire film, samas kohati ebaloogiline. Hästi tehtud, aga üldjoontes.. ootasin midagi rohkemat.
Armastuslaulud (Prantsusmaa)
Laule oli küll ja need olid päris vahvad. Samas mõistsin, et olgugi kui palju ma tolerantsusest rääkida võin, siis ometi on kahe mehe vahelised armastusstseenid kergelt ebamugavustunnet tekitavad. Häiris kohati loogilise loo puudus.
2 päeva Pariisis (Prantsusmaa)
Küllaltki naljakas film kahe erinevast rahvusest inimese suhtest ning kuidas Pariis võib selle lühikese ajaga untsu keerata. Kindlasti mitte suurepärane, aga üldjoontes päris hea.
Sai tehtud. Nüüd võib eluga edasi minna.
Maja metsa sees, kastemärg rohi ning taamal merekohin. Tere, õnn.
Eelmise nädala viisteist filmikest, sest nüüd on õige hetk kõike väga lühidalt kokku võtta:
Cargo 200 (Venemaa)
Üks tõeliselt masendav lugu, üks tõeline lugu. Mõjuv lõpp, mõjuvalt halb lõpp. Vene või ausalt öeldes ükskõik missuguse ühiskonna pahupool. Inimesed, kes on end kaotanud.
Dasepo vallatud tüdrukud (Lõuna-Korea)
Natuke segane Aasia film sürride tegelaste ja veidra süžeega. Värvidest ning tunnetest nõretavatest lauludest pungil, mõnus vaatamine.
Marc Jacobs & Louis Vuitton (Prantsusmaa)
Ma ei teagi, mida ma sellise pealkirjaga filmilt ootasin. Arvatavasti lihtsalt ajaveetmisvõimalust üheks ja pooleks tunniks, midagi, kus ei pea palju mõtlema. Ja näed sa, just nii oligi. Kvaliteedist ei saa isegi mitte rääkida, samas oli huvitav jälgida, kuidas töö toimib.
Celebration (Prantsusmaa)
Teine ja ühtlasi ka viimane moefilm minu kavas. Võrreldes eelneva filmiga kõvasti rohkem küsimusi tekitav ning kurbust täis. That's all.
Persepolis (Prantsusmaa)
Üks minu lemmikfilme tänavusel PÖFF-il. Väheste värvidega animafilm täiskasvanutele, mis näitas ideaalselt, kuidas vahel võib kõik minna halvast veel halvemaks. Kurb lugu ühe tüdruku üleskasvamisest suletud ühiskonnas. Hingeminev igast küljest.
Ploy (Tai)
Ausalt öeldes ma ei saanud päris hästi kõigest aru. Keeruline oli aru saada, mis oli unenägu ja mis oli tõelisus. Kindlasti mängis rolli ka filmile eelnenud mitmetunnine teatrietendus ning magamatus, sest et ma peaaegu jäin magama. Zzzz.
Minu parim sõber (Prantsusmaa)
Südamlik komöödiafilm sõprusest ning selle otsimisest. Käänates veidi mõne raamatu kohta käivat väljendit, siis tõeline light-watch. Nunnu.
Igavesti eikusagil (Austria)
Kolm meest ühes autos ja välja ei saa. Kolme mehe lugu. Kolm meest kui katseloomad. Lõpp oli mõnus.
Intervjuu (USA)
Väga intensiivne film, kõigest kahe näitlejaga. Film räägib loo ühe õnnetu, õnnetu mehe intervjuust kuulsa näitlejannahakatisega. Suhteliselt kaval lõpplahendus.
Klooster: härra Vig ja nunn (Taani)
Nii meeletult tõeline ja nii meeletult ilus ja nii meeletult hea. Võttis tõsimeeli pisara silma.
Tangieri põrgu (Belgia)
Süütu inimese elu keeratud metsa, Maroko vangla ning ahastuses perekond, mis püüab saada riigi abi.
Negatiivse mõtlemise kunst (Norra)
Põhjamaisest mustast huumorist pakatav film. Vahel on negatiivselt mõtlemine parem kui võlts positiivsus ja nii ongi.
Osaleja (Hispaania)
Sain taaskord aru, et majandus pole minu teema. Väga kiire film, samas kohati ebaloogiline. Hästi tehtud, aga üldjoontes.. ootasin midagi rohkemat.
Armastuslaulud (Prantsusmaa)
Laule oli küll ja need olid päris vahvad. Samas mõistsin, et olgugi kui palju ma tolerantsusest rääkida võin, siis ometi on kahe mehe vahelised armastusstseenid kergelt ebamugavustunnet tekitavad. Häiris kohati loogilise loo puudus.
2 päeva Pariisis (Prantsusmaa)
Küllaltki naljakas film kahe erinevast rahvusest inimese suhtest ning kuidas Pariis võib selle lühikese ajaga untsu keerata. Kindlasti mitte suurepärane, aga üldjoontes päris hea.
Sai tehtud. Nüüd võib eluga edasi minna.
Monday 3 December 2007 @ 15:37
Desperate need to..
Eile oli sombune, vihmane, kurvameelne. Just selline oli ka meeleolu, mis pühapäeva saatis. Vahest oli see päeva filmivalik või lihtsalt oskasin ma valida tuju illustreerivaid filme. Igatahes üks igati mõtlik ja omalaadne päev. Filosofeerimise tuju oli tõepoolest, nagu eilne horoskoop ütles. Hahadiha ja hahaha.
Sügisball (Eesti)
Kiire ja tormilise aja tõttu polnud mul tõepoolest varem mahti "Sügisballi" vaatama minna. Nüüd sai see tehtud.
Hilissügiseselt masendav, külmades toonides, väheste sõnadega, kuid ometi rohket mõtteainet sisaldav film. Magalarajooni kattev tohutu frustratsioonitekk langes pea kaheks tunniks minu peale. Inimesed, kes tahavad leida õnne, kuid ei tea, kuidas. Inimesed, kes on ummikusse sattunud. Inimesed, kes ei tea ka ise, miks nad käituvad nõnda.
Prügisõdalane (UK)
Lugu sellest, kuidas on võimalik säästvale eluviisile erinevat moodi lähendada. USA arhitekt Michael Reynolds igatahes ehitab prügist maju ning teeb seda kusjuures väga kaunil viisil. Samas ei ole see alati mõistetav võimudele. Kurb, et igasugust püüdlust elada teisiti ning leida uusi lahendusi püütakse hävitada, kuna see ei vasta reegliraamatus kirja olevale. Läänemaailma pinnapealsus.
4 kuud, 3 nädalat ja kaks päeva (Rumeenia)
Tuletas natuke meelde "Sügisballi" oma lootusetult ja kurvalt laadilt. Samuti meenutas 1987. aasta Rumeenia mingil määral Lasnamäge. See pidev hirm ning külmus ja jubedus. Ma ei tea, kuidas meessoost isikutele see film mõjus, kuid mina isiklikult tundsid pidevalt kerget ebamugavuse torget. Näitas ilmekalt, kuidas üks pisike viga võib muuta inimesi ning nendevahelisi suhteid. Väga, väga, väga hea film.
Täna jälle KUMU garderoobi tööle. Naljakas, aga ma isegi ootan seda. Ja noh, vahest saab mõnda filmi ka tööajast kaeda.
Inglise keele tasemetöö 5.
Sügisball (Eesti)
Kiire ja tormilise aja tõttu polnud mul tõepoolest varem mahti "Sügisballi" vaatama minna. Nüüd sai see tehtud.
Hilissügiseselt masendav, külmades toonides, väheste sõnadega, kuid ometi rohket mõtteainet sisaldav film. Magalarajooni kattev tohutu frustratsioonitekk langes pea kaheks tunniks minu peale. Inimesed, kes tahavad leida õnne, kuid ei tea, kuidas. Inimesed, kes on ummikusse sattunud. Inimesed, kes ei tea ka ise, miks nad käituvad nõnda.
Prügisõdalane (UK)
Lugu sellest, kuidas on võimalik säästvale eluviisile erinevat moodi lähendada. USA arhitekt Michael Reynolds igatahes ehitab prügist maju ning teeb seda kusjuures väga kaunil viisil. Samas ei ole see alati mõistetav võimudele. Kurb, et igasugust püüdlust elada teisiti ning leida uusi lahendusi püütakse hävitada, kuna see ei vasta reegliraamatus kirja olevale. Läänemaailma pinnapealsus.
4 kuud, 3 nädalat ja kaks päeva (Rumeenia)
Tuletas natuke meelde "Sügisballi" oma lootusetult ja kurvalt laadilt. Samuti meenutas 1987. aasta Rumeenia mingil määral Lasnamäge. See pidev hirm ning külmus ja jubedus. Ma ei tea, kuidas meessoost isikutele see film mõjus, kuid mina isiklikult tundsid pidevalt kerget ebamugavuse torget. Näitas ilmekalt, kuidas üks pisike viga võib muuta inimesi ning nendevahelisi suhteid. Väga, väga, väga hea film.
Täna jälle KUMU garderoobi tööle. Naljakas, aga ma isegi ootan seda. Ja noh, vahest saab mõnda filmi ka tööajast kaeda.
Inglise keele tasemetöö 5.
Sunday 2 December 2007 @ 13:33
My heart, stop being overjoyed
Reedel sai alguse üks äärmiselt toimekas periood. Reedel algas PÖFF.
Kahe päeva "saak" , selleks, et ma ka kunagi hiljem suudaks meenutada kõiki neid elamusi, mida see festival mulle pakkus:
Minu tädi postmodernistlik elu (Hiina)
Erinev, sootuks erinev tavalistest lääne filmidest. Ülesehitus teistsugune, tegelased teistlaadi ja huumor omapärane. Kui alguses see film mulle suurt mõju ei avaldanud, siis loo arenedes hakkas see mulle üha enam meeldima. Suurepärane näide sellest, et modernne elu urbanistlikus keskkonnas ei pruugigi olla kõige parem ning lõpuks pöördume siiski tagasi algpunkti.
Minu vend on ainus laps (Itaalia)
Loo tegevus võttis aset 1960.-1970. aastatel; ajal, mil Teise maailmasõja haavad küllaltki veel värsked olid ning Külm sõda oli täies hoos. Ühe perekonna lugu, keskenduses rohkem küll kahele perepojale ning nende vaadetele. Palju viiteid Itaalia ajaloole just Mussolini diktatuuri ajal ning püüdlus taastada seda, mida oli. Või siis vastupidi - ülistada kommunismi ning seda Itaalias levitada. Ning kõige selle keskmes ka üks tüdruk, keda mõlemad vennad armastavad. Igati armastusväärne film.
Scott Walker - 30. sajandi mees (UK)
Üle pika aja üks huvitavamaid filme, mida ma näinud olen. Paratamatult tekkis mõte, kuidas on võimalik, et ma ei teadnud mitte midagi tollest muusikust ning tema loomingust. Lisaks mõeldes praegusele muusikatööstusele, mis tähendab paljaid naisi täis bling-bling videosid ning edu kõige halvema laulmisoskusega artistile, on põnev kuulata/näha kedagi hoopis teistsuguse suhtumisega. Mees, kes teeb loo valmis ja siis ei kuula seda enam mitte kunagi. Mees, kes on täielikult pühendunud helile. Film ise oli huvitav, kuna see polnud niisama dokfilm, vaid oli jäetud ka ruumi ja mahti ka Walkeri muusika kuulamiseks ja nautimiseks ning üritatud seda samas ka visualiseerida.
Vaimud (UK)
5. veebruaril 2004. aastal uppusid vähemalt 21 südakarpide korjajat tõusu tõttu Morecambre lahes, Inglismaal. Film oligi dramatiseering ühe hiinlanna loost, kuidas ta Inglismaale immigrandiks sattus. Naljakas, kuidas sageli me ei mõtlegi, kes korjab selle sibula või õunad, mida me poest ostame, või kes teeb tegelikult ära selle musta töö, mida valge inimene või siis "vaim" ei taha teha. Dirty, dangerous, difficult - need kolm D-d iseloomustavad immigrantide töid.Huvitav oli see, et peategelast mängiski peategelane ise, kes oli ka üks neist, kes pääses, ning et tegemist ei olnud professionaalsete näitlejatega.
Planeet (Rootsi)
Minu elu esimene kogemus vaadata filmi trepi peal istudes. Tegelikult oli positiivne, et seanss väljamüüdud oli, sest see näitab, et inimesi tõesti hakkab keskkonna teema järjest rohkem huvitama. Kahjuks pole pelgast huvist varsti enam suurt midagi kasu, kuna aega pole just palju. Võiks öelda, et kõik algas 18. sajandil, kui algas industrialiseerimine ning elu mugavamaks muutmine. Kõik tahavad parimaid tingimusi ning kõikvõimalikku nidinnodinat, kuid Maal pole kahjuks nii palju ressursse. Meie praegust tegevus võrreldi sellega, kui inimene kulutab rohkem, kui ta teenib. Ja praegu nii ongi. Ühe Hiina ärimehe tsitaat (mitte sõnasõnaline): "Hea on olla rikkas. Muidugi on ka mitmed probleemid, näiteks kahju keskkonnale, kuid noh, küll me midagi välja mõtleme.. hiljem." Just nii.
Lõpumärkus 1: ma sain reedel koolisõrmuse kätte. Voh nüüd olengi eliit.
Lõpumärkus 2: mu uus talvine lemmikkoht on õhtune Kadrioru park.
Kahe päeva "saak" , selleks, et ma ka kunagi hiljem suudaks meenutada kõiki neid elamusi, mida see festival mulle pakkus:
Minu tädi postmodernistlik elu (Hiina)
Erinev, sootuks erinev tavalistest lääne filmidest. Ülesehitus teistsugune, tegelased teistlaadi ja huumor omapärane. Kui alguses see film mulle suurt mõju ei avaldanud, siis loo arenedes hakkas see mulle üha enam meeldima. Suurepärane näide sellest, et modernne elu urbanistlikus keskkonnas ei pruugigi olla kõige parem ning lõpuks pöördume siiski tagasi algpunkti.
Minu vend on ainus laps (Itaalia)
Loo tegevus võttis aset 1960.-1970. aastatel; ajal, mil Teise maailmasõja haavad küllaltki veel värsked olid ning Külm sõda oli täies hoos. Ühe perekonna lugu, keskenduses rohkem küll kahele perepojale ning nende vaadetele. Palju viiteid Itaalia ajaloole just Mussolini diktatuuri ajal ning püüdlus taastada seda, mida oli. Või siis vastupidi - ülistada kommunismi ning seda Itaalias levitada. Ning kõige selle keskmes ka üks tüdruk, keda mõlemad vennad armastavad. Igati armastusväärne film.
Scott Walker - 30. sajandi mees (UK)
Üle pika aja üks huvitavamaid filme, mida ma näinud olen. Paratamatult tekkis mõte, kuidas on võimalik, et ma ei teadnud mitte midagi tollest muusikust ning tema loomingust. Lisaks mõeldes praegusele muusikatööstusele, mis tähendab paljaid naisi täis bling-bling videosid ning edu kõige halvema laulmisoskusega artistile, on põnev kuulata/näha kedagi hoopis teistsuguse suhtumisega. Mees, kes teeb loo valmis ja siis ei kuula seda enam mitte kunagi. Mees, kes on täielikult pühendunud helile. Film ise oli huvitav, kuna see polnud niisama dokfilm, vaid oli jäetud ka ruumi ja mahti ka Walkeri muusika kuulamiseks ja nautimiseks ning üritatud seda samas ka visualiseerida.
Vaimud (UK)
5. veebruaril 2004. aastal uppusid vähemalt 21 südakarpide korjajat tõusu tõttu Morecambre lahes, Inglismaal. Film oligi dramatiseering ühe hiinlanna loost, kuidas ta Inglismaale immigrandiks sattus. Naljakas, kuidas sageli me ei mõtlegi, kes korjab selle sibula või õunad, mida me poest ostame, või kes teeb tegelikult ära selle musta töö, mida valge inimene või siis "vaim" ei taha teha. Dirty, dangerous, difficult - need kolm D-d iseloomustavad immigrantide töid.Huvitav oli see, et peategelast mängiski peategelane ise, kes oli ka üks neist, kes pääses, ning et tegemist ei olnud professionaalsete näitlejatega.
Planeet (Rootsi)
Minu elu esimene kogemus vaadata filmi trepi peal istudes. Tegelikult oli positiivne, et seanss väljamüüdud oli, sest see näitab, et inimesi tõesti hakkab keskkonna teema järjest rohkem huvitama. Kahjuks pole pelgast huvist varsti enam suurt midagi kasu, kuna aega pole just palju. Võiks öelda, et kõik algas 18. sajandil, kui algas industrialiseerimine ning elu mugavamaks muutmine. Kõik tahavad parimaid tingimusi ning kõikvõimalikku nidinnodinat, kuid Maal pole kahjuks nii palju ressursse. Meie praegust tegevus võrreldi sellega, kui inimene kulutab rohkem, kui ta teenib. Ja praegu nii ongi. Ühe Hiina ärimehe tsitaat (mitte sõnasõnaline): "Hea on olla rikkas. Muidugi on ka mitmed probleemid, näiteks kahju keskkonnale, kuid noh, küll me midagi välja mõtleme.. hiljem." Just nii.
Lõpumärkus 1: ma sain reedel koolisõrmuse kätte. Voh nüüd olengi eliit.
Lõpumärkus 2: mu uus talvine lemmikkoht on õhtune Kadrioru park.
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama.
1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel
Arhiiv
February 2007March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012
lingid
PildidKelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored
le melting pot
ShoutMix chat widget
jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast
Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust
Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn
Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist
Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile
tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise
