Friday 30 January 2009 @ 20:57
parzival läks
Tänasel tuulest lohutatud päeval laulsime kooriga mälestusteenistusel. Viimati, kui ma selles kirikus olin, oli see selleks, et kujutada, kuis üks laps ereda tähe all sõimes sündis, ja kogu kirik rõkkas jõuluaegsest rõõmust, ja selle vana gootistiilis hoone mörtki oli justkui täis heldimust, täna – märkasin muud, looridesse varjunud naiste kivikujusid ja punaseid roose laes, millele polnud kaaslaseks kingitud ühtegi valget roosi, ei tea kas nimme. Isegi küünlad paistsid laulvat eleegiat sellele armastatud naisele, elust lahku. Ja minagi andsin talle oma külmast räsitud häälel rahu kaasa, kuigi ma teda kunagi näinud pole, aga täna selles kirikus meie elud puutusid siiski kokku, olgugi et tema kohtus minuga posttuumselt. Aga ma tean, et ta oli ilus ja on mälestustes endiselt, kuigi minu jaoks ta maiset rüüd jääb meenutama vaid kümned klantspaberile trükitud portreed, mis tervet ruumi täitsid, ja need osavalt nutu eest peidus naeratuste saatel räägitud lood kohtumisest kunstikoolis, Lumivalgekesest ja abivalmidusest. Sellistel hetkedel tahaks uskuda, et midagi hingelaadset eksisteerib.
0 comments
Juba homme lähen ballile, oh õrn maskeraad punaste sulgede ja sümbolihõngu kleitidega. Aga eks selline elu olegi? Kurbusest rõõmuni või vastupidi: rõõmust, et olen, kurbusesse, et ei ole. Pildid vahetuvad, vaheldudes emotsioonidega, mida sageli ei märkagi. Aga üks on kindel, elu läheb edasi, sõltumata sellest, kas üks üksik saar, mis on täis sadu inimsaatusi, suures mastaabis tühine arv, seiskub hetkeks või mitte. Thursday 22 January 2009 @ 23:28
mrs maker
Egotsentrik otsustas, et ta ei taha enam oma elu raisata. Sekundeid, minuteid, tunde, vahel isegi päevi - ma ei taha neid arve täpselt teada. Praegu võiks juba nii palju olla, kui egotsentrik ei vaevaks pead - loodan, et sellele koputades ei kõla vaid kumin - oma eneseuhkuse upitamisega, mõeldes, kuidas kunagi on kõik hea, samas teades, et kui nüüd ei ole, siis pole ka hiljem. Nii palju saaks olla juba nüüd. Võiks, aga ei ole. Eks ka see ole unistus, kõigest üks kild teooriat. Kas ma olen algusest peale võimetu olnud praktikaks, päris eluks, määratud aegade algusest, mingisuguse logose poolt jälgima, kuid mitte kunagi kuuluma? Või läks kusagil lihtsalt midagi valesti, miski lämmatati? Ma keeldun seda uskumast. Tegelikult on ju kõik hea. On, on, on. Jalutada Punases Linnas, tuul ümberringi möllamas, mõistes, kuid jäädes puutumatuks. Nühkida saapaid, kõik ühes tempos, kollased kaltsud musta vahaga ühevärvilisest eksistentsist päästetud. Lahata ühte karakterit, võtta ta juppideks ja endiselt olla teadmatuses. Koguda õunu oma öökapi sahtlisse. Lebada voodil ja kuulata "Bohemian Rhapsody"-t, mis kusagilt kaugustest kostub, kuid ometi kõlavad Mercury sõnad nii selgelt, nagu oleks nad omistanud puhastava väe, vahest sellepärast, et ma olen märkamatult kaasa laulma hakanud.
0 comments
Ma ei taha grammofoniks muutuda, aga selleks peab enne plaadid tolmust puhtaks puhuma, isegi küürima, ja seejärel keskenduma täielikult nende läbikuulamisele, nii et iga noot heliseks oma korra ära ja saaks loa viimaks lennata minema. Ma ei pretendeeri millelegi. Menteuse pathologique. vegetatsioon kas võtad sa vastu mu juured või surud nad roiskund maisiga ühes üles, minema, ära su juurest sest tardusin ju mina su sülest armuleiba ja –veini palun heida maha, mu isa küsin sel keelel, mis surnud veel enne kui unub põlvili anuda lisa kolme külma kolme aasta kolletun’d passioon kahtlustati siingi, et olen spioon Thursday 15 January 2009 @ 15:52
kaalut(l)us
Vahel on hea, kui keegi toob su maa peale tagasi. Vastasel korral on oht lennata muudkui ülespoole, mingisugusele utoopilisele maale, kus eksisteerib vaid see „mis võiks olla”, „mis oleks võinud olla” ja „mis saab olema”. Kõik vastavalt selle maa reeglistikule, kus kõik teod tulevad kuidagi loomulikult, mõtlemata sellele, kuidas siis õieti peaks. Aga samal ajal on keha endiselt reaalsuses, kuid kaugeneb tasakesi sellesinase reaalsuse tunnetamisest ja mõistmisest. Mitte liiga palju ei ühes ega teises äärmuses. Mulle näib, justkui oleks ma kaaluta olekus, kord kaldu ühele poole, kord teise või üldse nähtamatu. Ja kui vahel keegi seda märkab ja mu hetkeks tasakaalu raputab, siis olen ma tänulik. Enne eitamine, viha, nördimus, trots, leppimine – või kuidas see järjekord nüüd oligi...
0 comments
Ma olen püüdnud tekitada endale unelmate maad, püüdnud jõuda oma tõotatud maale sõrmenipsuga. Aga see ei saabu nii, eriti kui ei tea, mis päriselt mulle on tõotatud, või kui fatalism muutub fundamentalistlikuks relativismiks. Tegevusetus muudab laisaks, mõttevabadus ülevaks. Mõtteta olek, mitte mõtte vaba lend, kahetimõistetavuste paradoks, mis võib muuta kõike, eelkõige suhteid. Ma ihkan tasakaalu, kus on nii ühte kui ka teist, kuid ma tean, et see ei tule lihtsalt. Ma ihkan vabadust, kuigi hetkel taandub see rohkem selle sõna mitmuse vormile – vabadustele. Moderntants Denbigh’s, uued raamatud (kas enda jaoks või selleks, et järjekordselt tõestada midagi teiste poolt oletatut?), faktide ja oletuste sidumine argumentideks, et ma ometi ajaloos läbi ei põruks, tu me manques, orgaanilise keemia algtõed, viirukid, mis on keelatud, välgumihklid, mille ostmiseks peab dokumenti näitama (püromaania maania) ja kirjad neilt, kes saavad mu nöörist kinni enne, kui õhupallina minema lendan, ja mängivad sootuks olulisemat rolli, kui uskuda tahaks või oskaks. Sulud on enamasti ebavajalikud kujutelmad. Miks isegi mu arvuti mind somnambulistiks nimetab? Wednesday 7 January 2009 @ 00:29
Kastanjettide tants
Kui Walesis on miinus kaheksa kraadi, siis toob see jäine külm endaga kaasa hulga küsimusi Eesti talve kohta, et eksisteeriks vaikne hetk võrdluseks, ja vaba päeva õpilastele ületee koolist (Keelatud Mets). Meenub ammune aeg, kui seisin trollipeatuses, õues oli kuskil miinus kakskümmend seitse kraadi ja panin end vaimselt valmis kooli minema, sest ega ometi külm õppimist ei takista. Meie koolis, nagu direktor täna selgitas hommikusel aktusel, ei peeta õpilasi külmavaresteks ega ka rumalateks, nagu valitsus seda nähtavasti teeb, siltidega "kui on külm, siis muutuvad teed libedaks", "kui sa seisad tooli ääre peal ja ulatad käe pikalt ja laialt välja, võid sa kukkuda", "kui tahad nuga osta, näita dokument ette". Loogika- ja empaatiavõime pole täielikult kadunud.
0 comments
Sisseelamine elab edasi. See meenutab veidike septembrit, see raske lahkumine kodumaalt, esimese õhtu kurbus, mis viib selleni, et mõtled ja mõtled viise, kuidas esimese lennuki peale tagasi saada, esimese ööga kaasaskäiv maharahunemine ja hommiku tõdemus, et siin ma olen ja mu kohus, vabadus, on nautida, õppida ja haarata sellest kogemusest kaasa nii palju kui võimalik. Kapitalistlik hing ehk. Seesama elajas ihkab kannatamatult ka kohvri järele, mis eilsetel andmetel kusagil Helsingis resideerus, kuid tänaseks kohale taas mu kätte jõudma. Siiamaani pole seda küll juhtunud ning seetõttu olen ma ilma mustast leivast, glögist ja kommidest. Koduigatsuse saab nii lihtsatesse asjadesse taandada vahel. Põhivajadused ennekõike. Mul pole täna ilusaid sõnu ega enda lahtivõtmist ja uuesti kokkupanemist armastavaid mõtisklusi, vaid kõigest oludekirjeldused. Kõik pole veel kohal, kõik lennukid Pariisist jäeti eile ära, mu inglise kirjanduse essee kirjutamine on halvatud materjalide puudumise tõttu ja karge ilm võimaldab mul taas tegeleda väikese draakoni mänguga ehk puhuda suust suitsupahvakuid meenutavaid aurupilvi välja. Liigun vaikselt edasi, harjumusse. Lumi on takerdunud kuhugi kõrgele ja kaugele. Sunday 4 January 2009 @ 21:13
kokkuvõtted
Eestis olek tähendas vabanemist. Ehk on ka see järjekordne kinnismõte, lahtritesse jagamine, kuid hetkel on see mu siiras usk ja rõõm. Nüüd olen valmis uuesti alustama.
0 comments
Friday 2 January 2009 @ 10:29
liigun edasi elurajal või tuleb staatika
Ja taas ongi ta tulnud. Uus aasta. Sümbolistlik, inimeste tekitatud, aga ometi nii võimas uus aasta. Number vahetus ja aeg on lubadusteks. Kuid lubadusi mul anda pole, kõigest ootusi olen täis. Nagu eelmiselgi aastal ootan ma midagi, mis ei tule ei aastanumbri vahetuse või sunnitud utsitamisega. Kui ta tuleb, siis ei ole see seotud ajaga, kui ta tuleb, on tegemist millegi ajatuga. See kandub kõigele, kõigile, ei ole ühtse tähendusega, kuid ometi nii ülima mõttega. Aga kuna kalender on hea viis enesekontrolliks, kokkuvõtete tegemiseks, justkui tuletamaks meelde, et nüüd on mured selja taha jäetud ja kõik on taas kui puhas leht, siis ma siiski saadan oma ootused lendu verinoorde aastasse ja loodan selle heatahtlikkusele. Järsku saabubki vabadus just nüüd.
0 comments
Leidsin paar päeva tagasi postkastist kirja, mille olin iseendale kirjutanud möödunud aasta veebruaris. Sealne Britta kirjutas muutusest, siirusest, nautimisest. Praegune Britta luges seda muigega, iroonilise ja skeptilise muigega, ja õhkõrna kahetsusepiisaga. Mul on hea meel, et ma kirjutasin, mida ma kirjutasin, kogu oma naiivsuses, aga nüüd edasi minnes olen ma ehk veidi läinud edasi seda teed, aga samas on palju jäänud tulemata ja täitmata. "Sest just see on see, mida hetkel tunnen - et ma pole üleüldse see, kes uskusin, valetasin endale ja elasin kammitsais. Loodan, ei, teen nii, et aasta lõpuks ei ole mul enam vajadust nii öelda. Positiivsus ja elusära kogu oma siiruses, vabadus! Sinna ma sihin." Aga tehislikult ei saagi midagi tekitada või kui, siis peab kasutama selle leiutise ees liidet "pseudo", sest tas on midagi muudu. Hing on justkui puudu, elu on puudu. Kuigi vahest on see lihtsalt minu ettekääne, et mu kokkuvõte kisub minema mustadesse toonidesse, et ma nautisin seda aastat otseselt selleta, mida ihkasin. Võib-olla on mu eneseanalüüsi mootor lihtsalt rikkis. Sest ometi oli see vist kõige parem aasta mu elus. Kõige üksikum ehk, kuid ometi kõige elamusterohkem (ja ma ei lahuta siinkohal teineteisest päriselamusi ja pseudoelamusi). Siirus peab veel tulema. "Mina olen siin ja nüüd oled sina seal. Mina ja sina oleme üks, kuid ometi nii erinevad." |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |