Tuesday 30 September 2008 @ 19:24
endiselt hea, väikeste kõrvalekalletega
Alates reedest on kõik kerges nihkes olnud. Tavalise koolipäeva asemel oli CCF-i inspektsioon, mis tähendas päev läbi vormis ringi müttamist, palju marsisamme ja sõdurile kohast enesedistsipliini, seda eelkõige 15-minutilise paigalseismise ja ühte kohta jõllitamise kujul. Kell 15.15 sain teada, et ma lähen 15 minuti pärast kolmeks päevaks mägedesse "Self-Reliance"-le, mis nagu nimi vihjab, tähendab iseseisvalt hakkama saamist. Või olgu, mingil määral iseseisvalt hakkama saamist, kuna mina polnud matkadel kaardilugeja, vaid rohkem lihtsalt kaasamüttaja. 11. klassi kadetid tegid Silver Duke of Edinburgh auhinna ekspeditsiooni, uued kadetid nagu mina lihtsalt harjutasid ja imetlesid Walesi ilu. Ja ilus on Snowdonia küll! Mäed, mäed, mäed, millest meie ka üles-alla käisime. Olles jõudnud just esimest mäest üles ja näinud vanu kividest rajatisi, mida mulle meeldis keltide nahka ajada, kuigi arvatavasti on seal alles sealse kaevanduse aegadest, istusin lihtsalt maha, sidusin oma võimaste armeesaabaste paelad kinni ja kuulatasin. Oli ainult vaikus. Oli rahu. Head inimesed. Murdsin end natuke hiinakeelsest seltskonnast lahti, mitte nii väga närvide kui kiiruse tõttu, ja olingi ainuke välismaalane seltskonnas. Mul on nii hea meel, et ma just nende inimeste nendel ohtlikel küngastel kiikusin ja pisikeste külade parkides lõunasöögiks küpsiseid nosisin. Ja ma ei saa mainimata jätta, et Walesi metsad on ideaalsed haldjate pelgupaigad! Nagu see mets Shakespeare'i "Suveöö unenäos"... ühes neist hüppas Simon kaljult alla. Ei, mitte enesetapusooritus, vaid rohkem hulljulge vettehüpe. Millegi pärast kiilusid mitmed hetked mu pähe kinni. Külmad ööd Tina ja Aliciaga kahele inimesele mõeldud telgis, pappkarbid, kus olid kuumakindlates pakkides kokkupressitud eined, mida tuli valmistada keevas vees miniatuursete ahjude peal. Ja kui ma ütlen miniatuurne, siis ma tõesti mõtlen seda. Meeletult tähti, eriti kella 10 ja 11 vahel! Hommikune udu ning kuidas tasakesi see haihtub. Lambaid on Snowdonias veel rohkem kui siinkandis. Kallid inimesed, inimesed, inimesed.
Igatahes pühapäeva õhtul tagasi jõudes olin ma kergelt väsinud. Tõeline väsimus, sellise matka vaimne koormus hakkas rõhuma eile. Ühel hetkel ma lihtsalt ei teadnud, mida öelda ja mida teha. Kas naerda või lihtsalt olla. Unustasin hetkeks naeratamise ära. Elasin end välja Notepad-i kirjutades. Peaaegu nagu sahtlisse kirjutamine, ainult et ühte peidetud arvutikausta. Täna oli kohati sama lugu, aga rohkem oli võitlus keeltevaheline. Kas eesti keel või inglise keel? Mu inglise kirjanduse õpetaja küsis täna, mida inglise keel minu jaoks tähendab. Kui keel mind defineerib, siis ma ei tea enam, kes ma olen. Mul on nüüd kaks keelt, kaks identiteeti. Ma püüan hoiduda nende segunemisest, aga samas ei taha ma, et kumbki neist kaoks. Eesti keel ei tohi hääbuda, inglise keel peab arenema. Mõtteid organiseerida on keeruline, sest nad on erinevates keeltes või hoopiski määramatud. Nüüd aga on kõik hea. Sain oma naeratuse tagasi ja selle tohutu rõõmu, et ma siin olen! Mul on tunne, nagu nii peakski olema.
Koolitunnid on endiselt head, ma naudin neid. Täna vaatasime geograafias videot Suurbritannias viimastel aastatel asetleidnud upustustes ja laulsime valjult laulu "Chasing Cars". Ajaloos oli Interim test, 35 minuti jooksul on raske USA olukorrast 1900. aastal kirjutada. Pikk arutelu inglise kirjanduse õpetajaga raamatutest, palju lugemismaterjali taas kord. Alates eilsest seadin endale eesmärgiks õppida iga päev mingi arv uusi sõnu inglise keeles, et arendada oma sõnavara. Indelible, awry, coy, blight, abdicate, strident, expedient, vigilant, incessant, evasive. Et ma ei peaks tundma, nagu ma ei suudaks end vabalt väljendada. Ma loodan, et mul seda varsti eesti keeles tarvis pole teha. Kooris laulsime täna jõululaule, üks neist, "Sir Christèmas" kõlas justkui mingisugune muusikalihitt. Endiselt on koor ülevoolavalt positiivne ja optimismiga nakatav. Nüüdsest olen kooli "netball"-i meeskonnas, korvpallilaadne mäng, ainult et sisaldab vähem füüsilist kontakti, rohkem paigalseismist ja on spetsiaalselt tüdrukutele. Miss Morley pakkus mulle tööd spordihoones, asetäitja, siis kui päris töötajatel pole võimalik valves olla. Mõtlen hetkel, kas võtan selle vastu või mitte. Tore, et nad mind vastutustundlikuks peavad, vahel on küll tunne, et kaotan iseendagi ära. Ja detsembris lähen ma Londonisse kooliga ehk mind ootab kaks teatrietendust, üks mitmekülgselt mitmekülgne linn ja palju avastamist! Tahaks hirmsalt tantsida ja majast välja saada, värsket Ruthini õhku hingata. Homme saab kuu minu saabumisest siia maale.
1 comments
Igatahes pühapäeva õhtul tagasi jõudes olin ma kergelt väsinud. Tõeline väsimus, sellise matka vaimne koormus hakkas rõhuma eile. Ühel hetkel ma lihtsalt ei teadnud, mida öelda ja mida teha. Kas naerda või lihtsalt olla. Unustasin hetkeks naeratamise ära. Elasin end välja Notepad-i kirjutades. Peaaegu nagu sahtlisse kirjutamine, ainult et ühte peidetud arvutikausta. Täna oli kohati sama lugu, aga rohkem oli võitlus keeltevaheline. Kas eesti keel või inglise keel? Mu inglise kirjanduse õpetaja küsis täna, mida inglise keel minu jaoks tähendab. Kui keel mind defineerib, siis ma ei tea enam, kes ma olen. Mul on nüüd kaks keelt, kaks identiteeti. Ma püüan hoiduda nende segunemisest, aga samas ei taha ma, et kumbki neist kaoks. Eesti keel ei tohi hääbuda, inglise keel peab arenema. Mõtteid organiseerida on keeruline, sest nad on erinevates keeltes või hoopiski määramatud. Nüüd aga on kõik hea. Sain oma naeratuse tagasi ja selle tohutu rõõmu, et ma siin olen! Mul on tunne, nagu nii peakski olema.
Koolitunnid on endiselt head, ma naudin neid. Täna vaatasime geograafias videot Suurbritannias viimastel aastatel asetleidnud upustustes ja laulsime valjult laulu "Chasing Cars". Ajaloos oli Interim test, 35 minuti jooksul on raske USA olukorrast 1900. aastal kirjutada. Pikk arutelu inglise kirjanduse õpetajaga raamatutest, palju lugemismaterjali taas kord. Alates eilsest seadin endale eesmärgiks õppida iga päev mingi arv uusi sõnu inglise keeles, et arendada oma sõnavara. Indelible, awry, coy, blight, abdicate, strident, expedient, vigilant, incessant, evasive. Et ma ei peaks tundma, nagu ma ei suudaks end vabalt väljendada. Ma loodan, et mul seda varsti eesti keeles tarvis pole teha. Kooris laulsime täna jõululaule, üks neist, "Sir Christèmas" kõlas justkui mingisugune muusikalihitt. Endiselt on koor ülevoolavalt positiivne ja optimismiga nakatav. Nüüdsest olen kooli "netball"-i meeskonnas, korvpallilaadne mäng, ainult et sisaldab vähem füüsilist kontakti, rohkem paigalseismist ja on spetsiaalselt tüdrukutele. Miss Morley pakkus mulle tööd spordihoones, asetäitja, siis kui päris töötajatel pole võimalik valves olla. Mõtlen hetkel, kas võtan selle vastu või mitte. Tore, et nad mind vastutustundlikuks peavad, vahel on küll tunne, et kaotan iseendagi ära. Ja detsembris lähen ma Londonisse kooliga ehk mind ootab kaks teatrietendust, üks mitmekülgselt mitmekülgne linn ja palju avastamist! Tahaks hirmsalt tantsida ja majast välja saada, värsket Ruthini õhku hingata. Homme saab kuu minu saabumisest siia maale.
If I lay here
If I just lay here
Would you lie with me and just forget the world?
If I just lay here
Would you lie with me and just forget the world?
Saturday 20 September 2008 @ 10:53
Stars are about to fall
Vaikne susinalaadne heli, kui mu toakaaslane hiina keeles kirjutades sõnu ette sosistab. Alguses veidike üllatav, hiljem juba rahustav. Nagu keegi lausuks ussisõnu, nõiasõnu. Ei, ma ei ole ära kolinud. Mitme põhjuse taha jäi see asukoha muutus, eelkõige selle, et ma olen juba harjunud valgust täis toaga ja oma nurgakesega, tuba number 13 muutus viimasel ajal kuidagi hirmutavaks ja liialt eraldatuks. Aga võimalus veel siiski püsib, nii et kui ma otsustan ümber, siis saan ma alati sinna liikuda. Loominguliselt tunnen ma, et siin on ka hea olla. Saan kirjutada keerulisi lauseid ja saan mõelda sellest, kuidas ja miks mul on ajuti keskendumisraskused. Järsku saangi neist vabaneda nüüd?
Taaskord võpatan, kui kõlab vali "Aa, I missss you" huvitava aasiapärase aktsendiga. Mitte et ma nende sõnade esitajat teaks. Mu toakaaslase telefonihelin. Järgneb palju sõnu, millest mina aru ei saa ja mis kõlavad nagu häälitsused. Ilusad häälitsused, lisan. Nagu pots ja pots ning ah ja jah. Huvitav, kas tema märkab minu harjumustes ja tegemistes ka asju, mis vahel häirivad ja vahel on toredad, aga alati tähelepanu kõrvale juhivad? Märkamine hakkab vaikselt juba kinnisideeks muutuma.
Mu toakaaslane küsib ääretult valjult, kuidas rand oli. Käisime nimelt täna väikeses mereäärses Llandudnos. Alicia ütles hiljem, et tal on nutuklomp kurgus, sest see reisike oli liiga hea ja reaalsusest väljas. Ta ei oodanud nii palju laupäeva pärastlõunasest retkest. Ega minagi oodanud. Aga oh üllatust, Llandudno oli Brightoni ja Haapsalu ristsugutis tugeva Walesi elemendiga, eelkõige just ümbritseva looduse osas. Majad klassikalised ja ilusate nikerdustega, 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus? Ühel pool vett ammutava elevandi kujuline kalju, nagu üks lahke mees meile tutvustas, ja teisel pool lihtsalt üks suur roheline mägi. Ja meri! Kaugeleulatuv "pier", kus leidus kõiksuguseid atraktsioone ja inimesi ja poekesi. Juhuse tahtel sattusime jalutades Happy Valley parki, mis tegi meele tõesti rõõmsaks. Kõikjal olid pingid, mis olid mälestused neist, kes juba lahkunud. Aga see polnud kurb, vaid pigem jõudu andev edasi liikumiseks. Lilled kõikjal, puidust käbikujulised pingid, naervad inimesed. Nautisin, kuigi oleksin võinud ka koju jääda (sest vaikselt hakkan ma juba kasutama sõna "kodu" rohkem) ja õppida nagu üks kohusetundlik õpilane kunagi. Kuid kui on võimalus ühe koha erinevaid külgi avastada ja leida uusi mõtteid ning tunnetada, siis miks mitte?
Eile oli stipendiumiõpilastel veidike teistsugune lõuna. Tavalise "fish and chips"-i asemel oli meil kohtumine kooli "kuberneridega", inimesed tänu kellele ma siin olen. Kunstiklass muutus täiskasvanute pärusmaaks, kus vesteldi ja ampsati pisikesi pirukaid ja koogikesi. Mul oli alguses kergelt ebameeldiv tunne, justkui võidaks mind tagasi saata, kui ma piisavalt seltsiv ja naeratav pole. Kuna vahepeal paistis, nagu kedagi tegelikult stipendiumiõpilased ei huvitakski, siis suhtlesime omavahel ja liikusime tagasi viisakale vestlustasandile küsimustega "mis aineid sina võtad" ja "kui suur su kool kodumaal oli", need esimese nädala küsimused. Ühe väga imeliku tunni lõpuks oli aga meel juba parem, paari kuberneriga vesteldud eestlaste ja venelaste teemal ning inglise keele õppimise osas, kuigi suuremas osas toimus siiski naeratamine ja "Tere, mina olen Eestist, õpin seda ja toda ja seda ja toda." Selline väljapeetus kadus CCF-i treeningul, kus täies vormis (välja arvatud saapad, sest neid mul veel pole, aga üks kooliõde lubas mulle enda juba enda vanad saapad, kui ta uued hangib) sai drillitud. Marss parem-vasak, parem-vasak. Muidu on asi vaikselt käpas, aga ma pean 15 minutit paigalseismist harjutama ning mitte iga pisidetaili peale naerma hakkama. Millegi pärast tundub just kadetina kõik naljakas.
Ainult tähed ei tundu naljakad. Nemad on puhtad ja ilusad, puhtalt ilusad. Istusime paar päeva tagasi Aliciaga pimedal väljal ja jälgisime neid. Mulle meenus mõte, et just samal hetkel vaatab keegi veel neid tähti. Ja siis rääkisime me inimeste potentsiaalist ja kuidas nad seda kasutavad, kuhu nad liiguvad, soojenemisest, ka globaalsest, ja sellega seotud müütidest, kuid siiski hoolisime vajadusest, elust. Šokolaadipiim oli ka oluline osa, andis jõudu ja õiget tunnet. Langevaid tähti mina ei näinud, kuid Alicia nägi kahte. Eile mängisime Romeot ja Juliat ehk karjusime akende all. Uskumatu, millise põõsastiku sees mu aken väljaspoolt on. Ääretult ilus ja peaaegu ronimiskõlblik.
Kui on raske, siis tee elu lihtsaks. Ilusaks, see tähendab. Tahaks kõikjale pisikesi naerunägusid toppida. Nohu ja pidev aevastamine võiksid ära minna küll. Täna oli terve päev laulmise tuju, seda süvendas veelgi "X-Factor" (Suurbritannias ülipopulaarne talendijaht, veidike nagu"Eesti otsib superstaari", aga palju mõjuvam ja rohkem inimestele ning nende unistustele keskenduv). Ja nii ma laulsingi. Kitarri tahaks hirmsasti, pärast jõule hakkab pihta. Paar ilusat sõna olen oma hääle osas ka saanud. Viimased laused on alati pisut seosetud.
0 comments
Taaskord võpatan, kui kõlab vali "Aa, I missss you" huvitava aasiapärase aktsendiga. Mitte et ma nende sõnade esitajat teaks. Mu toakaaslase telefonihelin. Järgneb palju sõnu, millest mina aru ei saa ja mis kõlavad nagu häälitsused. Ilusad häälitsused, lisan. Nagu pots ja pots ning ah ja jah. Huvitav, kas tema märkab minu harjumustes ja tegemistes ka asju, mis vahel häirivad ja vahel on toredad, aga alati tähelepanu kõrvale juhivad? Märkamine hakkab vaikselt juba kinnisideeks muutuma.
Mu toakaaslane küsib ääretult valjult, kuidas rand oli. Käisime nimelt täna väikeses mereäärses Llandudnos. Alicia ütles hiljem, et tal on nutuklomp kurgus, sest see reisike oli liiga hea ja reaalsusest väljas. Ta ei oodanud nii palju laupäeva pärastlõunasest retkest. Ega minagi oodanud. Aga oh üllatust, Llandudno oli Brightoni ja Haapsalu ristsugutis tugeva Walesi elemendiga, eelkõige just ümbritseva looduse osas. Majad klassikalised ja ilusate nikerdustega, 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus? Ühel pool vett ammutava elevandi kujuline kalju, nagu üks lahke mees meile tutvustas, ja teisel pool lihtsalt üks suur roheline mägi. Ja meri! Kaugeleulatuv "pier", kus leidus kõiksuguseid atraktsioone ja inimesi ja poekesi. Juhuse tahtel sattusime jalutades Happy Valley parki, mis tegi meele tõesti rõõmsaks. Kõikjal olid pingid, mis olid mälestused neist, kes juba lahkunud. Aga see polnud kurb, vaid pigem jõudu andev edasi liikumiseks. Lilled kõikjal, puidust käbikujulised pingid, naervad inimesed. Nautisin, kuigi oleksin võinud ka koju jääda (sest vaikselt hakkan ma juba kasutama sõna "kodu" rohkem) ja õppida nagu üks kohusetundlik õpilane kunagi. Kuid kui on võimalus ühe koha erinevaid külgi avastada ja leida uusi mõtteid ning tunnetada, siis miks mitte?
Eile oli stipendiumiõpilastel veidike teistsugune lõuna. Tavalise "fish and chips"-i asemel oli meil kohtumine kooli "kuberneridega", inimesed tänu kellele ma siin olen. Kunstiklass muutus täiskasvanute pärusmaaks, kus vesteldi ja ampsati pisikesi pirukaid ja koogikesi. Mul oli alguses kergelt ebameeldiv tunne, justkui võidaks mind tagasi saata, kui ma piisavalt seltsiv ja naeratav pole. Kuna vahepeal paistis, nagu kedagi tegelikult stipendiumiõpilased ei huvitakski, siis suhtlesime omavahel ja liikusime tagasi viisakale vestlustasandile küsimustega "mis aineid sina võtad" ja "kui suur su kool kodumaal oli", need esimese nädala küsimused. Ühe väga imeliku tunni lõpuks oli aga meel juba parem, paari kuberneriga vesteldud eestlaste ja venelaste teemal ning inglise keele õppimise osas, kuigi suuremas osas toimus siiski naeratamine ja "Tere, mina olen Eestist, õpin seda ja toda ja seda ja toda." Selline väljapeetus kadus CCF-i treeningul, kus täies vormis (välja arvatud saapad, sest neid mul veel pole, aga üks kooliõde lubas mulle enda juba enda vanad saapad, kui ta uued hangib) sai drillitud. Marss parem-vasak, parem-vasak. Muidu on asi vaikselt käpas, aga ma pean 15 minutit paigalseismist harjutama ning mitte iga pisidetaili peale naerma hakkama. Millegi pärast tundub just kadetina kõik naljakas.
Ainult tähed ei tundu naljakad. Nemad on puhtad ja ilusad, puhtalt ilusad. Istusime paar päeva tagasi Aliciaga pimedal väljal ja jälgisime neid. Mulle meenus mõte, et just samal hetkel vaatab keegi veel neid tähti. Ja siis rääkisime me inimeste potentsiaalist ja kuidas nad seda kasutavad, kuhu nad liiguvad, soojenemisest, ka globaalsest, ja sellega seotud müütidest, kuid siiski hoolisime vajadusest, elust. Šokolaadipiim oli ka oluline osa, andis jõudu ja õiget tunnet. Langevaid tähti mina ei näinud, kuid Alicia nägi kahte. Eile mängisime Romeot ja Juliat ehk karjusime akende all. Uskumatu, millise põõsastiku sees mu aken väljaspoolt on. Ääretult ilus ja peaaegu ronimiskõlblik.
Kui on raske, siis tee elu lihtsaks. Ilusaks, see tähendab. Tahaks kõikjale pisikesi naerunägusid toppida. Nohu ja pidev aevastamine võiksid ära minna küll. Täna oli terve päev laulmise tuju, seda süvendas veelgi "X-Factor" (Suurbritannias ülipopulaarne talendijaht, veidike nagu"Eesti otsib superstaari", aga palju mõjuvam ja rohkem inimestele ning nende unistustele keskenduv). Ja nii ma laulsingi. Kitarri tahaks hirmsasti, pärast jõule hakkab pihta. Paar ilusat sõna olen oma hääle osas ka saanud. Viimased laused on alati pisut seosetud.
Sunday 14 September 2008 @ 11:46
Tasa sõidab üle silla
Seisan hetkel ilmatu suure dilemma ees. Kas kolida teise ruumi, kus saan vabalt oma individualismi edasi arendada, õppida täies vaikuses, mõtiskleda üksinduses, olla endaga, või jääda vähemalt aastaks tuba jagama oma hiinlasest toakaaslasega, kellega ma kahjuks väga hästi suhelda ei saa keelebarjääri tõttu ning kellele meeldib minna kella kaheksa-üheksa paiku magama, mis on aeg, mil mina võin ainult mõelda õppimisele ja lugemisele? Hind: mitte nii hea vaade ja vahest kergelt kuri mulje, aga kindlasti parem keskendumisvõime, sest common room'is "õppida" ei ole kohe üldse hea. Ma ei tea, kohe üldse ei tea. Võib tunduda pisike, aga ka see mingil määral defineerib mu veedetud aja siin. Hetkel kaldun selles üksildase Britta suunas, kuna tõenäoliselt on siis rohkem suhtlemist kui praegu, kus on juba nädal aega olnud vaikus, viisakusväljendid ja pimedus.
Eile jõudsime omadega ka Chesterisse, kus liikus palju ilusalt riietatud inimesi, sest oli hobuste võidujooks ja kombed ning traditsioonid on ikka vahvad. Kuna mu jalanõud läksid ootamatult selles linnas jalutades täiesti pooleks ja leidsid oma tee prügikasti, siis polnud muud teha kui hankida endale uus paar kingi ning kaasa juhtus tulema ka üks lilleline seelik. Õnneks on siin hetkel pisike allahindlusaeg. Enne Chesterit, seda kindluslinna, mis on nii-öelda värav Inglismaalt Walesi oli aga üks rahulik ja päiksepaisteline hommikupoolik. Istusin lehmade juures põllu peal, lugesin, nautisin valgust, lehmade rohusöömise häält ja kaarnate kraaksumist. Kirjutasin veidi ja tundsin kogu situatiooni veidrust. Seda uskumatust selles, et ma siin olen. Kusagil põllul kusagil Walesis mägede vahel, mina, eestlane! Aasta tagasi poleks ma seda arvanud. Aga üllatus ja ettearvamatus ongi see, mis mulle elu juures meeldib. Sa arvad, et sa tead, aga lõpuks võib kõik ikka teisiti minna, suunas, mida pole enne ettegi kujutanud.
Kuninglik lind.
Salapära ja natuke võimatu hääldusega walesi keelt.
Peaväljak.
Walesi prügikast (samalaadses puhkavad nüüd mu armsad kingad!) ja tahtmatult maailma naljakaim nepaalanna Sampada.
Wrexham ja "ma-ei-tea-mis-nägu-nüüd-teha"
Teise riigi viljad on punasemad, magusamad?
Sest see vaade lihtsalt meeldib mulle nii.
Rhuthun vs Mold ehk kuidas oleks pisikese (ja mudase) rugbimatšiga?
Koolikell, koolikell.. (mis juhtub olema väga vanamoodne plirin, mis justkui tahaks kõrvakilesid purustada)
Eeskujulikkus kutsub. Miks kartsid inimesed demokraatiat ja Gileadi Vabariik.
Thursday 11 September 2008 @ 19:27
Mu südames, kaks riiki on seal
Oh, milline vikerkaarte maa! Ja veel millised vikerkaared siin on.. kõik värvid on nii selged ja puhtad. Ja kui need juhtuvadki kaduma, siis poole tunni pärast välja vaadates on taas vikerkaar tagasi. Mulle hakkab Wales üha rohkem meeldima. Maana, ma mõtlen. Rahvusena, ma mõtlen. Paradiisina, ma mõtlen. Täna jalutasime Williga, kes on see tore koolivend, kes mulle oma aiast peeti tõi (peedipirukas, siit ma tulen!), põllu ääres, tervitasime lehmi ja siis.. leidsin ma mõnusa hunniku põldmarju! Jah, mu korralik hall pintsakulaadne olevus takerdus peaaegu okastesse, aga nii oli hea lihtsalt korjata marju vabast (või peaaegu vabast) loodusest. Pisike suvetunne tuli peale, sest päike paistis ja meel oli hea. Ja siis me sõime igasugust rohtu ja lilli, mis on vürtsika maitsega, ning rääkisime keltidest ja koolisüsteemist. Miks ma alati koolisüsteemist satun rääkima? Igatahes, elu on ilus. Õhtud common room'is on ilusad. Šokolaadised käed ja jahused juuksed ehk küpsiste valmistamine heade inimestega on ilus. Nepaali jakipiimast valmistatud "kivikeste" söömine on ilus. Nii-öelda Eesti saadik olla on ilus ("the Estonian ambassador", nagu Sampada mind nimetab). Venekeelsete sõnakeste ütlemine Valeriale on ilus. See, et ma ennast juba peaaegu vabalt tunnen, on ilus. Mitte päris vabana küll, aga ka see muutub varsti. Ma tunnen seda. Lisaks sellele arvan ma või tegelikult tean ma, et mul on siit nii palju saada. Peaasi et ma ise oleks valmis seda kõike vastu võtma. Mis on "seda kõike"? Uut riiki, inimesi, kultuure (mitmuses!), põhimõtete mõistmist, selgust, ajalugu, informatsiooni, keeli, teistsugust toitu, sõbralikkust, viisakust, headust, lambaid, nimekirju, raamatuid, eemalolekut, muutust..Inglise kirjanduses on endiselt Iirimaa teemas. Uued raamatud ja uued teemad. Mind hakkab see rahvus, see riik üha rohkem huvitama. Samas on tekkinud ka kõrvalliin või õigemini sama oluline teema ehk distoopiline (ühendus: utoopia - distoopia) Gilead ja Margaret Atwoodi "The Handmaid's Tale". AS-taseme esseed tulevad põnevad. See protsess tuleb midagi põnevat. Oh, ja ajalugu! Nagu ma lootsingi, siis Ameerika ajaloo õppimine on tegelikult hädavajalik, miks on praegu nii ja naa. Kuidas peaaegu algusest, alguse all mõistes immigrantide ehk eurooplaste, aasialaste, aafriklaste saabumist Uude Maailma, on seal domineerinud juhtmõte, et indiviid omab kõige suuremat tähtsust ja kontinent on selleks, et seda asustada ("The individual was thought to be of supreme importance and a continent was there to be settled."). Prantsuse keeles tuleb sõnavara iga päevaga juurde, loodetavasti kerget julgust ka. Geograafia on lihtsalt huvitav ja ma tunnen, nagu midagi jääb sellest kõigest kõrvade taha ka. Midagi uut, midagi skandaalset!
Vaikselt on kohanemine läbi, kuigi tegelikult kohanen ma pidevalt. Siiski, nüüd algab mõtlemise aeg. Nägemise aeg.
Vaata, kuidas vihm pritsib katuseid,
peksab neid.
Neidsamu kauge riigi katuseid,
mille all ka mina pea leian end.
Vaata, kuidas udu mägesid
embab.
Seal, kus rohulible oma kasvutee, elutee
lammaste läbi lõpetab.
Kuula, kuidas keelest saab üks ese,
mis on valmis.
Siis kui müürid on maas ja
kõhklused puru.
Kuula mind, mu vaalamaa.
peksab neid.
Neidsamu kauge riigi katuseid,
mille all ka mina pea leian end.
Vaata, kuidas udu mägesid
embab.
Seal, kus rohulible oma kasvutee, elutee
lammaste läbi lõpetab.
Kuula, kuidas keelest saab üks ese,
mis on valmis.
Siis kui müürid on maas ja
kõhklused puru.
Kuula mind, mu vaalamaa.
Muide, Joe kinkis mulle uue hüüdnime: Brainiac Britta. Ta väidab, et see riimub. Ma väidan, et ta on kõige hullem poeet maailmas. Või olgu, minu tutvusringkonnas. Vähemalt ta sai sellest Brita filtri naljast üle. :)
brain·i·ac (br
n
-
k
)n. Slang
A highly intelligent person: "These companies are not hot Silicon Valley startups swarming with Gen-X brainiacs" Ronald Henkoff.
[Probably from Brainiac, a highly intelligent villain in DC Comics, blend of brain and maniac.]
Postkaardid on käes. Täna saabusid ka margid. Oh, armastust ja rõõmu teile!
Postkaardid on käes. Täna saabusid ka margid. Oh, armastust ja rõõmu teile!
Saturday 6 September 2008 @ 12:35
We have umbrellas and we're not afraid to use them!
Eile sai lõpuks mu suur unistus teoks ja ma sain jalutada õhtuses Ruthinis. Ja mitte ainult Tescosse, sinna kohutavasse supermarketisse, sest kuidagi jama tundus juba kolmandat korda kuhugi poodi tarbima minna ja mitte jalutada rahulikult, vaid päris linna. Lambivalges keskväljakuni jõudes liikusime kolmekesi edasi ja jõudsime kirikuni, mida olime juba kaugelt imetlenud. Ilus gooti kirik, kergelt valgustatud, ajaloohõng puha küljes. Väravad olid lahti ning kiriku seest kostis sellist muusikat, mida võib tavaliselt õudusfilmis kuulda. Mõtlesime, kuni mõtlesime välja, ning astusime hoovi sisse. Kõndides edasi mööda pimedat teed, jõudsime kitsa käiguni, mis oli ühelt poolt müüriga piiratud ja teiselt poolt müüriga piiratud. Kas minna edasi või mitte? Taas kord sai uudishimu argusest ja küsimusest "Kas ikka peaks?" võitu ning avastasime end liikuvat edasi mööda inimtühja Ruthinit, kuskil veidras kohas, mille lõpp-punktist meil polnud aimugi. Oh kui hea! Seadsime vihmavarjud rünnakuvalmis, sest ohutusnõuded ennekõige, kuni avastasime end täitsa tavaliselt äärelinna tänavalt. Meie armsas pisikeses kodulinnas on nimelt nii, et sa jõuad tavaliselt kahe kuni viie minutiga äärelinnast kesklinna. Lasime intuitsioonil meid juhtida tagasi Tesco poole, sest hea kompass on see pood siiski ning mul oli sel hetkel väga mõnus olla. Ma loodan, et see tunne ei kao.
Eelmisest aruandest on möödunud paar päeva ja paistab, et kool muutub paremaks samuti iga päevaga. Endiselt armastan ma enim inglise kirjandust, kus nüüd on juba üks proosaraamat lugeda ning AS-leveli kaks ülesannet käes, mis juba kuulutab ette palju unetuid öid ja uniseid päevi ning vajadust omada väga head oskust sõnu ritta seada, head analüüsivõimet ning kuhjades loomingulisust. Tulevik tõotab tulla tume. Või järsku siiski helge? Tunnid igatahes on siiamaani lõbusad olnud, lisaks informatiivsed. Jah, lõbu ja õppimine käsikäes on täitsa võimalik. Silme ette kerkib Guyaana aktsendiga luuletust lugev õpetaja, sest just nõnda loeb seda luuletust ka luuletaja ise. Või see, kui testi asemel leidis aset hoopis viktoriin Iiri ajaloo kohta Zoe versus Eleanor versus Britta, kõigil osalejatel oma signaal ja auhinnaks kuldses paberis šokolaad. Mulle meeldib see sõbralikkus ja lähedus õpilaste ja õpetajate vahel. Lisaks kuhjab mu üks inglise kirjanduse õpetaja mind raamatutega üle, nii et nii pea, kui ma ühe neist lõpetan, saan ma kohe uue, ja see on nõnda tore. Huvitav on lugeda iirlastest, nende püüdlusest identiteeti mõista ja samal ajal luua paralleele Eesti ja eestlastega. Näiteks kuidas paljud lahkuvad Iirimaalt, et minna tööle Inglismaale. Mitte et nad oma kodumaad ei armastaks, aga nad kardavad lihtsalt surra lihtsalt igavusest ja rahapuudusest. Ja samal ajal on ka päris palju erinevat.. meil on oma keel kenasti kasutuses (veel?), õnneks, aga iirlastel on see vaikselt hääbumas, kuna juhuse tahtel, ei, ajaloo tahtel, on seal üks teine keel domineerivam. Nii et idaeurooplase ja põhjaeurooplase dimensiooni tundi tuua on huvitav. Teistest ainetest on omamoodi kogemus ka prantsuse keel, kus ma olen enda vanusest ainuke õpilane ning kuna mu aasta nooremal klassikaaslasel olid parasjagu eksamid, oli mul justkui privaattund õpetajaga. Palju on õppida, järgi õppida, suhtlusel on vaja julgust, aga ometi meeldib mulle väga. Ma usun, et õppida võõrkeelt võõrkeeles on enam kui arendav, vähemalt praegu paistab nii. Tu es d'accord, non?
Mida veel? Eile sain oma sõjaväeriided kätte, nimelt osalen aines nagu CCF, mis peaks tõotama palju mudas rullumist ja rullimist, relvade käsitlemist, pikki mitmepäevaseid matku vapustavas looduses ja head märget CV-l. Aga eelkõige tähendab see minu jaoks siiski õppida midagi uut ja olla sõjas ilma sõjas olemata. Teada, mis see siis on, mille vastu mina sõdin.
Postkaardid hakkavad üsna pea lendama! Sellele aitavad kaasa siinsed pisikesed ja ääretult armsad poed.
1 comments
Eelmisest aruandest on möödunud paar päeva ja paistab, et kool muutub paremaks samuti iga päevaga. Endiselt armastan ma enim inglise kirjandust, kus nüüd on juba üks proosaraamat lugeda ning AS-leveli kaks ülesannet käes, mis juba kuulutab ette palju unetuid öid ja uniseid päevi ning vajadust omada väga head oskust sõnu ritta seada, head analüüsivõimet ning kuhjades loomingulisust. Tulevik tõotab tulla tume. Või järsku siiski helge? Tunnid igatahes on siiamaani lõbusad olnud, lisaks informatiivsed. Jah, lõbu ja õppimine käsikäes on täitsa võimalik. Silme ette kerkib Guyaana aktsendiga luuletust lugev õpetaja, sest just nõnda loeb seda luuletust ka luuletaja ise. Või see, kui testi asemel leidis aset hoopis viktoriin Iiri ajaloo kohta Zoe versus Eleanor versus Britta, kõigil osalejatel oma signaal ja auhinnaks kuldses paberis šokolaad. Mulle meeldib see sõbralikkus ja lähedus õpilaste ja õpetajate vahel. Lisaks kuhjab mu üks inglise kirjanduse õpetaja mind raamatutega üle, nii et nii pea, kui ma ühe neist lõpetan, saan ma kohe uue, ja see on nõnda tore. Huvitav on lugeda iirlastest, nende püüdlusest identiteeti mõista ja samal ajal luua paralleele Eesti ja eestlastega. Näiteks kuidas paljud lahkuvad Iirimaalt, et minna tööle Inglismaale. Mitte et nad oma kodumaad ei armastaks, aga nad kardavad lihtsalt surra lihtsalt igavusest ja rahapuudusest. Ja samal ajal on ka päris palju erinevat.. meil on oma keel kenasti kasutuses (veel?), õnneks, aga iirlastel on see vaikselt hääbumas, kuna juhuse tahtel, ei, ajaloo tahtel, on seal üks teine keel domineerivam. Nii et idaeurooplase ja põhjaeurooplase dimensiooni tundi tuua on huvitav. Teistest ainetest on omamoodi kogemus ka prantsuse keel, kus ma olen enda vanusest ainuke õpilane ning kuna mu aasta nooremal klassikaaslasel olid parasjagu eksamid, oli mul justkui privaattund õpetajaga. Palju on õppida, järgi õppida, suhtlusel on vaja julgust, aga ometi meeldib mulle väga. Ma usun, et õppida võõrkeelt võõrkeeles on enam kui arendav, vähemalt praegu paistab nii. Tu es d'accord, non?
Mida veel? Eile sain oma sõjaväeriided kätte, nimelt osalen aines nagu CCF, mis peaks tõotama palju mudas rullumist ja rullimist, relvade käsitlemist, pikki mitmepäevaseid matku vapustavas looduses ja head märget CV-l. Aga eelkõige tähendab see minu jaoks siiski õppida midagi uut ja olla sõjas ilma sõjas olemata. Teada, mis see siis on, mille vastu mina sõdin.
Postkaardid hakkavad üsna pea lendama! Sellele aitavad kaasa siinsed pisikesed ja ääretult armsad poed.
Wednesday 3 September 2008 @ 13:12
Esimesed fragmendid
-Okay, this is Zoe, this is Erica and you? Wait, don't tell me. You are Britta! Now ask me how did I know.
-How did you know?
-Easy. You're from Estonia. They are from Hong Kong, they are from Columbia and they are male. Welcome!
Esimene päev
Päevake
Tühi tuba, aeg-ajalt kostuvad hääled ja mõistmine, et ma ei saa jäädagi vaikima. Vähemalt on minu nurk juba natuke kodune võrreldes esmamuljega, kus kõik oli nii elutu, valge ja igav. Nüüd
on kohe teine tunne. Abilisteks on Renoir' poster, mõned kaardid, lahkumiskingitused ja raamatud. Pole veel Eesti lipule ainult kohta leidnud. Üks algkooli õpetaja ütles, et varsti tuleb kooli üks viieaastane poiss, kelle ema on eestlane. Võrdlemisi tore kokkusattumus, sest kui palju eestlasi ikka siia Põhja-Walesi lammaste, lehmade ja notsudega kaetud mägede vahele oma tee leiab. Ma hakkan vaikselt juba oma keelt unustama, olgugi et olen enda sees olnud ja mitte väga palju inglise keeles veel kõnelenud. Aga olla hoopis teises keelelises ümbruskonnas tekitab ka vahepeal identiteediunustamise hetkeid. Teel siia kuulasin Björki laulu "Declare Independence" ja mõistsin, et oma keelt ma hoian. Samal ajal muidugi arendades ka teist keelt. Sest siis võib hüüe "An Estonian with an English accent, well done!" tunduda mulle endalegi õige (inglise keele mõttes, see tähendab, eesti keelt tahaks siiski aktsendita rääkida).
Uskumatu või vahest isegi mitte nii uskumatu, kui raske oli lahkuda. Ärkasin kell 3.23 ja ma ei tahtnud minna. Ma ei tahtnud heita viimast pilku (enne talve) oma kassile, emale ega Merkale, kes oli rattaga vändanud mind ära saatma (aitäh sulle selle eest). Aga siiski pidi. Ja kõige raskem oli heita viimast pilku Eestile, sellele
maale, mis paratamatult on seotud selle kõigega, millega mul tuli hüvasti jätta. Olla viimast hetke Eesti pinnal ja siis tõusta õhku ning lahkuda. Võib mind melanhoolseks nimetada küll, aga lõpp see mingil määral siiski oli. Sest ühe või kahe aasta pärast võin ma olla sootuks teine inimene, võivad minule kallid inimesed olla sootuks erinevad ja kõik võib olla teistsugune. Ja selle pärast selline liigutatus ja pisike kurbus. Samas, kui ma juba Helsingisse jõudsin, haaras mind ootusärevus ning astusin julgelt edasi, oma suurele seiklusele vastu.
Hiljem päeval
Wynne House's, kus mina elan, on kolm ühisruumi, nn tšillimisnurka. Käisin piilumas ka ja ühe leidsin suisa üles. Kaks mõnusat tugitooli ja minu suureks rõõmuks raamaturiiul. Kavatsen lähiajal sinna uuesti maanduda ning sealt mõne raamatu krabada ja seda veidi lugeda. Oh mind antisotsiaalset a-sotsiaali küll.
Järsku teeajaks läheb käiku reegel "alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama." Tavaliselt on mu puhul nii. Ja kui mitte täna, siis homme. Homme algab ju kool, algab uus elu, algab 10 tunniga igapäevarutiin, kuigi ma usun, et see mind siin vaevama ei hakka. Liialt palju on avastada, et rutiiniga maadelda.
Tasapisi on päev veerenud õhtusse. Vaatasin kahe tüdrukuga Hong Kongist "Moulin Rouge'i", nüüd istun üksi pimedas toas ja rüüpan nende kingitud Hiina teed.
Leidsin ka põhilise tšillimisnurga üles, milleks on üks suur sinine tuba, kus on köök ja telekas ja head videod ja mõnusad inimesed. Kohalikud on sõbralikud, minulaadsed välismaalased on sõbralikud ja ma tunnen isegi ennast üles sulamas. Nagu ma lootsin, oli teeaeg tõesti avardas mind veidi. Ja kusjuures, siinmail on tegelikult "tea time" õhtusöögi tähis. Toit on siin hea, üks parimaid koolitoite, mida olen maitsnud. Taimetoitlastele on eraldi toit ja kõik on väga tervislik, vähemalt siiamaani. Ja kui ei sobi, võib endale kööginurgas ise ka süüa teha, juhul kui just pliiti põlema ei pane. Peas vasardab endiselt küsimus, kus on mu toakaaslane? Mitte et mul midagi ääretult üksi olemise vastu oleks, aga tühja voodit pole ka mõnus vaadata. Kui juba nii, siis olgu ikka nii. Aga järsku ilmub ta homme välja. Kui ei, saan talvel rahus oma kitarriõpingutega tegeleda.
Teine päev
Minu esimesel koolipäeval siin võõral maal ei olnud küll treppe, mis vahetavad asukohta, ega öökulle, kes kirju toovad, ega muid võlumaailma elemente, oli aga palju võõrast keelt, olgugi et ma saan sellest ju ometi aru, uusi nägusid, häid inimesi, mõtlemapanevaid vestlusi ülikooli teemadel (sest siin on ülikool ja eksamid tegelikult ääretult tähtsad!) ja rõõmu, et inimesed Eestit ikka teavad, seda enamasti tänu kaks aastat tagasi siinsamas koolis olnud eesti poisile. Siiamaani olen käinud geograafias ja inglise kirjanduses. Geograafia oli täis armsaid jooniseid ja palju termineid, mida ma kindlasti eesti keeles tean, aga lihtsalt inglise keeles on linki natuke keeruline luua. Inglise kirjandus meeldis mulle meeletult, esiteks see võrdlemisi eraldatud kohas klassiruum, mis asub kooli vanas osas ja on täis igasuguseid mõnusaid kirjanduspostreid ja infot. Rääkisime täna Iirimaast ja identiteedi otsimisest. Sellest, kuidas Britid Iirimaad näevad ja vastupidi. Keltidest ja anglosaksadest (?). Lugesime veidi ühte näidendit, iiri aktsent ei tule mul veel välja. Esimene lugemisülesanne on käes.
Kolmas päev
No nii, eile õhtul jõudis tubadesse kohale Internet. Oh seda rõõmu! Selle tõttu juhtus muidugi nõnda, et ajataju kadus ära ja taaskord ei jõudnud õhtupoole linna jalutama. Olen kaks päeva juba ühel alal olnud, nõnda veider. Üleüldse on siin kõik kergelt imelik. Võrreldes eelmise aasta esimeste päevadega on siin kõik palju soojemad. Näiteks kui sa koridoris kedagi näed, siis sa teretad, olgugi et sa ei pruugi inimest tunda. Või karjutakse sulle üle koridori rõõmsalt "Estonia!", nagu ühele poisile väga meeldib teha, ja sasitakse su juukseid ja ollakse üldse teistsugused. Võib-olla on asi väikeses koolis, aga võib-olla selles, et kogu juhtkond on õpilastega sina peal ja vastupidi. Soojuses, kuigi pidevalt sajab vihma? Hingelises soojuses. Tahes-tahtmatult tunnen ennastki julgemalt ja sõbralikumalt, sootuks teisiti kui üks aasta tagasi. Igatahes mulle see meeldib, väga meeldib. Vaikselt läheb kergemaks ka, kuigi õppimist hakkab juba vaikselt kogunema. Aga praegu on asi lihtsalt mõistmises. Sest sa võid ju arvata, et sa oskad keelt, aga kui sa päriselt õpid selles keeles, siis on asi teistsugune. Kui sa päriselt pead pidevalt suhtlema selles keeles, siis on kõik erinev. Aga ma loodan, et ma harjun. Sest päris vinge oleks ju vabaneda keelebarjäärist, keelelisest rõhutusest, ja lihtsalt rääkida vabalt, nagu on eesti keele puhul.
Kirjutada pikki kirju ja vahvaid postkaarte võib saata aadressile:
Ms Britta Tarvis
Ruthin School
Mold Road
Ruthin
Denbighshire
North Wales, UK
LL15 1EE
Armastan.
0 comments
-How did you know?
-Easy. You're from Estonia. They are from Hong Kong, they are from Columbia and they are male. Welcome!
Esimene päev
Päevake
Tühi tuba, aeg-ajalt kostuvad hääled ja mõistmine, et ma ei saa jäädagi vaikima. Vähemalt on minu nurk juba natuke kodune võrreldes esmamuljega, kus kõik oli nii elutu, valge ja igav. Nüüd
on kohe teine tunne. Abilisteks on Renoir' poster, mõned kaardid, lahkumiskingitused ja raamatud. Pole veel Eesti lipule ainult kohta leidnud. Üks algkooli õpetaja ütles, et varsti tuleb kooli üks viieaastane poiss, kelle ema on eestlane. Võrdlemisi tore kokkusattumus, sest kui palju eestlasi ikka siia Põhja-Walesi lammaste, lehmade ja notsudega kaetud mägede vahele oma tee leiab. Ma hakkan vaikselt juba oma keelt unustama, olgugi et olen enda sees olnud ja mitte väga palju inglise keeles veel kõnelenud. Aga olla hoopis teises keelelises ümbruskonnas tekitab ka vahepeal identiteediunustamise hetkeid. Teel siia kuulasin Björki laulu "Declare Independence" ja mõistsin, et oma keelt ma hoian. Samal ajal muidugi arendades ka teist keelt. Sest siis võib hüüe "An Estonian with an English accent, well done!" tunduda mulle endalegi õige (inglise keele mõttes, see tähendab, eesti keelt tahaks siiski aktsendita rääkida).
Uskumatu või vahest isegi mitte nii uskumatu, kui raske oli lahkuda. Ärkasin kell 3.23 ja ma ei tahtnud minna. Ma ei tahtnud heita viimast pilku (enne talve) oma kassile, emale ega Merkale, kes oli rattaga vändanud mind ära saatma (aitäh sulle selle eest). Aga siiski pidi. Ja kõige raskem oli heita viimast pilku Eestile, sellele
maale, mis paratamatult on seotud selle kõigega, millega mul tuli hüvasti jätta. Olla viimast hetke Eesti pinnal ja siis tõusta õhku ning lahkuda. Võib mind melanhoolseks nimetada küll, aga lõpp see mingil määral siiski oli. Sest ühe või kahe aasta pärast võin ma olla sootuks teine inimene, võivad minule kallid inimesed olla sootuks erinevad ja kõik võib olla teistsugune. Ja selle pärast selline liigutatus ja pisike kurbus. Samas, kui ma juba Helsingisse jõudsin, haaras mind ootusärevus ning astusin julgelt edasi, oma suurele seiklusele vastu.
Hiljem päeval
Wynne House's, kus mina elan, on kolm ühisruumi, nn tšillimisnurka. Käisin piilumas ka ja ühe leidsin suisa üles. Kaks mõnusat tugitooli ja minu suureks rõõmuks raamaturiiul. Kavatsen lähiajal sinna uuesti maanduda ning sealt mõne raamatu krabada ja seda veidi lugeda. Oh mind antisotsiaalset a-sotsiaali küll.
Järsku teeajaks läheb käiku reegel "alguses ei saa vedama, pärast ei saa pidama." Tavaliselt on mu puhul nii. Ja kui mitte täna, siis homme. Homme algab ju kool, algab uus elu, algab 10 tunniga igapäevarutiin, kuigi ma usun, et see mind siin vaevama ei hakka. Liialt palju on avastada, et rutiiniga maadelda.
Vaade mu aknast
Veel vaadet (kui hoolikalt vaadata, näeb ka mägesid)
Veidi enne magamaminekutTasapisi on päev veerenud õhtusse. Vaatasin kahe tüdrukuga Hong Kongist "Moulin Rouge'i", nüüd istun üksi pimedas toas ja rüüpan nende kingitud Hiina teed.
Leidsin ka põhilise tšillimisnurga üles, milleks on üks suur sinine tuba, kus on köök ja telekas ja head videod ja mõnusad inimesed. Kohalikud on sõbralikud, minulaadsed välismaalased on sõbralikud ja ma tunnen isegi ennast üles sulamas. Nagu ma lootsin, oli teeaeg tõesti avardas mind veidi. Ja kusjuures, siinmail on tegelikult "tea time" õhtusöögi tähis. Toit on siin hea, üks parimaid koolitoite, mida olen maitsnud. Taimetoitlastele on eraldi toit ja kõik on väga tervislik, vähemalt siiamaani. Ja kui ei sobi, võib endale kööginurgas ise ka süüa teha, juhul kui just pliiti põlema ei pane. Peas vasardab endiselt küsimus, kus on mu toakaaslane? Mitte et mul midagi ääretult üksi olemise vastu oleks, aga tühja voodit pole ka mõnus vaadata. Kui juba nii, siis olgu ikka nii. Aga järsku ilmub ta homme välja. Kui ei, saan talvel rahus oma kitarriõpingutega tegeleda.
Teine päev
Minu esimesel koolipäeval siin võõral maal ei olnud küll treppe, mis vahetavad asukohta, ega öökulle, kes kirju toovad, ega muid võlumaailma elemente, oli aga palju võõrast keelt, olgugi et ma saan sellest ju ometi aru, uusi nägusid, häid inimesi, mõtlemapanevaid vestlusi ülikooli teemadel (sest siin on ülikool ja eksamid tegelikult ääretult tähtsad!) ja rõõmu, et inimesed Eestit ikka teavad, seda enamasti tänu kaks aastat tagasi siinsamas koolis olnud eesti poisile. Siiamaani olen käinud geograafias ja inglise kirjanduses. Geograafia oli täis armsaid jooniseid ja palju termineid, mida ma kindlasti eesti keeles tean, aga lihtsalt inglise keeles on linki natuke keeruline luua. Inglise kirjandus meeldis mulle meeletult, esiteks see võrdlemisi eraldatud kohas klassiruum, mis asub kooli vanas osas ja on täis igasuguseid mõnusaid kirjanduspostreid ja infot. Rääkisime täna Iirimaast ja identiteedi otsimisest. Sellest, kuidas Britid Iirimaad näevad ja vastupidi. Keltidest ja anglosaksadest (?). Lugesime veidi ühte näidendit, iiri aktsent ei tule mul veel välja. Esimene lugemisülesanne on käes.
Kolmas päev
No nii, eile õhtul jõudis tubadesse kohale Internet. Oh seda rõõmu! Selle tõttu juhtus muidugi nõnda, et ajataju kadus ära ja taaskord ei jõudnud õhtupoole linna jalutama. Olen kaks päeva juba ühel alal olnud, nõnda veider. Üleüldse on siin kõik kergelt imelik. Võrreldes eelmise aasta esimeste päevadega on siin kõik palju soojemad. Näiteks kui sa koridoris kedagi näed, siis sa teretad, olgugi et sa ei pruugi inimest tunda. Või karjutakse sulle üle koridori rõõmsalt "Estonia!", nagu ühele poisile väga meeldib teha, ja sasitakse su juukseid ja ollakse üldse teistsugused. Võib-olla on asi väikeses koolis, aga võib-olla selles, et kogu juhtkond on õpilastega sina peal ja vastupidi. Soojuses, kuigi pidevalt sajab vihma? Hingelises soojuses. Tahes-tahtmatult tunnen ennastki julgemalt ja sõbralikumalt, sootuks teisiti kui üks aasta tagasi. Igatahes mulle see meeldib, väga meeldib. Vaikselt läheb kergemaks ka, kuigi õppimist hakkab juba vaikselt kogunema. Aga praegu on asi lihtsalt mõistmises. Sest sa võid ju arvata, et sa oskad keelt, aga kui sa päriselt õpid selles keeles, siis on asi teistsugune. Kui sa päriselt pead pidevalt suhtlema selles keeles, siis on kõik erinev. Aga ma loodan, et ma harjun. Sest päris vinge oleks ju vabaneda keelebarjäärist, keelelisest rõhutusest, ja lihtsalt rääkida vabalt, nagu on eesti keele puhul.
Kirjutada pikki kirju ja vahvaid postkaarte võib saata aadressile:
Ms Britta Tarvis
Ruthin School
Mold Road
Ruthin
Denbighshire
North Wales, UK
LL15 1EE
Armastan.
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama.
1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel
Arhiiv
February 2007March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012
lingid
PildidKelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored
le melting pot
ShoutMix chat widget
jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast
Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust
Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn
Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist
Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile
tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise
