Sunday 27 May 2007 @ 00:54
My intriguing life
Ma ei ole kunagi olnud selline inimene, kes terve sügise, talve ja kevade jooksul suve taga nutaks ja igatseks. Küll aga on mul hetkel küll suur ootus ja rõõm seda aastaaega aina rohkem silmata oma igapäevaelus. Inimesed muutuvad vabamaks, ilmad soojemaks ning elu tundub märksa ilusam. Huvitav, kas asi on selles, et just maikuus viiakse paljud eelmisel aastal alustatud asjad lõpule (koolilapse silmadest vaadatud), või soojendavad lihtsalt väljas siristavad linnud ja õitsevad lilled meie hinge ja sisemust. Hetkel pesitseb minu sees selline tunne, mida on raske kirjeldada. Ma ei ole kindel, kas ma tahangi seda sõnadesse panna. See on midagi nii siirast ja hingelist, et ma usun, et selle avaldamine maailmale pole seda väärt, kui mu blogi võib maailmaks lugeda muidugi. Lisaks sellele tundele eksisteerib minus ka selline emotsioon, mis sisaldab Kalamaja, huvitavaid inimesi ja meeletus koguses teed. Ma ei oska seda kuidagi sõnadesse pannagi. Praegu on väga hea. Hoolimata faktist, et Eesti Energia on ökoloogiliselt pankrotis, iga aasta raisates mõttetult ära 16 miljardi krooni väärtuses põhjavett (ise teenivad nad aastas 6 miljardit) ja sellest, et Teaduste Akadeemia on korrupeerunud (Endel Lippmaa:"Tegelikult põhjustab globaalset soojenemist veeaur, mitte süsihappegaas"), on kõik ikka hää. Olen tavaline inimene ning mulisen oma elust, kui terve maakera vajab päästmist. Oh well. Igatahes foorumteatri projekt sujub, vähemalt kuidagi, suhted teistega on talutavad (st ma leian, et enamus inimesi ei ajagi mind närvi on ja on täiesti toredad) ja täna oli mu elu väsitavaim trenn, mis ei tähenda muidugi, et see halvim oli. Kool on peaaegu läbi, ainult tibatilluke teelõik on lõpuni minna, vanalinnapäevad algavad juba esmaspäeval. Olgu see nii uskumatu kui tahes, aga see aasta kutsuti mind oivikute õhtule. MIND! Brittat, kes on varem mitu korda kõrvale jäetud, olgugi et tal kõik viied on. Kool vist kardab mu reaktsiooni mittekutsumisele. Ei saa mainimata jätta ka asjaolu, et mu elu järgmiseks kolmeks aastaks on otsustatud ja ma ei tea isegi, kas ma tegin õigesti või ei. Ma ise usun küll praegu nii, kuid eks septembris saab selgeks mu ennustamisoskus. Ma löön mõned inimesed maha, kui kõik ei lähe nii, nagu ma plaanisin. (Kelli, hint-hint, Pauliina, hint-hint, miljon teist inimest, hint-hint). Lisaks tuleb välja, et me oleme Kariniga suurepärased lauljad. Me laulsime loomaaias 12 (või oli see 13? 14? 15?) korda "Love is all around"-i linti ja välja ei tulnud midagi. Aga tämbrid on imelised ja esinemisoskus on originaalne. Nagu sellest kõigest jääks veel väheks, pakub minu ja mõne mu kurja sõbra üksluisele elule vaheldust ühest teatud inimesest rääkimine, mõtlemine ja tema tekitatud paanika. Küll on hea. Ja lõpuks pisike huumorinurgake Karini nõudmisel. Ma pean ikka hea inimene olema, et ma pidevalt tema klatši- ja kurjusevajadust rahuldan. Nimed taas muudetud, lisandunud on ka uusi tegelasi nt A ja Paul (ei ole päris nimi, ei ole).
Saturday 12 May 2007 @ 01:16
What is life without humour?
Viimased päevad on olnud täis uskumatult palju pärleid. Enamus killukesi pärinevad koolist, kuid seda huumori õitsengut olen ma täheldanud ka teistes kohtades. Järgnevalt avaldangi ma laiemale üldsusele (või siiski mitte) oma blogi kaudu paar head ütlust/tegevust, mis on mind, Karinit ja veel teisigi terved minutid suutnud naeru mugistama ja kugistama panna. Tegelikult oleks suisa patt need siia kirjutamata jätta. Et asja põnevamaks muuta, lisan mõnele segasemale endapoolsed kommentaarid. Inimeste nimed on asendatud varjunimedega või lihtsalt tähtedega, et kaitsta nende isikuõigusi ja eneseväärikust. Kui asi oleks minu teha olnud, poleks ma midagi muutnud, aga surve oli mõne isiku poolt lihtsalt niivõrd suur ja ähvardused nii mastaapsed. Tegelased: Karka (sõna "kark" raditelnõi padezhis), B, J, jalgratturiplix, M, Ziil, Prr, õpetaja, Unidentified flying object
Tänase päeva muud märksõnad: Metsatöllu ja Taagi suurepärane kontsert, VLP infokoosolek ja aina süvenev kindlus oma otsuses. Saturday 5 May 2007 @ 01:08
Kevadine heamõnustore tunne
Pressure pushing down on me Pressing down on you no man ask for Under pressure That burns a building down Splits a family in two Puts people on streets Bah bah bah bah bah bah Bah bah bah bah bah bah Täna oli taas hea päev. Otsused enam-vähem tehtud, tähtsad plaanid maailmapäästmiseks läbi mõeldud, enda suutlikkus vaikimisvandest kinni pidada tõestatud. Ma panen tähele, et sageli satungi ma kirjutama blogi, kui mul on õdus tunne kõhus. Või siis vastupidi: kui ma tahaksin karjuda, kisendada ja jalgu trampida. Hetkel ma ei teagi, kumba moodi ma pigem end tunnen. Naljakas feeling on sees. Unustagem isegi asjaolu, et ma pitkisin just juttu sisse üha vahva inglisekeelse sõna, mis siiski eesti keele kõrval kuidagi kohtlasena mõjub. Ei. Need igipõlised laulusõnad Queenilt tegelikult ei sobi siia hetkel, vähemalt ei tohiks sobida. Ma ei ütleks, et seda vinget pinget hetkel nii suurtes kogustes eksisteeriks. Eile (kella järgi juba üleeile?) jõudsin ma valmis kolm põletavat asja: Karl Martini ja Rapla maakonna referaadid ning meie foorumteatri projekti, millest ma mõnes järgnevas sissekandes ka lähemalt rääkida tahaksin. Lisaks möödus ka tänane päev täiesti mõnusalt ja rahulikult: healt. Just iga päev ei korista sa oma klassikaaslastega klassi 123, ei puhasta aknaid kui üks mees ning ei mõtle, et see ongi võib-olla viimane kord midagi säärast nende inimestega koos teha. Pähe tulid nostalgilised mõtted, mis sellest, et mu klass on endiselt selline, nagu ta on. Täna ei tulnud mul peaaegu mõttessegi korraldada genotsiidi (figuratively speaking of course), küsimus "Kas Madagaskar asub ka Euroopas?" võttis lihtsalt lõbusalt muigama. Pärast koolimaja koristamist ja rõõmurohkeid šnelli tiigi ringe oli veelgi toredam ekselda Lasnamäel ning mängida kivijalgpalli, otsides Lasnamäe noortekeskust, kus toimus vabatahtlike koosolek. Peale paari telefonikõne ning minu orienteerumisoskuste demonstreerimist leidsime Kelliga koha siiski üles. Kuidagi suur, kuidagi kõle, kuidagi..teistsugune. Huvitav oli meil siiski. Päeva sisse mahtus ka kahe ja poole tunnine jalutuskäik koju ning Apollo pargis asuvast purskkaevust väljakorjatud kolm suitsukoni. Nad leidsid oma õige koha sama pargi prügikastis. Taaskord avanes võimalus imestada mõne inimese nahaalsuse ja hoolimatuse üle. Tegelikult sisaldaski kahe tuhande seitsmenda aasta neljas mai posu eksistentsiaalseid küsimusi. Sellelaadsed küsimused tekkisid ka eile Estonia teatris kaasaegse tantsu etenduste "Hamlet. Libahunt." vaatamisel (siinkohal suur tänu piletite eest Valemivihiku Olümpiaadile ja Merilinile kaasatulemise eest ja garderoobitädile, et ta ütles, et teine vaatus on ka ees) Kui "Hamletist" ei saanud ma põrmugi aru ning mõneti oligi selle modernsus isegi hirmutav, siis "Libahunt" mõjus inspireeriva, joovastava ja innovaatilisena. Minu esimene kogemus kaasaegse tantsuga live-esituses oli väga vinge. Ma usun, et ka "Hamlet" oleks teistsuguse jälje jätnud hinge, kui ma teaksin täpsemalt süžeed ja oskaksin mõista lugu tantsu taga. "Libahundi" puhul võiski põhjustada selle kohese armastuse loo teadmine. Võis, aga ei pruukinud. Võimalik, et ma oleksin ka muidu sellest paremini aru saanud. Ma polnud varem mõistnudki, et tantsuga on võimalik säärasel viisil anda edasi tundeid, nii eluliselt, nii võimsalt, nii tõepäraselt. Ilus oli. Ja "Hamlet" oli ka ilus, lihtsalt liiga segane. The rest is silence. Keegi siin mainis, et võiks temast rohkem rääkida ja üldse oma tegemistest rohkem piniseda, sest mu lood sõjakirjandusest on igavad. Tere, Karin, kuidas meeldib nii? Sinuga oli eile kihvt istuda suisa. Gde nravitsja(!) tebja strana? Pikaks venis, Krõõpa. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |