Oeh, nii pikk aeg kirjutamata. Või üleüldse mõtlemata. Nüüd on uus kuu algamas ja ma tunnen (jah, ka tunda on vahel ratsionaalne), et vaikselt hakkab elujõud tagasi tulema. Selleks pole just palju vaja, piisab ainuüksi kahest sõbrast, kes oma kohalolekuga toovad mu vana maailma uude... ja mälestused ja suured linnad ja tassitäied kuuma jooki on samuti abiks.

Kahe sõbraga pimedas lossiaias šokolaadi süüa ja külmal maal lesida näitas eelmise ja selle aasta potentsiaali, kui oleks olnud juba varem kellegagi jagada hetki, mis kunagi olid nii tavalised ja erilised. Liverpoolis tantsida kohtades nagu Heebiejeebies ja La'go pani lõpuks ometi mõistma, et see Suurbritannia, mille oma mõttes olin loonud, on tõeline, isegi kui ta on seda vaid minu tõlgenduses. Ehk siis minu tõelisus on mu enda loodud, nagu on ka illusioonid. Londonis istuda Ye Olde Swiss Cottage's pärast teatrit ja elu näitas, et inimesed otsivad ja tunnevad sooja kõikjal.

Üle nädala olin jälle kodus ja nüüd on taas soe. Kui ma täna ärkasin oma läkaköhaga - trofee Londonist - siis oli imelik tunne ja ma tahaksin seda nii väga nimetada talveks. Ometi lehed alles langevad, puud pole veel paljad, hingedki pole. Vahest tahan ma lihtsalt pääseda selle aasta lõputust sügisest, mis on olnud nii üksik, kus vaid üksildased tantsivad. Mind on nii lihtne mõjutada. Ja kui kõik ümberringi saavad ülikoolidelt kutseid ja minul pole ühtegi kirja, siis on pisut tunne, et ma pole tahetud. Nooruse lõpp on vist see, kui aru saada, et oled kõigest üks inimene.

Muzõka:

Ma loon .txt faile nimega "unistada" ja kirjutan neisse Eestit. Ongi juhtunud see, mis arvasin ja kartsin, aga ka lootsin - ära olles igatsen rohkem kui kunagi varem. Igatsen nii seda, mida polnud, kui ka seda, mis oli. Aga kui kirjutamine ja teater ja hallid majad ja hallikas-kollased inimesed (värvin sisemust, mitte välimust) on mu jaoks unistus, kas praegune tee on siis reaalsus? Alles oli seegi unistus. I simply am not there.