Tallinna tänavad on nii kõhedalt armastusväärsed oma ükskõikses lambivalguses ja elupaistes. Selles anonüümsuses on midagi äratuntavat ja kodust, see "miski", mis annab paigale hinguse, nimele iseloomu. Kalamaja, Kadriorg, vanalinn, aknast paistev kastaniallee - eripalgelised, kuid ometi kuuluvad nad ühe terviku juurde, mis on puutumatu ihnest poliitikast ja igapäevamuredest. Ei, need mured kuuluvad temale, mitte vastupidi. Ta on alati olemas, kuid ilmutab end vaid siis, kui tõeliselt tunda, märgata. Ta on kohal, kui vaatad öösel Balti jaama poolt vanalinna rutates üles ning näed müstilist linna kõrgumas enda kohal, pime, samas nii valge. Ta on kohal ka siis, kui ootad, et iga hetk tuleb tuttav, isegi kui sa teda veel ei tea, vastu ning võid piinlikust tundmata talle silma vaadata ja ehk isegi midagi lausuda. Ta on kohal, kui teatris jääb su hing hetkeks seisma, et liituda viivuks sellega, mis toimub laval, kas või segaduses putuka kujul.
Rüüpan sügise alguse puhul glögi, käes pargist korjatud langenud leht, kuulan luuletaja noori sõnu ja tunnen omamoodi rahvuslikku uhkust. Kui kord Tallinnale oma süda anda, saab selle tagasi vaid lõpmatusse jõudes.