Monday 20 April 2009 @ 08:01
he's still young. he doesn't understand
Nüüdseks on lõppenud sisseelamise aeg, kus Eesti tuleb pidevalt mõtetesse või lihtsalt tahaks rohkem teha. Nii vähe on veel jäänud ning eksamid on kohe varsti käes, kuid kordamist alustada on keeruline, rääkimata siis veel kodutöö lõpetamisest. Mitte et ma kannataks motivatsioonipuuduse käes, vaid rohkem on viga mõtete üleskirjutamises. Ärkasin täna jälle kell kuus üles, et inglise kirjanduse küsimustele vastata, arvestatud 2 tundi kummagi lõigu kohta, kuid millegi pärast ei suuda ma lihtsalt oma mõtteid korralikeks lauseteks muuta.
Neljapäeva öösel oli raske Tallinn-Riia bussi peale astuda ning leppida sellega, et järgmine kord näen ma kodumaad ja kõike sellega kaasnevat alles kahe ja poole kuu pärast. Jälle viimased pilgud – kohvikutes, bussides, mõtetes. Aga ma sain seda jõudu, mida otsisin, mingisugust rahu hinges. Liverpooli lennuk oli kummalisel kombel eestlastest pungil ning seetõttu veetsin minagi oma lennusõidu eestikeelses vestluses. Harjumatu, kuna olen juba tavaks võtnud selle päevase üksioleku, kus ainukesed sõnad, mis mu suust kostuvad, on võõrkeelsed viisakusväljendid, ning rohkem mult ei nõuta. Ma ei tea, kas see teeb mu kurvaks või mitte, et nii palju eestlasi läheb ja tunnistab, et on õnnelikum mujal. Läksin kord ka mina. Kohalejõudes tulid kaks eesti tüdrukut mu takso peale, sest tuli välja, et nad lähevad kolmeks kuuks praktikale lähedalasuvasse Wrexhamisse. Kuna takso pean ma võtma niikuinii, usalduse puudumise pärast ehk, siis otsustasin vähemalt neid nende reisil aidata. Nii me siis ootasime pärast Ruthin-Wrexhami bussi mu pisikeses linnas, põikasime läbi kommipoest ning rääkisime ka pisut. Ei tea, kas see linn on varem nii palju eesti keelt korraga kuulnudki.
Kevad on käes. Siin see pole vaid sõnakõlks, vaid tõsimeeli on puudel pungad avanenud ning lehed ehivad nende igihaljaid kuubesid, nartsissid hakkavad juba närtsima ning kõik ülejäänud lilled on valmis värvide rünnakuks. Linnulaul oli mõistagi varem ka, aga selles tärganud looduses on tal justkui teine maik küljes – ta ei rõhuta enam maa pimedust, olles justkui kõrvaltvaataja, vaid elab selle rõõmu sees. Ka inimesed tõstavad vahepeal nina õpikutest välja ning otsustavad end hetkeks vabaks lasta ja nautida midagi, mis on kõrgemal kui meandrid ja Jonny Scopesi juhtum ja sotsiaalne realism. Hindavad ajatut, mis jääb elama isegi pärast meid. Eile sõitsime jalgratastega linnas ringi ning kõik oli kaunis, kuni jõudsime lossihoovi. Värav, mis juhatas keskaegsesse sisehoovi, oli paokil ning uudishimu juhatas meid sisse. Edasine pilt oli mingisugune veider idüll ning hämmastus, et selline koht meie nina all eksisteerib ning et see sai alles nüüd avastatud. See oli tõesti nagu võlumaailma sattumine nagu Dorothy või Alice ilma kogu selle veidruseta. Vaade tervele rohelisele linnale ning mägedele, vanad varemed, mis looduse poolt ülevõetud, paabulinnusuled. Jah, see on ehk tõesti natuke veider – lossihoovis elavad paabulinnud, kes ei hoidu ka häält tegemast. Isegi pisikeses kohas on nii palju, mida avastada. Ja neid pisikesi kohti on maailmas nii ilmatu palju ja järelikult on ka võimalus leida mõni uus salakoht on alati olemas. Aga praegu naudime seda, mis meil on.
0 comments


Wednesday 15 April 2009 @ 22:12
tähendusi jagub. tarbigem rõõmuks!
Tegelikult on igal päeval tähendus taga, olgugi et võib unustada või valida rutiinis navigeerimise. Ometi on kõik oluline, see kõik moodustab lõpuks terviku. Seega on 14.aprill mulle eriline, minnes üleüldiselt kokku ilusa perioodiga, sobitudes kaunite hetkede kogumisse. Sündmused liiguvad mõtisklusteni elust. See on ühe inimese tõlgendus, elu kogemine.

Kronoloogia
8.08 äratas ema mu üles, nagu olin eelmisel õhtul palunud, ning veidi unisena ma üles komberdasingi. Kuigi varaseks tõusuks otsest põhjust ei olnud, kuna Eesti haridussüsteemist olen hetkekski eemal ning kodus vaid lihavõtete ajaks, otsustasin siiski nagu kombekas inimene vara ärgata. Mõeldud, tehtud – päev algas põgusa „Romeo ja Julia“ lugemisega, ajalooeksamiks kordamise ning hea tujuga. Ühel hetkel haaras mu hoogsamalt moodne draamakirjandus ning lasin eesti keelest täiesti lahti, olgugi et viimastel päevadel kodumaal peaks sidet just tugevdama. Mõtisklesin teadmiste võidu üle tarkuse, pinnapealsus versus sügavus, tulemused vastukaaluks tõelisele mõistmisele. Tükid hakkavad sobituma, olgugi et ajapikku läheb elumosaiik aina suuremaks ja keerukamaks – kasvades mõistab ikka oma teadmiste piiratust, maailma tegelikku laiust. Päeva keskel võtsin suuna Okupatsioonide muuseumisse, et mälu värskendada. Tuttavatel kodukandi tänavatel tulid mälestused meelde, kuni ühel hetkel põrkusin nendega kokku ka füüsiliselt. Ühel vaiksel Kassisaba tänaval kõndis parasjagu üks kolmandik minu vanast klassist klassiõe poole saksa keele jaoks filmi tegema. Vestlesime, muljetasime, rääkisime õpetajatest, seda kõike muidugi põgusalt ja loetud sammude arvelt, mis tipnes kutsega vanasse kooli. Edaspidi oli näol naeratus ja rõõm kokkusattumuste üle – ei tea, kas saatus, olgugi et see on illusoorne? Vanasti oli vabadus justkui sõnakõlks: vabastajateks nimetasid end nii nõukogude kui ka natsi väed. Paratamatu muie selle ajaloo iroonia üle ei lasknud mul päris eelarvamuste vabalt seda Eesti lähisajaloo peegeldust käsitleda. Juba taas alla mäest, SINA sünnipäevapeole! Sosinal laulsime sünnipäevalaulu, et mitte Heateo Sihtasutuse kontori teisi elanikke häirida, sõime kodukootud kooki ja tundsime, et ilmas on palju head ning ka meie oleme veidi selle osa. Selles pisikeses kontoris Toompuiesteel paistab päike õige tugevasti. Õhtul žongleerisin pisut ning kujutasin ette, kui kunagi seda ka tulega tegema pean. Selleks ajaks on mul siiski kordinatsiooni vaja, selles võib üpris kindel olla. Ühe hea sõbraga sai hiljem vanalinna kohviku idüllis kõneldud kokku maad ja ilma, maast ja ilmast seal hulgas hariduse keerdkäikudest, nii-öelda eliidi vajalikkusest (ehk miks tõmmata kõiki alla, kui võiks liikuda ka üles?), elust 150 aastat tagasi ja kuidas nad meie jaoks vaid ajaloovaimud on, olgugi et nemad arvatavasti mõtisklesid sedasama. Aga kuidas kord meid käsitletakse? Me pole enam mustvalged visuaalses mõttes, aga ehk mõtetelt siiski. Liberaalsus muutub vanamoeliseks.
Lõpuks hingasin sisse Tallinna õhku ja lasin selle lihtsusel end unne haarata.

Pisiasjad
Linnuke Hirvepargis laulab viit ja saadab teele. Tühjas trollipeatuses justkui ei miskit oodates torkab silma spektrumimäng. Ootepaviljoni all servas on kõik värvid nii selgelt näha, nii ühes puntras, mis sellest et päikest pole. Siis hakkavad nad teineteist tasakesi mööda äärt taga ajama. Valguseallikat ei malda otsida, sest miski peab ka müstikaks jääma. Üks poiss suure naeratusega paistab kui võõrkeha aprillikuises ehitiste džunglis.

Mõtisklusi keelest
Me teeme ise oma keele. Mõne suus on see arusaamatu soome-ugri mula, nagu kunagi lugesin, mõnel haldjatekeel Tolkieni raamatust, nagu kunagi üks itaallane kommenteeris. Trollis tuleb välja, et „probleem on üleval“. Kui ta juba üleval on, kas ta on pilvede vahel või suisa taevas? Taevas on sama nii jumalausklikele kui ka paganatele, eesti keeles ei eristata seda nagu näiteks inglise keeles. Pilved või inglid, sealt võib mõlemat leida. Kas pole uskumatu keel? Võimaluste keel, tõlgenduste keel.
Või kui suurepärane on see, et see keel veel elab, teda hingatakse iga päev teatris, kritseldatakse koolivihikutesse, keerutatakse mõistustes -loodetavasti tulemuseks ka uued mõtted ja ideed-, räägitakse ja leiutatakse hetkest hetkesse, sõnast sõnasse. Aga need mõtted kuuluvad juba ühte teise päeva.


Lõpp ongi saabunud. Selle ühe hetke, tähendab, mitte terve protsessi. Lõpuks tulen ma siia konnatiiki tagasi ja ma tean, et rohi on rohelisem.

0 comments


Sunday 12 April 2009 @ 11:42
hingeoopium
Käsi keerleb vanade aegade taustal, luues ühendust eelkäijatega. Need samad käijad, keda tunneb ainult vanadelt piltidelt, mis ühel seinal ripuvad, või lugudest küünist ja vanast püstolist näiteks. Ühenduse loomiseks pole tegelikult nii väga vajagi füüsist, kuigi ta sobib hästi metafooriks, kuidas tänapäevane käsi on ju sama mis ta oli 100 aastat tagasi, aga kellelgi teisel. Aga peaasi on siiski tunnetus, mõistmine, et see elu on oma pisiasjades kõigi ilusam, aga et need pisiasjad pole muutunud. Et materiaalsus ei taga lõpuks kellelegi õnne (selle tabasin enda arvates juba mõni aastat tagasi ära). Ja siis saabki aru sellest, kui sarnaselt me siin maailmas käinud oleme, olgugi et meie kaasaeg meile väärtusi külge riputada on püüdnud. Aga raputaks ennast sellest vabaks, tunnen. Mõelda ju võib, aga ennast defineerida selle järgi ei sobi. Sest see pole ikka päris minu mõte.


Valge, lihast ja luust
Mustal, unekangast
0 comments


Monday 6 April 2009 @ 22:14
hoia mind lähedal, vist
Kuu on alati olemas, valmis mind jälitama puude tagant või ühe vabadust näitava poisi käte vahelt. Või siis tolmukübemed, mida langeb igas ruumis lakkamatult, pidevalt, kompromissideta. Minu kätele, juustesse, valgusvihku, aga nad muudkui langevad, langevad, kanguvad.

Kentsakas päev oli, kus kõik fragmendid lõpuks terviku moodustuvad ja mis võib meelde jääda. Kus tulevad meelde ammu läinud hetked, kus ma samas kohas poolteist aastat tagasi rebasena jooksin - aeg läheb nii kiiresti. Varasest hommikust sai keskpäev ja raamaturiiulid olid lubadusi täis. Tundus, et see kord suudan oma sõnadest ka kinni pidada, mis siis et sõnad mu tihti vangi püüavad. Ma ärkasin viimaks liivast üles. Ühel hetkel aga leidsin tuttava näo ühe inimestest hõivatud kohviku laua tagant ning vaikne intensiivsus leidis tähenduse. Samm edasi, samm tagasi, alla, üles, kõrvale, paremale, tegelikult see ei loe. Keskkond loeb küll, aga tegelikult määravad inimesed. 22 elu laval ja siis mina ise ning kõik, kellesse olen enda arvates saanud näha või kes on mul lasknud end näha. Ütleksin siiski, et suur arv, sest ega ma rohkem ei jaksa. Aga ikka on kerge, natuke veel mahub. Tulge siis kõik peale oma lugudega, aga ära mind ära kurnake. Mis veel tähtsam: ärge end kurnake.
Ja teate, mul on tunne, nagu oleksid maskid läinud, kas või hetkeks. Rebin ja rebiti need keerukalt, kuid vahest veidi kohmakalt maalitud üllitised katki, astuti nende portselanist kumerused lõhki. Võib-olla pole ka see aus, on igati võimalik, et ma taas petan. Aga miks on siis nii kerge? Kõik oleks taas justkui võimalik.

Muide, selles supis, mida mu ema teeb, on varsseller, see osa, mida ma kõige vähem olen seal tajunud, kõige aluseks.

Because tonight my night belongs to love.
0 comments


Wednesday 1 April 2009 @ 11:41
sedapuhku
Üksi reisimine - kas seda võiks ka kireks nimetada? See sensatsioonilähedane tunne, kus saad olla kindel iseendas ja teeviitades ning kuidas sellest tegelikult piisab. Suu avaneb paariks korraks ja kaob sunnitud intelligents. Kõik on iseenda mõtetes, pole vaja mitte kuidagi näida, mingil kindlal viisil midagi öelda. Võib kuulata, märgata, analüüsida. Olla rahvuseta, samas teades täpselt oma päritolu. Inglise keel, läti keel, vene keel, eesti keel - oota, mis, kas kommid ikka mahuvad kohvrisse? Ja siis jälgida, sest lähedus on saavutatud, ka kõige triviaalsemate vestluste kaudu. Aga mina võin ikka peituda.
Riia-Tallinna hilisöine/varahommikune buss oli ideaalne.

Kui kõik on ära läind, pole siin keegi käind.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise