See trollilugu oli ilusa päeva lõpetuseks. Kiire nädala vahepeal oli täna ka Heateo Sihtasutuse 5. sünnipäev või siis täpsemalt öeldes selle tähistamine, sest sünnipäev oli ametlikult mais. Istusin siis Kumu auditooriumi mustal toolil, vaatasin musta saali ja see tunne, mis siis sees oli, oli vistvisti imetlus. Selline puhas ja siiras imetlus, aga samal ajal mitte "langen pikali maha põlvitama teie ette, oo käskijad" stiilis, vaid rohkem rõõm selle üle, et taolisi inimesi eksisteerib. Mitte ainult need head inimesed, keda sai näha suurel ekraanil, vaid neid, keda olen juba mõnda aega teadnud päris elus, keda rohkem, keda vähem. Samal ajal mõtlesin ka sellele, mida mina olen selle ühe aasta jooksul teinud, kui ma olen Heateos olnud omal pisikesel määral. Paralleelselt keerlesid mu ümber ka küsimused mu olemuse (kes ma olen? kas ma tahan selline olla? kas on, mida paremaks muuta?) ja tuleviku (mida ma teha tahan? kuidas ma teha tahan?) kohta. Jõudsin mingisuguste sõnadeni, mis vahest pole alati kohal olnud tegutsemise juures. See, et mõtestatus peaks käima tegudega käsikäes, vähemalt selleks, et tulemusteni jõuda. Praegu olen ma enamasti nautinud, aga mõelnud nii väga pole. Ja kui palju on veel teha! Peaks kõik kirja panema, kuidas võiks paremaks muuta ja samas ka ise muutuda. Ja siis peaks veel tähele panema, et jällegi ei muutuks asi niisama tegutsemiseks ilma õige mõtteta ja et mõte ei muudaks ise ka kõiki asju probleemideks, mida on vaja lahendada. Üks suur põhjus, miks ma Eestisse jääksin, ongi tegelikult Heategu, mis võimaldab mulle kõiki neid mõtisklusi või õigemini lihtsalt aitab sellel eneseotsingu teel, mis lõpuks peaks minu arvates tooma kasu ka teistele. Aga samas mõistan ma nüüd, et Walesi minnes ei lõpe mul see tee, mida olen aasta käinud, vaid saan seda levitada. Tegutseda saab alati. Koos mõttega.

Mul jäi puuder mandrile.



PS! Kas ma ütlesin, kui hea on olla rõõmus?