Thursday 31 January 2008 @ 17:43
two centuries and how old is the earth
Ajast ja niiskusest krobeline lagi, lillelaadsete ja lõvitaoliste mustritega vaip ja Led Zeppelin. Põrnitsesin täna maas lebades lakke ja lage ning mõtlesin, et kas ma varem üldse elasin. Või kas ma tegelikult üldse süvenesid varem ümbritsevasse maailma või olin liialt sulgunud rutiini läbi püüdluse olla rutiinist väljas. Ausalt, ma olen selles kohas veetnud viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem aega ja ma polnud kunagi varem sellisel viisil lage vaadanud. Vahest ainult siis, kui tuli taas kinnismõte teha kõhulihaseid, mis peatselt samuti kadus, või mõnel muul eesmärgil. Aga täna oli see kuidagi teistmoodi: eesmärgita lebamine, mis ometi tegi kõik palju selgemaks. Sageli ongi spontaansus kõikse parem viis, mulle näib. Ja nii ma seal lebasin, mõtlesin veel tundmatutest tunnetest, segastest tantsuliigutustest, ilmast. Aeg jäi kuidagi seisma või kaotas lihtsalt oma tähtsuse. Kiiruse lõksu mõistad alles siis, kui oled sügaval selle küüsis. Ehk sellepärast ma varem ei märganudki?
Täna nägin sööklas, kuidas ühel tüdrukul kukkus solgiämbrisse lusikas ja üks poiss sõi seitset saiaviilu korraga. Täna nägin, kuidas üks lilla mantlis lilla mütsiga lillaks võõbatud suuga vana naine lonkis õnnetul (või vahest just õnnelikul) ilmel vastassuunas. Täna nägin veidigi rohkem sisse.
Katriin helistas just ja ütles, et ta jalutab siiapoole. Vahetult enne, kui mu biitleid armastav telefon helisema hakkab, muutub üks kriips punaseks ja nii ma tean murdosa sekund enne, et keegi võtab minuga taas ühendust. Kas keegi saab üldse aru, et ma praegu nimme venitan? Katriin on kiire.

keset suurt linna seisab üks
võrdlemisi massiivne mägi
mille peal veidi rohukatet ja ei ühtki puud
neli väikest inimlooma seisavad
ja kardavad allakukkumist
äkitselt avastab üks trepilaadse tee
alustab hüplemislaadset konda
hüüdes pidevalt opposum

Lõpumärkus: ma pääsesin vestlusele edasi. Ja nõnda ka kolmkümmend teist inimest. Kirjutasin äärepealt, et verine või(s)tlus tuleb, aga siis mulle meenus, et ma ei lähe sinna lahingusse. Ma lähen endast parimat andma, mina olema ja end endale tõestama. Räägi veel endakesksusest.
0 comments


Thursday 24 January 2008 @ 16:33
Everlasting
You'd be like Heaven to touch.
I wanna hold you so much.
At long last love has arrived
And I thank God I'm alive.
You're just too good to be true.
Can't take my eyes off you.

Kuidas on võimalik, et ühe noore filmistaari ootamatu surm paneb sind mõistma seda, mis varem kõigest kusagil kaugustes võbeles? Ausalt öeldes ma ei tea, küll aga tean ma seda, et eile paotas ust aja ja ruumi mõiste, täna joonistasin ma märkmikusse leinalilli ning üritasin tõrjuda üht pidevat häirivat pilti. Aga üks on kindel: mitte keegi pole tegelikult kõigest nimi paberil või nägu ekraanil. Kõige selle taga on pärisinimesed, kes hingavad ja sammuvad ja mõtlevad. Samal ajal minuga. Ja kui keegi midagi ütleb, siis igal juhul tuleb välja mingigi emotsioon. Ja kui keegi neist kukub, siis igal juhul kostab hääl, kukkumisehääl. Ja kui keegi neist sureb, siis igal juhul läheb ka tükike minust. Sest tegelikult me oleme kõik ühenduses. Just praegusel hetkel käib veidi vähem kui seitse miljardi inimese peas mõttejooks. Ja miks mitte asja laiemaks viia? Parasjagu käib elu ka kodupaiga lähedal olevas metsas, olgu tegu siis ükskõik mis looma või muu elusolendiga. Tegelikult on maailm ilus paik, kui sellele mõelda. Ka kõik need paratamatused, mille üle meil kontrolli pole ning mis mõneti ongi sellepärast just nii hirmsad. Aga pigem lühike ja armastust täis kui igavene elu. Ma ei mõista, kuidas ma kõike seda juba varem ei tunnetanud. Teadsin, aga ei tunnetanud.


Veider. Veider. Veider. Mul on vaja nüüd natuke aega taas tasakaal saavutada.
2 comments


Thursday 17 January 2008 @ 21:11
script after script. tule mu sülle.
Istusin täna pärast etendust "Kivid sinu taskutes" trollis number neli ning mu peas lendlesid kõiksugused meeletud ideed ja kuulsus ja natuke ka tühjus. Trolliakendest välja vaadata ei näinud, sest neid kattis porikiht. Vahest oli tegu hoopis jää või kirmetiselaadne kattega, kuid arvestades praegust talvkevadist ilma, siis pole see nii tõenäoline kui esimene variant ning tegelikult pole sel ka nii suurt tähtsust. Kuna aken oli nii kuis oli, kõigest kauged tulukesed paistsid kui mõne metsas asuva miniatuurse imelinna tuled, siis pidi ise nägema. Ja nägingi. Puuvarjud möllasid ja liikusid ja haihtusid. Ning imelik joon ilmus, kadus ning tuli jõnksatusega taas. Kui mu peatus lähemale hakkas jõudma, ei tahtnud jalad mind välja viia. Ei tahtnud astuda välja, ei tahtnud minna ära. Tahtsin jääda. Vastu tahtmist tuigerdasin siiski ukseni ning tegin sammu reaalsusesse.
Etendus täna oli hea. Tekitas palju mõtteid, eelkõige seoses sellega, kui palju siiski lihtinimese elu maksab. Kui sa oled tavaline külapoiss, kellel samuti on unistused nagu kõigil, kas on üldse võimalik need täide viia? Või tallutakse need kohe vastu maad, lausa maa sisemusse? Ja kuidas on muutunud kolonisaatori roll, kuidas ameeriklased on muutunud "pärismaalaste" iidoliteks, kes võtavad endale õiguse sisse marssida, hävitada ja lahkuda taas. Ausalt öeldes tahaks seda filmi näha, toda lehmafilmi. "Kui mina oleksin ma lehm, oleksin ma lüpsilehm, et mind ära ei tapetaks."
Nägemus või siis loominguhoog oli ka täna. See, millest ka Panso rääkis. Ühel hetkel lihtsalt tuli ette, kuidas peab olema ja mis saab olema. See oli lühike, aga ometi ta oli. Visandasin paberile ka, nii igaksjuhuks. Ootan jätku.

tule mu sülle ja kao taas,
ma ei heida ette, kui vaid
tuled mu sülle ja jääd
kas või veidiks
viivuks
et saaks tunda sind ma
meenutada
visandada taas pildi su näost
kätest
varvastest
ja siis võid jälle kaduda,
kui lubad,
et tuled kunagi
taas

Ei ole siiski see vision de rêve, mis ennist mainisin.Ning ma ei taotle miskit.
0 comments


Sunday 13 January 2008 @ 00:24
It's just a place I'm looking for
Lumi tuli maha ning ma avastasin oma talvise võlumaa. Aga siis sulas lumi ära ja muinasjutt tundus läbi saanud olevat. Tegelikult see aga alles algas või on sel teel.
Mul on tunne nagu tänase hommiku ja praeguse hetke vahel on olnud mitu aastat. Pikka ja põnevat ja keerukat ja lihtsat aastat. Praemunaga võileib, veidike kehvapoolne trammisõit ja meeldetuletatud oskused libedal mahuvad veel siia aega, aga see hüplemine tantsumatil, ploomimahlaga jäätisekokteil ja CCCP-i pood on juba üleminek. Kui me aga jalutasime kolmekesi Kelli ja Katriiniga mööda hilisõhtust ja varaöist Kalamaja, siis kasvasin ma vist küll valguskiirusel. Harutasime end ja piilusime teiste akendest sisse (esmana meenub helesinine sein valgete pilvetupsudega ja tumesinine kamin) ja lihtsalt rääkisime. Või võib lausa öelda, et ütlesime. Formuleerus selgemalt üks pikaaegsem unistus, mille täitumist ma ei suuda ära oodata ja samas ma tean, et kui see tuleb, tuleb ta pea iseenesest. Lapsepõlv tuli meelde ja tulevik tuli meelde. Üks maja algklassidest, mille asukohta olin kaua otsinud, leidis mu taas. Rivis telefoniga rääkimine ehk kolm ja kolm võrdub kuus tol hetkel. Kõik nii erinevad ja siis samas nii sarnased. Lühilausetega kirjeldamine on nii hea, sest nagu öeldud, mõtet näevad need, kes teavad, ja muidu jäävad sõnad sõnadeks, olgu nad siis ilusad või mitte. Nende lõputute tänavate kollakas valgus tuletas mulle meelde nii palju, tekitas sellist tunnet, nagu oleks see õnnis aeg juba olnud või on tulemas. Retke algus oli juba paljutõotav. Kui ühel oktoobrikuu hilisel tunnil kutsusime Katriini Stroomi randa, seistes tema maja ees, põgenes K tuppa. Kui me täna sedasama asja kordasime, muutes vaid kohta, põgenes K tuppa, aga selleks, et naasta. Ja nii me läksime. Järgmine kord ei oskagi arvata, kust me jätkame. Mus on tunne, et viimastel päevadel või tundidel olen ma muutunud õnnelikuks ning hakanud mõistma selle sõna olemust. Ma ei tea, vahest see on kõigest enesepete või järjekordne lihtsalt üks ilus lause, aga millegipärast lihtsalt nii on. Mulle tuleb meelde kummituslik tänav ja nüüd juba kahekesi jooksmine. Sinistest tuledest päikeseprillidega jõuluvana (või päkapikk, aga see ei mängi suurt rolli) ja vestlus, kas mul on pildimälu. Kiirsammul, nüüd juba üksinda, kodu poole suundumine ning kaks mehehakatist, kes karjusid loomanimesid, ning see, et ma sain ühe pilguga neile öelda kõik, mis ma arvasin. Et mind ausõna ei huvita tegelikult, sest mul on lihtsalt selleks liiga hea.

Palju oli täna hetki. Selliseid, mille nimel ma elan.
0 comments


Sunday 6 January 2008 @ 21:46
Just a remembrance
Üheksa aastat rippus mu vannitoas üks ja sama vannikardin või õigemini dušikardin, sest meil pole kunagi vanni olnud. Beežikat tooni, võiks öelda, et isegi roosa, kuid mitte silmariivav. Seda ilmestasid pisikesed rombid korrapärastes ridades. Kui ma olin kaheksa-aastane, siis ei ulatunud ma puudutama seda võru, mis hoidis seda üleval. Vannikardin jäi üha vanemaks, muutus üha räpasemaks, sinna sisse tekkisid augud, mitte küll koidest ega mõnest minu järjekordsest kaalutust olekust, vaid kassi soovist ennast kunstiliselt väljendada. Mõni auk oli lausa nii kõrgel, et viimasel aastal end pestes sain sealt välja piiluda ja tabada mõnda värvitäppi seinal rippuvatest rätikutest. Ja siis ühel päeval koju jõudes ütles ema, et ta ostis uue vannikardina. Kurbust tundes läksin vannituppa ning nägingi toda uut selli rippumas. See oli täpselt samasugune, beežikas, peaaegu et roosa, rombidega korrapärastes ridades. Nüüd ma ulatun seda võru puudutama.

See on naljakas, kuidas kodus aeg seisab. Täis vanu asju ning muutumatust. Just nagu see sama dušikardin. Mu voodi on mulle tasapisi hakanud väikseks jääma, mis on paratamatu pärast rohkem kui kümmet aastat. Tavaliselt ei raatsi midagi ära visata ning seetõttu on tavaliselt mu õppimislaud ühtlase paberi ja raamatute ja pisikeste vidinate all. Ümberpaigutus on sellele kohale tundmatu sõna. Ja nii ongi hea.

Niisama vahvat: Äärmisel meeldiv on teada saada kell pool kümme õhtul, et mul on vaja homseks kirjutada essee nii vastumeelsel teemal kui selleks on "My heaven". Tänan sind, tänan sind, tänan sind. Olles keskendunud hetkelisse ellu, üritades sellest pigistada välja seda vähegi väärtuslikku ning inimlikust lollusest puutumata jäänut, pole mul tõsimeeli olnud aega mõelda, mis saabub pärast. Ning päris ausalt öeldes ei usu ma, et minu fantaasia, olgu seal nii palju jäätisemägesid ning teatrietendusi ning arukaid kaaslasi kui tahes, suudaks sellele anda õiget vastust, kuna see lihtsalt puudub.

Ma olen nüüdsest või ainult praegu Britta Johanna.
0 comments


Thursday 3 January 2008 @ 15:27
The tears have dried
Vahel ei saa isegi mina endast päris hästi aru. Vahel ma ei mõista ennast isegi. Vahel on mul tunne, et ma ei tea pooli asju, mis mus peitub. Näiteks võin ma ühel hetkel lihtsalt nutma puhkeda ja teisel hetkel hüsteeriliselt naerda. Närvipundar, see vist sobiks mu kirjeldamiseks. Paar aastat tagasi rohkem, nüüd harvem. Kuid siiski. Ja muidugi see, et ma ei tea ise ka, mida ma päris tahan. Või õigemini ma tean, aga miskil müstilisel põhjusel ma seda kohe üldse ei saa. Metsa, nii lihtne on öelda, et ole positiivne ja rõõmus, aga teha on keeruline, eriti kui nii palju lahendamata küsimusi on su sees.

Tegin eile ühte iseloomutesti, nii pikka kui lühikest varianti. Millegi pärast tundus lühikese vastus täpsem, vahest sest ma ei suuda lihtsalt 156 küsimuse vältel endaga piisavalt aus olla.
"Kuigi eneseotsing on tema jaoks erakordselt paeluv, edu selles ta saavutab harva. Nagu ka kõik NF temperamendid, stressile allutatud INFP tüüp sattub segadusse. Stressi situatsiooni arenguga kasvab tema oma „minast“ isoleerituse tunne. INFP tüüp osutub võimetuna määrama oma koha ajas ja ruumis. Ta kaotab silmist lihtsaid detaile ja selle asemel koondab tähelepanu lihtsate toimingute enam abstraktsetele ning sümboolsetele tõlgendamistele."

Olen nagu kamin, mis pole aastaid tuld näinud. Must ja tahmane, selle otstarve unustatud. Seismajäänud.
2 comments


Tuesday 1 January 2008 @ 01:28
Fragments
Astun uksest välja ja lund sajab. Tõelist valget lund. Selline imeline tunne valdab iga mu rakku. Kõnnin mööda Sinika tänavat, mis on ühtlasi ka üks neist kohtadest, kus ma kunagi sooviks elada, ning lumi sajab näkku. Puhastab. Järgmisel hetkel kõlab pauk ja kõik jooksevad. Nähtavasti ja kuuldavasti on Siilike avastanud endas püromaani jooned ning ühe toru süüdanud. Rohelised ja punased tuled lendavad torust välja, majade vahel, eri suunades. Väike poiss vaatab suurte silmadega kardinate vahelt välja ning Raidil jookseb kogu eelnev elu silme eest läbi.

Seisan Harju mäel ega tea, kus suunas vaadata. Kõikjal sähvatavad raketid, inimesi on meeletult ning kostuvad sireenid. Allpool lasevad mõned hullumeelsusest purjus inimesed teiste sekka rakette ning tekib hirm iseenda pärast. Kelli ütles õigesti, et meenutas kergelt aprilli. Ka siis karjuti ja oldi joovastuses ja paugud käisid. Ainult et praegu on see heatahtlik, kõik on koos. Ja siis lööb kell südaööd ning see algab.. uus aasta algab. Ja tunnet ei ole. Kullasadu. Lumi on asendunud vihmaga. Üks ekstaasis noorhärra karjub "Eesti rahvas hoiab kokku" ja kallistab kõiki ettejuhtuvaid. Tere, tere, aasta kaks tuhat kaheksa.

Kõnnin Merilini, Johanna ja Kristeliga Toompeal ning möödun Pansost, mis on kinnitatud ühele majale. Ühele majale, kuhu tahaksin kunagi ka ise sattuda. Toomkirik näeb nii nõiduslik välja, eriti see pink seal ees ja see lamp, mis ei põle, ja need inglid. Vihm on taas muundunud lumeks. Tühjal vaateplatvormil jalgade kõlgutamine jäi seekord ära, sest inimesed on kõikjal ja üksindusest ei saa päriselt juttugi olla.

Jalutan üksi kodupiirkonnas, Kassisabas. Isehakanud lõbunaiseriietes liikluskorraldaja kutsub: "Neiu, tule nüüd üle tee." Pargi kõrval parklas on üks seltskond kohale vedanud suure puust vanni või õigemini tünni. Selle ees olev silt kuulutab massaaži hinnaks kakskümmend viis krooni. Hetkel ei ole tuju proovida, vahest kunagi teisel ajal. Keset autoteed on ka vahva astuda edasi, üha enam uude aastasse. Ja endiselt pole tunnet, on vaid sõnad ja numbrid, mis teevad selle nüüd kuidagi erilisemaks.

Ma loodan, et see (olen kaval ja väldin sõnakordusi asesõnade abil) tuleb veelgi hingematvam, imederohkem ja kindlasti ka uusi tuuli ellu toov. Uusi tuuli või siis uusi inimesi, kogemusi, mõtteid, tegusid., seiklusi, tundeid, mida ma varem tundnud pole, aga nii hirmsasti tahaks.
Armastust.


Alguselisa: Kes teeb ka mõmm-mõmm, aga teeb seda talvel? Jääkaru.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise