Selle nädala teine keemiaviktoriin. Olgugi et koht oli parem kui neljapäeval (tänased võistlejad olid vaid Tallinna koolidest), oli hoop mu eneseuhkuse pihta tunduvalt valusam. Ma tunnen end kui mõni keskaegne krafoloog, kes enda arvates sai hakkama ülimalt täpse kaardiga, kuid mille järgi tänapäeval matkates seisaksime me mere asemel Kärdlas ning Tallinna asemel suure päästva saarekese pääl. Kelle rumal mõte oli panna Britta, kes pole elus kordagi katseid teinud (ma ei arvesta hetkel seda korda, mil ma sain pipetti käsitleda kõige rohkem 3 sekundit ja see oligi kõik), oma võistkonna eest tilkanalüüsi tegema? Ausalt, selline olukord lausa karjub hüüde "MIS ASJA?!?!?!?!" järgi. Ei ole rõõmustav, kui sind lükatakse mingisse ruumi koos kahe geeniusega ning siis sa peadki pihta hakkama. Vingumise kõrvalt pean ma mainima, et tegelikult oli mul tore, aga veel vingem oleks olnud, kui asi ei oleks käinud 18 punkti peale. Ma ei julge öeldagi, mitu punkti ma sain. 20 minutit möllasin ma tilkadega ning vaatasin, mis juhtus, järgmised 10 minutit oli mul ainete määramiseks ja reaktsioonivõrranditeks. Kergelt kiireks läks ja ma ütlen seda liialdamata. Ning kui ma saatuslikust toast välja astusin, olin ma veel küllaltki optimistlik. Aga mitte siis, kui ma sain teada, et ma suutsin meie võistkonna kolmandalt kohale neljandale kohale kupatada. Praktilise osa eest sai Jakob Westholmi Gümnaasiumi üldjuhul vinge võistkond kõige vähem punkte. Jah, ma olen šokis.
Aga tegelikult oli vahva ning ma eriti ei nutnud ka, kuigi Karin sõi mu köhatabletid ära ja seadis mind korduvalt piinlikesse olukordadesse. Järgmine aasta jälle, aga mina enam katseid ei tee. Või ehk just teen, et näidata, kuidas ma arenenud olen? Just nii ma teengi!

PS! TIKi tulemusi pole endiselt tulnud. If I were you, I wouldn't set my hopes too high. Wait a second, that "you" means me. Oh no!