Vahel on siin ka ilus. Nendel harvadel päevadel, kui ilmateade lubab vihma ja sa valmistud halvimaks, aga tegelikkuses soojendab hommikupäike lambaid ja maanteeäärseid nartsissivälju. Ja hiljem lisada oma pikka nimekirja tehtud asjadest, et tere, olen Liverpooli kesklinnas juhtinud paati, sõitnud sildade alt läbi ja lasknud signaali. Olen olnud mereväelane üheks päevaks. Olen näinud ühte oma lemmiklinna tavalise halli rüü asemel päikesepaistes säramas, tema torne ja tema purjelaevu ja tema inimesi.
Hiljem võin jalutada ja korjata kollaseid lilli, panna neid vaasi ja seega hetkeks ilu ära märkida (kuigi kõik närtsib hiljem). Siis võin taguda tennisepalli vastu seina ja olla rõõmus, et mul on järjekordne hetkearmastus.
Sellistel päevadel on kõik päriselt ka ilus. See ongi see saladus, mida vahel reaalsusest leida võib (découvrir le pot aux roses) - et vahel on hea, sest midagi pole halvasti. Peab ainult veidike oma tähelepanu vaid sellele suunama, et sa ei sõidaks vastu sedasinast seina ja upuks nagu Titanic, ja et sa ei läheks mitte vooluga, vaid kasutaksid seda vastavalt enda tahtele. Päris pärise keskel töötab vahel paremini kui ideaal.

Ideaale luuakse kõikjal ja see on sageli dekonstrueeriv. Olen viimastel päevadel koolitööna lugenud armastusluuletusi ja kõige tabavam on siiani olnud see, kus öeldud:

We've made a great mess of love
since we made an ideal of it.

- D.H.Lawrence

Põgenesin täna unes majja, mille lumisel teel oli eestikeelne kollane-must koopia raamatust "Ökobioloogia võhikutele" ja ma kallistan eestlasi, kes selle mulle kohale tõid. Nad teadsid kõiki, kes kodust lahkunud on, ja rääkisid mulle väljarännanute liikidest. Mina olen vist see, kes aina igatseb.