Tean, et seda on palju kuuldud, aga mina leidsin järgneva lõigu alles täna, ajal, mil peaksin töötama ajalookirjandi kallal. Aga vahel - ja praegu on üks sellistest hetkedest - näen ma maailma ja oma kodu selles maailmas peaaegu niimoodi, nagu Viiding seda kujutab, siis kui hetkeks saavutatud kõige raskem unustus, isekuse ja argipäeva sünnitatud muremõtted.

Ma vaatan
Juhan Viiding

Ma vaatan kõigi nende inimeste ja asjade peale - ja ma unustan ennast vaatama. Loodus on huvitav asi;
talle nagu ei läheks see üldse korda, mida meie temast arvame.
Kui vihma sajab, sajab ta kõigi peale, sajab kurja inimese ja hea inimese peale, anderikka inimese ja teistsuguse inimese peale.
Päike paistab kõigi inimeste peale, pimedate ja nägijate peale. Ja meie mõtted ei loe midagi, kui välku lööb - ei loe välgule.

Ma vaatan kõigi nende asjade ja inimeste peale ja mulle näib, et see kõik on nii puhas ja süütu, et tundub, nagu oleks see lapsepõlves. See kõik on juba nagu olnud; muidugi - praegu ei ole minul lapsepõlv, aga kellelegi on see lapsepõlv. Keegi on praegu laps.

Mina olen Eestis esimest korda. Ma olen siin 1948. aastast. Igal hommikul avan silmad ja ma võin öelda: "Milline imeline maa!"

Võib-olla ma ei edastaks seda nõnda brutaalselt, kui ma hetkel Eestis oleksin.