Minu salaruumis on üks klaver, uks ning aken, mille taga lebavad mäed on kord nii selged, hiljem mattunud täielikult udu- ja vihmaloori. Koolis on nii palju muutusi ja nii palju uusi õpilasi, et iga pisemgi vaikne hetk ei lämmata, vaid võimaldab lõpuks ometi mõelda. Esimesed nädalad ongi niimoodi möödunud - otsides võimalust olla omaette ja pisutki mõelda. Pisike raamatukogu, mis andis eelmise kooliaasta algusele mingisuguse hinge, on nüüd mattunud kasutu mööbli alla ja uks on lukustatud. Sellega on ka möödunu tõepoolest minevikus ja ei saa naaseda. Selge, läheme edasi.
Teise aasta tunne on hoopis teistsugune. Harjumuspärane, samas soov avastada ja näha on tugevam kui varem... vahest sellepärast, et eelmisel aastal oleksin ma justkui unes olnud ja seetõttu unustanud rohkem ringi vaadata? Ometi on väsimus hetkel suurem, pinge on suurem, sest kardetud tähtajad lähenevad, ootused suurenevad, inimesed "Personal Statementide" taga kahvatuvad.

Üle-eelmisel nädalal käisin unenäolossis, mis tegelikult polnud loss, vaid massiivne puhkekodu. Kuid selle ilu ja uhkuse sees hakkasin ma mõistma, et ma olen siin õnnelik. Eelmisel nädalavahetusel, kui käisime mereväega purjetamas (jah, vahetasin armee mereväe vastu välja kooli CCF-s), kuigi tuule tõttu me tegelikult purjetama ei jõudnudki, mõistsin, miks - sest suhted nende inimestega, keda eelmisel aastal võis sõbraks nimetada hakata, on lähedasemad. Me oleme ju ometi sarnases olukorras: kodust eemal, visatud uude riiki, pidanud kohanduma ja samal ajal õnnestuma kõiges, kõiges, kõiges. Aga miks on kõik teisiti? Sest me oleme kõik edasi liikunud.