Monday 24 August 2009 @ 23:12
MRP Garaaž
Ma olen nii kaua, kui mäletan, oma sünnipäeva pisut kartnud. Muidugi on alati juures lapselik ootus ja elevus, karje "pidage mind meeles, palun pidage", kuid ka see on maitsestatud hirmuga ja arusaamaga iseenda tähtsusetusest. Sellepärast kartsin ma tänast (eilset) eriti, kuna oma mõtetes olen omistanud sellele eriti suure tähtsuse. Ning just seetõttu on mu hea meel ja üllatus, et te olete mul olemas, veelgi suurem.
1 comments
Esimene. Võtsin kell üks öösel teatrist hääletuks jäänud telefoni välja, et kontrollida, kas mõni pöörane ehk teab. Tühjus, hakkasin telefoni sulgema, kuid siis ilmus ekraanile Katriini nimi. Ebalesin, see ei saa võimalik olla! Ma ei usu telepaatiasse. Ometi võtsin vastu, oodates kuulda vaikust või merelainete kohinat või kas või teadet, et nädala pärast... aga oli siiski Katriin, hoopis teisest maailmast, mis ometi samas maailmajaos, mitte isegi nii kaugel. Shh, esimene naeratus tuli näole. Teine. Paula pistis pihku ühe lillakaspruuni paki, mida kohe ei söandanud avada. Hiljem jalutasin üksinda ja ei suutnud piilumata jätta (üksinduse ja seltsisoleku erinevad rõõmud ja julgustükid tuleb siinkohal ära märkida). Chat noir'iga tass saab nüüd minu kaasränduriks, võõramaised kommid rändavad aga ükshaaval kõhtu, nämm. Kolmas. Tuleme Meriliniga kino Sõpruse tualettruumist välja, Merkale on aga järsku raamat kätte ilmunud. Siis rändab see sujuvalt, kuid pisut ootamatult minu kätte. Ah et õige päeva kink! Prantsuse kirjanik ja tõlkijaks juhuslikult see naine, kelle just homseks esinema kutsunud praktika raames korraldatavale üritusele! Merci beaucoup, mon amie. Neljas. Hesburgeri juurviljaburger ja tasuta pakk friikartuleid. Kõige parem sünnipäeva õhtusöök. Viies. Sulgen viimaks elutoas tule, kuid nagu kombeks, heidan viimase pilgu aknast välja. Nevski katedraal helgib oma kuldkollases valgustuses, vaatan korraks maha ja tagasi vaadates on ta juba mattunud puude vahele. Säästurežiim, mis annab endast märku punktipealt kell üks öösel, ei hävita ometi viirastluslikku ilmutuse sõnu. Hakkan vist viimaks iseenda leppima. Kallistan isegi nõrkusi, kas see on halb? Minu pettumus peaks aitama kaasa edasiliikumisele, nii et aitäh. Sunday 23 August 2009 @ 00:10
ruttan tuttu, monsieur Snape
Taaskord on aeg viimasteks pilkudeks, kuid ometi on neil nüüd olulisem tähendus. See ei ole tulevikku vaatamine, vaid vastupidi - tagasi, edasi, tagasi. Minu lapsepõlv saab numbriliselt läbi ja nii süda kui ka mõistus ootavad justkui mingisuguseid kokkuvõtteid. Olen viimased päevad koristanud oma elu tuba, sealjuures tehes helikiirusel läbi 17,99-aastase rännaku ehk vaadanud, kuidas "JJJJ" ja "OJA OJA OJA" kirjutavast tüdrukust sirgub pisut tõre ja inglise keeles sõpradega kirjakesi vahetav kah-tüdruk. Ometi mingit erilist tunnet ei ole - kas peakski? Ma tähendan mõttes, mis on nüüd viimane - viimane kord, kui jalutan lapsena kooliteed mööda, viimane kord, kui käin noore ja ullikesena teatris, viimane kord, kui kirjutan siiagi enne uue etapi algust. Aga on ka täitumatu unistused, mis oma mõrkja maiguga tuletavad meelde, et elu läheb alati edasi, tagasi, edasi.
0 comments
Uskumatu, kuidas kodumaa jõudu annab. Kõikidest illusioonidest ei peagi lahti laskma, sest ultrareaalsus mõjub hingele hävitavalt. Olmest: neeger on inimene, kagaa-kagaa. Ja Harry Potterit ei vaata ma enam kunagi sama pilguga, mitte pärast seda 13-tunnist filmiööd. Mind paelub sõnaaherus, aga sain aru, et vaikus võib tihtipeale tekitada halekoomilise efekti. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |