Jah, lõpuks ometi tärkab elu taas. Mu kevad jäi hiljaks, jäi vahele, sest eile tuli suvi. Roosad õied on kadunud, kollased nartsissid maha jäänud, kuid ees ootab rohelus. Viimaks ometi! Ehk tähendab see tõesti, et ka mina olen selle hirmsa kevade küüsist end lahti murdnud ja jooksnud vastu nendele kujunditele ja unenägudele, mida sõna "suvi" endas hoiab.

On jäänud veel kaks eksamit, USA 1917-1939 ja holokaust. On kerge tunne, tahaks lennata nagu need linnud, kes luuravad su järele lehtede vahelt, kuid kaovad niipeam kui neile vastu astud. Samal ajal hoiab miski mind tagasi, see mure ja hirm, et järsku pean ma tõesti iseenda tähtsusele käega lööma ja mõistma, et olen kõigest üks pisike mutter ühiskonna kellavärgis. Samal ajal olen ma üha enam vastu haridusele, mis on kõigest olelusvõitlus, standard ilma tõelise mõistmiseta. Vahest räägin nii lihtsalt selle pärast, et ma ei talu pinget? Räägime ausalt: sest ma ei talu eksameid. Kui neil on võime mind lukustada üksikusse tuppa, eemale maailma tegelikust ilust, usust, lootusest.. kui nad võtavad isegi kevadelt, selle linnulaulult ja pungadest, ära tõe. Isiklikud tragöödiad on nii tähtusetud, aga samas hoiavad kõike muud tagasi.

Aga nüüd on jälle hästi. Suvi on käes, tahaks minema hõljuda. Ma juba kuulen kodulõhna, tunnetan merelaineid ja puudutan õrnalt liiva joonistuvaid kalliskive. Vaba elu, viimaks ometi!

Ootame veel kaks nädalat.


"I WANDER'D lonely as a cloud
That floats on high o'er vales and hills,
When all at once I saw a crowd,
A host, of golden daffodils"
- William Wordsworth