Ma arvan, et kui ma suureks kasvan, siis on elu teistmoodi. Mina olen erinev ja mu mõtted on teistsugused, aga üks ühendav joon on see, et alati jääb mingisugune pendeldav hirm. See hirm ei jää samaks, kuigi vahest ma lihtsalt ei taju veel kõige sügavamate tunnete kestvust (sest ka hirm on tunne). Aga mulle meeldib siiski mõelda, et see hirm muutub. Et kui praegu muretsen ma, et mind päriselt veel ei ole või et ma ei taju enam ise ka, mis on päris ja mis on kuuldu-nähtu-mõeldu projektsioon, siis kunagi tulevikus, millest me räägime arvestamata pidevat muutust, on mul mõni muu hirm. Näiteks see, et kõik on liiga tõeline ja unistusi enam pole. Aga alati, alati jääb reaktsioon. Aeglane.

Peaksin vist lisama, - lihtsalt selleks, et mu asukohta oleks kergem määrata -, et täna jäi mul piltlikult kaks korda hing kinni, üks ja kaks. See oli siis, kui seisin ühe kosmilise keskuse katuseaias ja vaatasin oma kodulinna sootuks teisest kohast kui varem ja nägin neid lumised katuseid ja uusi lootusi. Teine kord ei tule mul kahjuks enam meelde. See oli vist siis, kui olin jälle selles lumises linnas.

Lumi on mu kontrollpunkt, eriti siis, kui suus on enda vere maik.