Ma ei tea, kust täpselt tulevad reaktsioonid, aga nad peavad olema seotud selle aparaadiga, mis adub ja tõlgendab ilu. Kui ma astusin uksest välja ja nägin aknast vikerkaart, seda üht värvidekogu, mis tuletab meelde härjapõlvlased ja selle maa saladused, pääses täiesti tahtmatult valla ehmatushüüd. Kui ma trepist alla läksin minutiks ja siis jälle üles ronisin, oli vikerkaar juba läinud ja tuli meelde, et ka ilu pole jäädav. Tähendab, ta on alati siin ja pisut seal, kuid ilmutab ennast harva. Nähtamatu, kuni ta otsustab meid hetkeks nägijaks teha.

Kustutan nüüd need 33 tundmatutes keeltes kirjutatud kommentaari ühele minevikupostitusele, mis reklaamivad imeasju, kuid mida ma ometi ei mõista. Ei mõistaks vist isegi siis, kui need tuttavas keeles oleks.

Ma vist muretsen. "Inside of a dog, it's too dark to read" nagunii. Vanasti rääkisime palju jänestest.