Teatav oskamatus ennast väljendada on võtmas maad või on alati olnud, aga pole teadnud või tahtnud seda märgata. Tähendab, on sündinud teatav teadlikkus iseenda võimetuse kohta. See väljendub sõnades, kirjades, mida kirjutan. Jah, on sõnad, millest moodustuvad laused, kuid need jäävad üksikuteks ja fragmenteerituks. Ei tundu, et tekiks tervikut ja vist ei saagi, kui kunagi sedasama tervikut silmas ei pea. Kus on minu lugude järv, mis koosneks siledast - ja aeg-ajalt lainetavast – veest, kuid mitte üksikutest piiskadest? Kirjutasin kunagi pisut liiga ambitsioonikana, et words express a person and with that an entire world (tõsi, inspiratsioon Pazilt: „But each language is a vision of the world and each of these visions is a window opening on to other languages“), aga kas mu enda sõnakasutus vastab mu seisundile, kui mitte öelda tujule? Kui olen parasjagu rahul, kirjutan verest, kui segaduses, siis muudkui „arvan“ ja „tean“. Eks segadus ole vist igipõline.
See sama tõesuse küsimus ei vasta mitte ainult kirjapandule, vaid ka sellele, mis elatud. Ka hetked ei seo kokku, minul ei teki omaenda mütoloogiat nagu Sylvia Plathil, kellel punased lilled ja süütu lõikehaav on osa mingisugusest müstilisest süsteemist, väljendatud luulekeeles, ja seetõttu muutuvad need samad nähtused justkui tunnistuseks sisemusest, nii teadvusest kui ka alateadvusest. Reaalsus ei ole vahend, vaid ainus, mida tean, ja seetõttu kaotan selle üle kontrolli. See ei saagi olla seotud, sest liigun teiste loodud maailmas ja seetõttu olen määratud unustama ja anduma. Kahel viimasel päeval, kui olen end tabanud naermast, mugavalt istumas kohvikus või mõnelt muult hetkelt, kus kõik paistab korras, olen mõelnud tagasi üleeilsesse. Olen siis mõistatanud, kuidas on nii, et ma saan olla õnnelik, kui ometi ühel teisel hetkel visati mind silmitsi surmaga, süütusega ja julmusega. Siis unustavad mu naer ja sõnad selle taas.
Me tahame, et meid ei pandaks ebamugavasse olukorda, eriti veel südalinnas, otse kõigi silmade ja õigusemõistmise ees. Meie puudutusele tundlikud maailmad ei tea enam, kas puruneda või haavad ruttu kinni mätsida, kui oleme pandud vaatama sureva kassi klaasistuvatesse silmadesse ja seega ka iseenda hinge. Inimmerest kõigest paari sammu kaugusel hinge vaagiv kass, kelle kohtlane asend näitas tema allaandmist ja kelle köha ja luksumise vahepealsed häälitsused tema püüdlust veel elada, pani mu seisatama. Aga ma ei osanud midagi teha. Ma ei osanud mitte midagi teha. Tekkis kramp ja tuli lootusetus, mis hilisemal analüüsil näitas, et ma ei ole veel valmis. Elu ja surm olid vastamisi ja mina olin selle võitluse tunnistajaks, kuid ma olin paralüseeritud. See on läbikukkumine kõige primitiivsemas, kõige eksistentsiaalsemas mõttes. Oleksin võinud ka teiste eeskuju järgida ja lihtsalt ringiga mööda minna, aga miski ei lubanud. See miski annab lootust, et kunagi tean, kuidas käituda.

Siis on veel lumi, mis on jätkuvalt kõikjal, kuigi tema omadused paistavad iga päev muutuvat. Ühel hetkel ta särab nagu see haldjatuhk, mida lapsepõlve mälestustes etendustes raputatakse, teisel ühineb ta naerusuil babuška kujul teiste Hirvepargi lumememmedega (miks assotseerub eesti keeles lumeinimene naisega ja inglise keeles on tegemist maskuliinse „snowman“-iga?). Päeva lõpus käib lumekoormuse all magav värav raskelt ja kõik muutub, ununeb.