Mu tänav on täna valge - mitte kliinilisvalge või valge kontrastiks mustale, vaid see valge, mis ei küsi, vaid ainult on... ilus. Nii ilus, et lämbun peaaegu lumehelbe otsa.
Aga mitte miski pole jääv, isegi mitte see kohev pehme sädelev lumi. Õnnetunne võib olla lõks, pääsevad vaid küünikud (kuhu?). Margarita ja Meistri kirsipuine idüll pole jääv, kui nad taas ühel õhtul aastas Besdomnõid külastavad. Ka nemad liiguvad edasi. Ometi asjade liikuv, muutuv natuur ei muserda, sest ega olnud hetk kaduda saa. Vististi.
Kuid vahel pole hetke ka, sest on ainult talletamine ja kordus, et ma teen seda selleks, et ma saaksin öelda või mõelda, et see on tunnetatud ja see on kogetud. Et vähemalt on tehtud. Aga milleks? Selleks et teha, mitte mingi muu kasu teenimiseks. Niimoodi võltsilt on oht pikka aega ringi sammuda, kuni hakkan vaaruma. Kui hakkan. Niimoodi on oht võõraks jääda, nagu minategelane "Hingede öös" või minu rahulolematuse projektsioonid või veel hullem - mina ise. ANIMatsioon.

Lund sajab.