Taaskord on aeg viimasteks pilkudeks, kuid ometi on neil nüüd olulisem tähendus. See ei ole tulevikku vaatamine, vaid vastupidi - tagasi, edasi, tagasi. Minu lapsepõlv saab numbriliselt läbi ja nii süda kui ka mõistus ootavad justkui mingisuguseid kokkuvõtteid. Olen viimased päevad koristanud oma elu tuba, sealjuures tehes helikiirusel läbi 17,99-aastase rännaku ehk vaadanud, kuidas "JJJJ" ja "OJA OJA OJA" kirjutavast tüdrukust sirgub pisut tõre ja inglise keeles sõpradega kirjakesi vahetav kah-tüdruk. Ometi mingit erilist tunnet ei ole - kas peakski? Ma tähendan mõttes, mis on nüüd viimane - viimane kord, kui jalutan lapsena kooliteed mööda, viimane kord, kui käin noore ja ullikesena teatris, viimane kord, kui kirjutan siiagi enne uue etapi algust. Aga on ka täitumatu unistused, mis oma mõrkja maiguga tuletavad meelde, et elu läheb alati edasi, tagasi, edasi.

Uskumatu, kuidas kodumaa jõudu annab. Kõikidest illusioonidest ei peagi lahti laskma, sest ultrareaalsus mõjub hingele hävitavalt.

Olmest: neeger on inimene, kagaa-kagaa. Ja Harry Potterit ei vaata ma enam kunagi sama pilguga, mitte pärast seda 13-tunnist filmiööd. Mind paelub sõnaaherus, aga sain aru, et vaikus võib tihtipeale tekitada halekoomilise efekti.