Aeg liigub liiga kiiresti, mul on tunne. Samas tajub seda ainult siis, kui kella vaadata. Muidu on oma tempo ja kõigeks paistab aega olevat - lugemiseks, mõtlemiseks, kitarriõpinguteks, keelteks, inimesteks, ilusateks hetkedeks. Seetõttu saab seda alati edasi lükata. Ma kardangi, et suvi saab enne läbi, kui minu mullis aeg otsa saab. Ja siis enam ei jõua, sest peab tagasi süsteemi lülituma.

Eile kuulsin kahte juttu teistmoodi olemisest/elamisest. Juttu rääkisid kaks noormeest, kes olid nii mõnusalt erinevad, kuigi nende sihtpunkt oli sama - Austraalia. Ometi paistis mulle, et nad läksid otsima erinevaid maid, mõlemad küll hingemaid, kuid siiski erinevaid seiklusi ja hetki. Vahest teen neile nüüd liiga, aga nii mulle paistis. Ja eks mõlemad leidsid vastuse ka, mis tegi mulle väga head meelt. Mina aga istusin sealt, kuulasin tummalt, sest millegi pärast mulle küsida ei meeldi, kui inimesi ei tea ja mulle piisab ka teiste mõttekäikudest, ja sain aru, et tahaksin ka minna. Olin küll aasta eemal, aga see pole samaväärne sellise eluga, kus tõesti seisad iseenda eest. Sellise eluga, kus ühistranspordi kasutamine pole kõige suurem oht, kuid samas hirmud peavad kaduma, ja kus keegi sind ei keela, vahest ainult enda piirangud, mis vahel niigi kaduma peavad. Küsisin endalt, kaua ma luban endale elada, kui tegelikult võiks ju nüüd, kohe ja praegu. Kuid ka see mõte on ootejärjekorras. Las kängurud veel kutsuvad, üks kool on veel lõpetada.

Kass räägib, kui inimesed poolunes juba teistel maastikel rändavad. Järsku me siis kohtumegi kui lihtsalt ööolendid, mitte kui liigid.