Kuskil üheteistkümne kuu eest heitsin ma viimaseid pilke oma kodule, kuigi teadsin, et ma tulen tagasi. Seekord heitsin neidsamu pilke hoopis teisele maale, teadmata, kas naasen. Vahest sellepärast läkski nii kaua aega, et sellest kirjutada, sest nüüd on see kuidagi tõelisem, isegi isiklikum. Ühte ma tean - see aasta oli vajalik. Ta ei olnud muinasjutuline, nagu ma alguses naiivselt uskusin, aga õpetas mulle nii palju. Kasvatas, kahandas.

Tegelikult jookseb elu nii naljakalt mööda. Ma tean, et mingid väärtushinnangud on nüüdseks purustatud, ainult õrnad killud perfektsionismist on veel alles ja piiravad mind. Olen justkui mingitest saatanatest jagu saanud ja uued enda kaela võtnud. Millised nad on, seda ma veel ei tea. Võib-olla on nad kavalamad, lausa eluohtlikud. Võib-olla süütud. Võib-olla samad deemonid, ainult kavalas maskeeringus (meenutab õhtuseid Veneetsia tänavaid, kus aeg-ajalt sattus maskis olendite otsa).

Olen täna pisut katkendlik, sellepärast ei suuda ka mõtteid ära siduda. Vene kultuur hakkas taas huvitama, õigemini on see alati olnud see pisike matrjoška, mis kõigi suurte all peidus on. Sahtlite põhjast leidsin isegi tunamullu ostetud vene keele õpiku üles. Tuli ka meelde mõne kuu vanune uitmõte õppida vene keelt ülikoolis. Üleüldse on ülikooli osas kahtlusi. Vahepeal tundus, et leidsin õige tee, samas püsib küsimus, kas see on õige. Kuidas üldse sellest aru saada? Kas on võimalik milleski hea olla, kui anne puudub? Mis on anne? Nendest asjadest on vaja aru saada enne, kui see suur samm astuda. Ja seda kõike ümbritseb see hirm, et kui tõlgendan ennast valesti, siis tuleb elada valede tekitatud klaustrofoobias. Ometi peab edasi liikuma. Mul on tunne, et seda rongi enam ei peata, kui just ise maha ei hüppa ja ei riski teadmatusega.

Eestis on hea olla. Siin on mingisuguse väikese koha spontaansus, vabadus, mida mujal olles õpib hindama ja armastama. Või et kui ma ütlen sõbrale, et tahaks täna mingeid kokkusattumusi, uusi inimesi, siis kuidas juhtubki nii, et vihmalõhnases trollipeatuses tervitab üks võhivõõras ja hiljem räägib trammis teine, kuidas on häbiväärne, et ta elab meie riigis, aga ei räägi meie keelt, samal ajal, kui teine sikutab mu kleiti ja ma ei saagi aru, kas olukord on vaenulik või lihtsalt sürreaalne? Või ma lihtsalt idealiseerin ühte riiki, vahest on see lihtsalt elu võlu.

Siiamaani on suve kõige suurem tragöödia olnud aga on see, et me kümneaastane sulge imiteeriv pastakas ei kirjuta enam. Kõigest ei saa rääkida.