Tegelikult on igal päeval tähendus taga, olgugi et võib unustada või valida rutiinis navigeerimise. Ometi on kõik oluline, see kõik moodustab lõpuks terviku. Seega on 14.aprill mulle eriline, minnes üleüldiselt kokku ilusa perioodiga, sobitudes kaunite hetkede kogumisse. Sündmused liiguvad mõtisklusteni elust. See on ühe inimese tõlgendus, elu kogemine.

Kronoloogia
8.08 äratas ema mu üles, nagu olin eelmisel õhtul palunud, ning veidi unisena ma üles komberdasingi. Kuigi varaseks tõusuks otsest põhjust ei olnud, kuna Eesti haridussüsteemist olen hetkekski eemal ning kodus vaid lihavõtete ajaks, otsustasin siiski nagu kombekas inimene vara ärgata. Mõeldud, tehtud – päev algas põgusa „Romeo ja Julia“ lugemisega, ajalooeksamiks kordamise ning hea tujuga. Ühel hetkel haaras mu hoogsamalt moodne draamakirjandus ning lasin eesti keelest täiesti lahti, olgugi et viimastel päevadel kodumaal peaks sidet just tugevdama. Mõtisklesin teadmiste võidu üle tarkuse, pinnapealsus versus sügavus, tulemused vastukaaluks tõelisele mõistmisele. Tükid hakkavad sobituma, olgugi et ajapikku läheb elumosaiik aina suuremaks ja keerukamaks – kasvades mõistab ikka oma teadmiste piiratust, maailma tegelikku laiust. Päeva keskel võtsin suuna Okupatsioonide muuseumisse, et mälu värskendada. Tuttavatel kodukandi tänavatel tulid mälestused meelde, kuni ühel hetkel põrkusin nendega kokku ka füüsiliselt. Ühel vaiksel Kassisaba tänaval kõndis parasjagu üks kolmandik minu vanast klassist klassiõe poole saksa keele jaoks filmi tegema. Vestlesime, muljetasime, rääkisime õpetajatest, seda kõike muidugi põgusalt ja loetud sammude arvelt, mis tipnes kutsega vanasse kooli. Edaspidi oli näol naeratus ja rõõm kokkusattumuste üle – ei tea, kas saatus, olgugi et see on illusoorne? Vanasti oli vabadus justkui sõnakõlks: vabastajateks nimetasid end nii nõukogude kui ka natsi väed. Paratamatu muie selle ajaloo iroonia üle ei lasknud mul päris eelarvamuste vabalt seda Eesti lähisajaloo peegeldust käsitleda. Juba taas alla mäest, SINA sünnipäevapeole! Sosinal laulsime sünnipäevalaulu, et mitte Heateo Sihtasutuse kontori teisi elanikke häirida, sõime kodukootud kooki ja tundsime, et ilmas on palju head ning ka meie oleme veidi selle osa. Selles pisikeses kontoris Toompuiesteel paistab päike õige tugevasti. Õhtul žongleerisin pisut ning kujutasin ette, kui kunagi seda ka tulega tegema pean. Selleks ajaks on mul siiski kordinatsiooni vaja, selles võib üpris kindel olla. Ühe hea sõbraga sai hiljem vanalinna kohviku idüllis kõneldud kokku maad ja ilma, maast ja ilmast seal hulgas hariduse keerdkäikudest, nii-öelda eliidi vajalikkusest (ehk miks tõmmata kõiki alla, kui võiks liikuda ka üles?), elust 150 aastat tagasi ja kuidas nad meie jaoks vaid ajaloovaimud on, olgugi et nemad arvatavasti mõtisklesid sedasama. Aga kuidas kord meid käsitletakse? Me pole enam mustvalged visuaalses mõttes, aga ehk mõtetelt siiski. Liberaalsus muutub vanamoeliseks.
Lõpuks hingasin sisse Tallinna õhku ja lasin selle lihtsusel end unne haarata.

Pisiasjad
Linnuke Hirvepargis laulab viit ja saadab teele. Tühjas trollipeatuses justkui ei miskit oodates torkab silma spektrumimäng. Ootepaviljoni all servas on kõik värvid nii selgelt näha, nii ühes puntras, mis sellest et päikest pole. Siis hakkavad nad teineteist tasakesi mööda äärt taga ajama. Valguseallikat ei malda otsida, sest miski peab ka müstikaks jääma. Üks poiss suure naeratusega paistab kui võõrkeha aprillikuises ehitiste džunglis.

Mõtisklusi keelest
Me teeme ise oma keele. Mõne suus on see arusaamatu soome-ugri mula, nagu kunagi lugesin, mõnel haldjatekeel Tolkieni raamatust, nagu kunagi üks itaallane kommenteeris. Trollis tuleb välja, et „probleem on üleval“. Kui ta juba üleval on, kas ta on pilvede vahel või suisa taevas? Taevas on sama nii jumalausklikele kui ka paganatele, eesti keeles ei eristata seda nagu näiteks inglise keeles. Pilved või inglid, sealt võib mõlemat leida. Kas pole uskumatu keel? Võimaluste keel, tõlgenduste keel.
Või kui suurepärane on see, et see keel veel elab, teda hingatakse iga päev teatris, kritseldatakse koolivihikutesse, keerutatakse mõistustes -loodetavasti tulemuseks ka uued mõtted ja ideed-, räägitakse ja leiutatakse hetkest hetkesse, sõnast sõnasse. Aga need mõtted kuuluvad juba ühte teise päeva.


Lõpp ongi saabunud. Selle ühe hetke, tähendab, mitte terve protsessi. Lõpuks tulen ma siia konnatiiki tagasi ja ma tean, et rohi on rohelisem.