Üksi reisimine - kas seda võiks ka kireks nimetada? See sensatsioonilähedane tunne, kus saad olla kindel iseendas ja teeviitades ning kuidas sellest tegelikult piisab. Suu avaneb paariks korraks ja kaob sunnitud intelligents. Kõik on iseenda mõtetes, pole vaja mitte kuidagi näida, mingil kindlal viisil midagi öelda. Võib kuulata, märgata, analüüsida. Olla rahvuseta, samas teades täpselt oma päritolu. Inglise keel, läti keel, vene keel, eesti keel - oota, mis, kas kommid ikka mahuvad kohvrisse? Ja siis jälgida, sest lähedus on saavutatud, ka kõige triviaalsemate vestluste kaudu. Aga mina võin ikka peituda.
Riia-Tallinna hilisöine/varahommikune buss oli ideaalne.

Kui kõik on ära läind, pole siin keegi käind.