Kuu on alati olemas, valmis mind jälitama puude tagant või ühe vabadust näitava poisi käte vahelt. Või siis tolmukübemed, mida langeb igas ruumis lakkamatult, pidevalt, kompromissideta. Minu kätele, juustesse, valgusvihku, aga nad muudkui langevad, langevad, kanguvad.

Kentsakas päev oli, kus kõik fragmendid lõpuks terviku moodustuvad ja mis võib meelde jääda. Kus tulevad meelde ammu läinud hetked, kus ma samas kohas poolteist aastat tagasi rebasena jooksin - aeg läheb nii kiiresti. Varasest hommikust sai keskpäev ja raamaturiiulid olid lubadusi täis. Tundus, et see kord suudan oma sõnadest ka kinni pidada, mis siis et sõnad mu tihti vangi püüavad. Ma ärkasin viimaks liivast üles. Ühel hetkel aga leidsin tuttava näo ühe inimestest hõivatud kohviku laua tagant ning vaikne intensiivsus leidis tähenduse. Samm edasi, samm tagasi, alla, üles, kõrvale, paremale, tegelikult see ei loe. Keskkond loeb küll, aga tegelikult määravad inimesed. 22 elu laval ja siis mina ise ning kõik, kellesse olen enda arvates saanud näha või kes on mul lasknud end näha. Ütleksin siiski, et suur arv, sest ega ma rohkem ei jaksa. Aga ikka on kerge, natuke veel mahub. Tulge siis kõik peale oma lugudega, aga ära mind ära kurnake. Mis veel tähtsam: ärge end kurnake.
Ja teate, mul on tunne, nagu oleksid maskid läinud, kas või hetkeks. Rebin ja rebiti need keerukalt, kuid vahest veidi kohmakalt maalitud üllitised katki, astuti nende portselanist kumerused lõhki. Võib-olla pole ka see aus, on igati võimalik, et ma taas petan. Aga miks on siis nii kerge? Kõik oleks taas justkui võimalik.

Muide, selles supis, mida mu ema teeb, on varsseller, see osa, mida ma kõige vähem olen seal tajunud, kõige aluseks.

Because tonight my night belongs to love.