Nüüdseks on lõppenud sisseelamise aeg, kus Eesti tuleb pidevalt mõtetesse või lihtsalt tahaks rohkem teha. Nii vähe on veel jäänud ning eksamid on kohe varsti käes, kuid kordamist alustada on keeruline, rääkimata siis veel kodutöö lõpetamisest. Mitte et ma kannataks motivatsioonipuuduse käes, vaid rohkem on viga mõtete üleskirjutamises. Ärkasin täna jälle kell kuus üles, et inglise kirjanduse küsimustele vastata, arvestatud 2 tundi kummagi lõigu kohta, kuid millegi pärast ei suuda ma lihtsalt oma mõtteid korralikeks lauseteks muuta.
Neljapäeva öösel oli raske Tallinn-Riia bussi peale astuda ning leppida sellega, et järgmine kord näen ma kodumaad ja kõike sellega kaasnevat alles kahe ja poole kuu pärast. Jälle viimased pilgud – kohvikutes, bussides, mõtetes. Aga ma sain seda jõudu, mida otsisin, mingisugust rahu hinges. Liverpooli lennuk oli kummalisel kombel eestlastest pungil ning seetõttu veetsin minagi oma lennusõidu eestikeelses vestluses. Harjumatu, kuna olen juba tavaks võtnud selle päevase üksioleku, kus ainukesed sõnad, mis mu suust kostuvad, on võõrkeelsed viisakusväljendid, ning rohkem mult ei nõuta. Ma ei tea, kas see teeb mu kurvaks või mitte, et nii palju eestlasi läheb ja tunnistab, et on õnnelikum mujal. Läksin kord ka mina. Kohalejõudes tulid kaks eesti tüdrukut mu takso peale, sest tuli välja, et nad lähevad kolmeks kuuks praktikale lähedalasuvasse Wrexhamisse. Kuna takso pean ma võtma niikuinii, usalduse puudumise pärast ehk, siis otsustasin vähemalt neid nende reisil aidata. Nii me siis ootasime pärast Ruthin-Wrexhami bussi mu pisikeses linnas, põikasime läbi kommipoest ning rääkisime ka pisut. Ei tea, kas see linn on varem nii palju eesti keelt korraga kuulnudki.
Kevad on käes. Siin see pole vaid sõnakõlks, vaid tõsimeeli on puudel pungad avanenud ning lehed ehivad nende igihaljaid kuubesid, nartsissid hakkavad juba närtsima ning kõik ülejäänud lilled on valmis värvide rünnakuks. Linnulaul oli mõistagi varem ka, aga selles tärganud looduses on tal justkui teine maik küljes – ta ei rõhuta enam maa pimedust, olles justkui kõrvaltvaataja, vaid elab selle rõõmu sees. Ka inimesed tõstavad vahepeal nina õpikutest välja ning otsustavad end hetkeks vabaks lasta ja nautida midagi, mis on kõrgemal kui meandrid ja Jonny Scopesi juhtum ja sotsiaalne realism. Hindavad ajatut, mis jääb elama isegi pärast meid. Eile sõitsime jalgratastega linnas ringi ning kõik oli kaunis, kuni jõudsime lossihoovi. Värav, mis juhatas keskaegsesse sisehoovi, oli paokil ning uudishimu juhatas meid sisse. Edasine pilt oli mingisugune veider idüll ning hämmastus, et selline koht meie nina all eksisteerib ning et see sai alles nüüd avastatud. See oli tõesti nagu võlumaailma sattumine nagu Dorothy või Alice ilma kogu selle veidruseta. Vaade tervele rohelisele linnale ning mägedele, vanad varemed, mis looduse poolt ülevõetud, paabulinnusuled. Jah, see on ehk tõesti natuke veider – lossihoovis elavad paabulinnud, kes ei hoidu ka häält tegemast. Isegi pisikeses kohas on nii palju, mida avastada. Ja neid pisikesi kohti on maailmas nii ilmatu palju ja järelikult on ka võimalus leida mõni uus salakoht on alati olemas. Aga praegu naudime seda, mis meil on.