Mulle ei jää kuupäevad enam meelde ja pole vajagi, sest jätan pigem hetked alles. Praegu on kolm hetke, mida tahaks nagu üles täheldada, lahti kirjutada ja ehk isegi jagada nendega, kes kuulata tahavad.

Esiteks JNCO laager, mis tähendas seda, et poolteist nädalat tagasi kadusin ma kolmeks päevaks ära, vandusin loodusele alla ja jooksin põõsast põõsasse. Natuke unustasin iseend ära, samas õppisin päris palju teiste inimeste kohta. Või vähemalt nii mulle paistis, see metsik pingeseisund lähendas hetkeks, kuigi vahest ainult näiliselt. Eks ikka, kui ekselda sohus ja peituda kujutletava vaenlase eest (kes lõpuks meid siiski tabas, kuid lubas lagedale põllule põgeneda), minna saabastes magama, sest meid võidakse iga hetk rünnata, hiilida nagu hiired ilma jäetud ainsastki valgusekiirest. Tagasi tulles on muidugi kõik paari päevaga unustatud, kõik on jälle lahku, ainult et mälestusi on jälle juurde tekkinud, mida pärast saab siis ilustada või unustada või püüda objektiivselt lahti mõtiskleda.

Millegi pärast on mõned päevad ilusamad kui teised ja kuigi ma võtan oma õpikud harvemini kui tavaliselt, õpib sageli rohkemgi. Iseenda kohta näiteks või teiste kohta või meie maailma kohta. Laupäev oli jälle üks selline päev, kus üks hetk liikus teise ja kõik justkui sobis kokku vajaduseta midagi ära kustutada või lisada. Nii oli hommikune jalutuskäik päiksepaistelises linnas värskendav kui ka külm ja tuuline matk mäetippu, mis siiski päädis tühjade põldude ja lammastega. Õhtu poole pääsesin teatrisse üle pika aja ja nägin seda päris õiget moderntantsu. Sellist, mis ise loob liigutuse, mitte ei lase reeglitel ennast luua. Siinkohal on muidugi kahepalgeline midagi õigeks ja valeks jagada, aga see lihtsalt paistis.. päris. Rambert stuudio Londonist, koorilaul, luule vermitud üheks. Ja igihaljad, lausa paljad teemad nagu meie koht looduses, kaotuse valu, sest kusagil peab ta ju ikka veel eksisteerima, elu protsessid, mis paratamatult kattuvad kõigil ja kõigel. Tegelikult võttis sõnatuks, oli see ju tegelikult isegi vaikusetants olgugi et saatis muusika ja vahel ka teiste sõnad.

Eile astusin lähemale ja käisin Oxbridge'i konverentsil, et aru saada, et ma olen oma sihid veidi valesti sõnastanud, aga soov on endiselt sama. Keskenduma peab, märgata võiks. Sära silmis oli hea näha, samas see ülistamine, mis mu peas viimasel ajal on toimunud, võtab mult endalt tähelepanu ära. Mitte et ei peaks väljapoole nägema ja tunnistama, et jah, on inimesi, kes suudavad palju rohkem kui mina, aga tasakaal on oluline. Ja nüüd mõtlen ma, et järsku need pöörded mu hariduseteel on toimunud mitte niisama, vaid annavad edasi mingit sõnumit, kas või kogemust iseend. "Haridus ja inglise keel" - kõlab päris hästi? Nende silmad säravad, nende hääl on hell ja mul on elav kujutlusvõime.

Mis ma siis poole aastaga õppinud olen? Küsima peab, nii saab ka vastuseid. Muidugi on mul vaja seda veel natuke harjutada, õppima ka vastust kuulama, mitte iseenda sõnastuse pärast paanitseda. Uskuma peab - usuta ei jõua isegi mitte algusesse. Tegutsema peab, kas või iseenda mõtetes, vastasel korral tabab nüristus.

Vähem kui kahe kuu pärast on alguse lõpp peaaegu käes ja selle saan vermida ainult mina. Päris kiireks läheb, kui mõelda, et sinna sisse läheb veel Eesti ja kooli ajalehe toimetamine (juhul kui me kontseptuaalsetest küsimusteni lõpuks jõuame ning tähenärimise esialgu lõpetame) ja kogu prantsuse keele kursuse materjali läbivõtmine. Aga elama peab, muidu ei saa. Lõpetame selle arusaamaga.

Meie igapäeva elust ja sellest, mis seda tihtipeale sisustab, annab aimu see väike lõik homsest etendusest Mr Belfieldile tähistamaks tervet kuud ilma internetita. Järsku see mõjub. Inspireeritud "Ooperifantoomist", sealt ka meloodia.

WYNNE HOUSE GIRLS awaken for the grande finale and join into a line together with COMMONROOM DOOR and PHANTOM.

ALL: Angel of Internet, you deceived me
Picked up your wings and flew
For two fortnights
my life was a living hell,
you were my life and soul
Now I understand better
Promise not to exploit you
You hold the key to my future
Only top A-s, that is!

Angel of Internet, delicate blossom
Please save me now!

(jazz fingers)