Thursday, 12 February 2009 @ 14:10
tänamatu
Ma ei tea isegi, miks ma olen hoidnud viimasel ajal kirjutamisest kaugele. Ega me kunagi väga lähedased sõbrad pole olnud, kuigi vahel on võimatu kohtumist vältida. Kõik asjaolud klapivad, nüanssidest elevantideni, ja leiangi end pöördumatult teelt kontaktini, mis pärast võib nii mõistatuslik ja arusaamatu tunduda. Superrealism ehk sürrealism räägib, mitte mina. Kuigi keda ma petan? Me kõik ju teame, et alati räägime me ise, meie vääramatu ego, isegi kui riputada külge isetuse medaleid ja jagada eneseohverduse karikaid, kuidagi on see alati iseendale. Isegi valu - või just kõige rohkem valu. Aga ma ei taha täna valutada.

Olen leidnud uue (vana?) uurimisallika: Jean-Paul Sartre. "Eksisteerida tähendab oma elu loomist". Sellepärast ootangi ma Itaaliasse minekut, vabaks murdmist - et end taas ISE luua. Hetkel lasen end aina rohkem mõjutada pisiasjadest, mida ma tõlgendan sümbolitena meid kammitseda ja vangistada mingisugusesse vegeteerimise-õppimise seisundisse. Võib-olla ma lihtsalt hindan vaba ligipääsu informatsioonile üle, eelkõige sellele, mida ma kummalisi radu mööda nopin, valikuliselt, kuid mis õpetab sageli rohkem kui ükski õpik. Aga kui mult võetaksegi võimalus oma pere ja sõpradega rääkida, sest ainult nii saab meid õppima panna, tulemusi saama, rabelema, rebima, unustama... siis ma tõin selle iseendale kaela. Aga see ei tähenda, et ma peaks leppima.

Laupäeval sain maigu sellest, kuidas kunagi oli või kuidas võiks olla. Käisime Ingridi ja Chrissiega Llandudnos, vaevlesime kinofuajees otsustusvõimetuse küüsis ja lõpuks leidsime end Cheshire Oaksi miilidepikkusel poodide alleel lihtsalt sammumas ja rääkimas. Üks ikoonistaatusega kohv ühes käes, teises üks lind, mis peagi pääseb vabadusse või vähemalt ihkab seda, kuni oma tõotatud maa leiab. Ja kuigi seda ei olnud palju, siis oli see siiski mingit sorti liikumine, eemale kõikidest ähvardustest ja käskudest. Vahest ma liialdan taas?

Sõbrapäev läheneb ja kõik räägivad sellest abstraktsest "armastusest", mis ajendab mind aina sügavamale oma põgenemisplaanidesse sukelduma.
0 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise