|
Thursday, 12 February 2009 @ 14:10
tänamatu
Ma ei tea isegi, miks ma olen hoidnud viimasel ajal kirjutamisest kaugele. Ega me kunagi väga lähedased sõbrad pole olnud, kuigi vahel on võimatu kohtumist vältida. Kõik asjaolud klapivad, nüanssidest elevantideni, ja leiangi end pöördumatult teelt kontaktini, mis pärast võib nii mõistatuslik ja arusaamatu tunduda. Superrealism ehk sürrealism räägib, mitte mina. Kuigi keda ma petan? Me kõik ju teame, et alati räägime me ise, meie vääramatu ego, isegi kui riputada külge isetuse medaleid ja jagada eneseohverduse karikaid, kuidagi on see alati iseendale. Isegi valu - või just kõige rohkem valu. Aga ma ei taha täna valutada.
0 comments
Olen leidnud uue (vana?) uurimisallika: Jean-Paul Sartre. "Eksisteerida tähendab oma elu loomist". Sellepärast ootangi ma Itaaliasse minekut, vabaks murdmist - et end taas ISE luua. Hetkel lasen end aina rohkem mõjutada pisiasjadest, mida ma tõlgendan sümbolitena meid kammitseda ja vangistada mingisugusesse vegeteerimise-õppimise seisundisse. Võib-olla ma lihtsalt hindan vaba ligipääsu informatsioonile üle, eelkõige sellele, mida ma kummalisi radu mööda nopin, valikuliselt, kuid mis õpetab sageli rohkem kui ükski õpik. Aga kui mult võetaksegi võimalus oma pere ja sõpradega rääkida, sest ainult nii saab meid õppima panna, tulemusi saama, rabelema, rebima, unustama... siis ma tõin selle iseendale kaela. Aga see ei tähenda, et ma peaks leppima. Laupäeval sain maigu sellest, kuidas kunagi oli või kuidas võiks olla. Käisime Ingridi ja Chrissiega Llandudnos, vaevlesime kinofuajees otsustusvõimetuse küüsis ja lõpuks leidsime end Cheshire Oaksi miilidepikkusel poodide alleel lihtsalt sammumas ja rääkimas. Üks ikoonistaatusega kohv ühes käes, teises üks lind, mis peagi pääseb vabadusse või vähemalt ihkab seda, kuni oma tõotatud maa leiab. Ja kuigi seda ei olnud palju, siis oli see siiski mingit sorti liikumine, eemale kõikidest ähvardustest ja käskudest. Vahest ma liialdan taas? Sõbrapäev läheneb ja kõik räägivad sellest abstraktsest "armastusest", mis ajendab mind aina sügavamale oma põgenemisplaanidesse sukelduma. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |