Oleks vist tõesti aeg, aga ei tea, kust alustada. Kas oleks vaja teha mingisuguseid kokkuvõtteid või kirjutada pisikestest momentidest, mis meelde jäid? Mõlemat vist.

Ainus, mis reisi jooksul paberile sai, oli eelmise neljapäeva varahommikul Veneetsia rongijaamas, mil uni püüdis võimust võtta, aga olud ei lubanud:
"Venice is a place where you always get lost, but you can never hide." ütles üks mees meile tummal ööd rääkivas tänaval ja kadus. Romanss vaid kolmele - mina, Merilin ja see salapärane linn. Kedagi teist lihtsalt polnud sekkumas või liiklemas, tänavad muutusid keskööst saati aina tühjemaks, kuni kell 3 saabus haripunkt. Pärast seda hakkas elu taas liikuma (nagu lokomotiiv, perpetum mobile väikeste unepausidega.)

Ja jäi palju seda, mida paberile ei jaksanud või ei raatsinud kirja panna. Samas, meenutuseks võib ju siiski mainida seda, kuidas see praegune nädal vastukaaluks lendlevale ajale Itaalias on möödunud kahetsuses ja kurbuses. Sest midagi on muutunud, ma pole tõesti seesama optimistlik (või vähemalt pealispindsi rõõmus) inimene, kes septembrikuus kujutas võlureid ette, vaid nüüd paistab paljul olevat selline puudulikkusse ja kammitsetuse maik küljes. Ma mõtlen seda välja, ei mõtle, ma ei tea ise ka enam. Aga samal ajal olen ma ka õnnelik, et maailmas leidub sellist idülli, nagu UWC nende paari põgusa hetke põhjal kusagile mu sisse end põletas. Koht, kus õpib igal sammul, kus inimesed on avatud ning täiendavad üksteist ja kus ma ei pea igal hetkel oma väärtushinnanguid endale meelde tuletama, sest muidu need lihtsalt kaoks ära (mis on juba oma põhimõttelt väär hoiak, tunnistan). Aga selliseid sundimatuid hetki, kus lihtsalt istud õhtuses jahisadamas kahe ammuse sõbra ja ühe uue tuttavaga, kes ometi tundub lähemal kui paljud, kellega juba mitu kuud ühte pinda jaganud olen, ja räägid, vahepeal piiludes tähistaevast ja vargsi eemale peletades mõtet, et homme samal ajal istun juba lennukil ja kui muutlik elu on - neid pole lihtsalt ammu olnud. Või pole ma neid tähele pannud, see on ka võimalik. Tõsi, ühel õhtul kell kuus, kui kirikukellad lööma hakkasid ja pimedus tasa langes ning me Kelli ja Meriliniga keset ühte tundmatut Veneetsia piazza't seisime, tuli tagasi paanitseja, keda pole samuti ammu kohanud. Aga see oli teistsugune, ma naersin iseenda "mul on kindlaid plaane vaja" ja "ma ei taha kulgeda" üle, ma tundsin, et ma elan! Mitte et ma praegu ei elaks, aga tihtipeale mälestustes või unistustes. Tuleb jälle hakata hetke nautima, selle olen endale kindlaks teinud. Samas ei saa elada ainult olevikus, sest muidu jääb nii paljust ilma, unustab ära, muutub ignorantseks. Kõigel on mitu külge, äärmustesse ei maksa kalduda, eks?

Enter the ghost. Kes on Hamletis kõige olulisem tegelane? Kas peab alati keegi olema kõige olulisem, natuke üle või natuke allapoole mingisuguseid arvestusi? Aga subjektiivsus on ka teretulnud. Peaks veel mainima Aasia õhtusööki ühe sitsiillasse toas, kus sai kehakeeles(t) räägitud ja mis arvatavasti veel kuhugi mõttetesse kõlkuma jääb. Peaks tegelikult siingi palju tegema, võimalusi on ju nii palju, aga juba viis kuud olen olnud kodust eemal ja alles nüüd saan aru, kuidas ma olen lasknud ajal raisku minna. Palun ärge uskuge kõike, mida ma räägin, lihtsalt püüdke mõista. Vahel lihtsalt on raske, kui ei tea, kust kinni hoida või kuhu poole tüürida. Kuid ma loodan, et ma ei saanud mitte juurde rahulolematust või kui, siis ainult hetkeks, vaid soovi edasi liikuda ja mitte mõtiskleda selle üle, mis kusagil kaugel kellelgi on või ei ole, vaid hinnata seda, mis mul on. Selle eest tänan seda imelikku, kaootikas toimivat ja natuke nagu kujutletavat maad kõige rohkem.

Mida sa itaalia keeles nüüd öelda oskad?
una latte perfavor
una pallina di...
gelato
pizza marherita
permesso
buongiorno
bono norte
ciao, ciao, ciao
scuzi
si? no?
.. ja kõige muuga saab kuidagi ikka hakkama.

Et ma kunagi ei unustaks inimesi tänada. Et kui meenub, siis ma julgeks seda teha. Tegelikult õpib ju kõigilt ja kõigest, lihtsalt vahel on raskem liivast kullatükke sõeluda. Aga see hetk, kui ma Merilini õhtuses labürindilinnas kohtasin, või Kelli oma eemalelust nii tavaliselt rääkis, samal ajal mäekitse kombel helesinise laguuni taustal turnides, sain aru, kuidas me muutume. Aga see on hea, sest sõpradeks jääme endiselt, vähemalt nii palju, et üksteist läbi elamuste, mis küll erinevad ja lahku, täiendame saame. Aitäh!