Kõik on potentsiaalselt ohtlik. Kas see tähendab, et ma peaks kõike kartma, sest äkki otsustab mingisugune abstraktne jõud või lihtsalt ühe inimhinge kurjus mulle liiga teha? Kas ma peaks hoiduma ühistranspordist, sest see pole Eesti, üks pisike riik Põhja/Ida-Euroopas, kus inimesed veel usuvad oma rahvusesse vähemalt mingil elementaarsel tasemel ja kõik paistab justkui lugevat, isegi meie ise? Või olen ma määratud isegi pisikeses linnas andma aru iga oma sammu eest, sest ka siin pole kõik puhtad? Aga samamoodi on kõigel olemas ka eeldus headuseks, inspiratsiooniks, joovastuseks - kirgastuseks. See ei tähenda, et kriitikameel peaks kaduma, kui, siis on mu filter kadunud ja ma ei suuda enam vahet teha, see aga ei saa juhtuda.

Vabandust, ma maalin koleda pildi, peaksin taas pühenduma idülli ülesehitamisele, kas või iseenda sees. Pidasin endaga just üks päev kõige ausama vestluse senimaani, kuigi ma kardan, et ma varjan endiselt midagi. Ma olen ju õnnelik, eks? Aga kuidas ma saan end nimetada millekski, mis on nii kaval ja - ei, ühtegi eestikeelset omadussõna täpsustuseks ei tule hetkel pähe.. ma arvan, et me olemegi määratud niimoodi kannatama ja üksi välja mõtlema, kes või mis siis tegelikult meie sees domineerib. Kannatus ei pea ilmtingimata tähendama riste ja naelu, vaid iseenda vene põhjalaskmist ja seejärel ülesehitamist, kusagil maalapil Peipsi järve peal, kinni ja lahti, terve ja katki. Järsku aitaksid?

Ja nad võivad öelda mistahes, aga praegu ei suuda ma ära oodata vabadust, isegi kui see tähendab mööda libisemist sellest, mida enam kunagi tagasi ei saa (kui kergekäeliselt ma igavikutermineid kasutan, sul on õigus!), ja isegi kui pärast on kibedusemaik nii magushapu.