Mu elu esimene ball sai läbi ja kuigi ta ei vastanud ootustele kammitsetud hingede peost ning aeg-ajalt kiskus kuidagi ühesuunaliseks, jäi ta meelde ja ühtlasi tuletas nii mõndagi meelde. Maskid, millega olime nii palju vaeva näinud, unustatult suurema osa ajast unustatult laual, kui me kooli suures saalis oma pidulikest kleitidest hoolimata end lihtsalt vabaks lasime ja uutel arusaamadel tekkida lubasime. See oli 21.sajandi tütarlaste kooli pidu, lõhnates rokkmuusika ja enesenautlemise järgi. Golden Touch, I Bet That You Look Good On The Dancefloor, America, On Call, Monster. Igaüks võttis sealt vist seda, mida neil parasjagu vaja on, ja seetõttu valisin mina vanade hoonete vahel treppidest üles ja alla jooksmise, kaasalaulmise, hingetõmbepausid ja sellesama meeldetuletuse.. kui palju on tegelikult võimalik, kui lihtsalt julgeda, edasi astuda ja vähem tagasi vaadata. Mulle meeldib mõelda laupäeva õhtust kui katalüsaatorist ja selle lõpmatu hõõrdejõu neutraliseerijast, keemilise ja füüsilise segunemisest (sest teaduslikult lähendes pole me ju midagi muud kui keemiavabrik mateeria keskel).

Eile lebasin voodil, nagu järjest rohkem kombeks on pärast pikka päeva, ja kuulasin laule, milledel olin lasknud vahepeal kaugeks jääda, ühest küljest püüdes tasaste toonide saatel ilusatesse unenägudesse kanduda ning samal ajal ärkvel püsida, et laulude mõtteid tabada. Ja ma mõtlesin, kui palju vastuseid tegelikult on meie ajus juba olemas nii muusika kui piltide kui kellegi teiste sõnade kujul. Ma unustan sageli, kui sarnased inimesed tegelikult on ja kuidas mingid allikad kattuvad ja mõned on lihtsalt mööda läinud. Ning kui nüüd nahaalselt püüda Sokratest meenutada - kõik on tegelikult juba varasemalt teada ja meie sees olemas. Tahestahtmatult mõtlen, kui palju on siis minus seda tõelist mind ning kas tabamise korral peaks ma selle tundmatu kriminaali kuidagi muust eraldama .

Olen hakanud öösiti koridoris tuld kustutama ja fantaseerima, kuidas kordki inimesed enam seda nähtamatut pimedust ei karda (varastatud mõte, pean lisama). Kõigest ette kujutama, sest ma tunnen, kuidas ma ei julge enam oma väärtusi teistele peale pressida. Ma lausa ootan, et nad selle tule põlema panevad, kui nad vannitoa poole suunduvad, et ma saaks tasakesi vihjata ja taas lüliti kaudu oma allasurutud eelarvamusi väljendada.

Esimene veebruar algas või lõppes jumalate rüüpe, šokolaadivahu ja värvide virrvarriga. Katused said lumest puhtaks pestud.