Kätte on jõudnud see hetk, kus ma ei mäleta enam, kuidas õigesti kirjutada „raamat” (book, brook, cook, woosh, box, rocks) või vähemalt püsivad ülesande lõpetamisel endiselt kahtlused selle õigekirjas. Ja ka see moment, kus ma juba tund aega või ausalt öeldes tunde olen elanud kellegi teise elu ja ma tunnen, kuidas see võtab võimust. Ei saa öelda, et minu üle, sest kuidas saab sellistel hetkedel oma egol lasta rääkida? Ilus on, eneseanalüüs on kadunud viivuks või kaheks, kuigi kartus, et ta tuleb tagasi, püsib. Paistab, nagu kõik oleks võimalik. Kas ka päriselt või elan ma lihtsalt kellegi teise elu? Ega neil pole ka kõikidele küsimustele vastuseid, võib-olla on nad kibedamas seisus kui mina. Aga vähemalt on nad kellegi lummanud, sõnatult, piltidelt, kellegi kirjeldustest. Ja sellistel hetkedel ma tean, mida mu unenäod mulle ütlevad. Et sulle vaid paistab, aga sa ei hakka kunagi elama seda illusiooni, seda idülli.

Nad naeratavad, nad on õnnelikud, nad hingavad, nad elavad, nad on, päriselt on. Või ma lihtsalt sildistan, kleebin ühele näoilmele külge sada omadust, kui tegelikult on ka see lihtsalt mask. Oh, kui kerge on petetud saada.

Ei aita ka see, et Prantsuse impressioniste näitus avatakse paar päeva pärast seda, kui ma jälle Liverpooli väisan. Ma ei tea, miks ma just selle linna valisin - tegelikult tean ma väga hästi -, aga ju on vaja midagi, mis annaks mulle ka jõudu, olgugi et see on jälle kellegi teise elu. Ning ei ole suuremaks abiks ka see, et ma kapriisset internetiühendust ja käsuandjaks tituleerin, sõna otseses mõttes Hermeseks taandan/ülendan. Tähendab: nüüd kirjuta, nüüd pane teevesi keema, nüüd loe, nüüd murra end lahti.