Tänasel tuulest lohutatud päeval laulsime kooriga mälestusteenistusel. Viimati, kui ma selles kirikus olin, oli see selleks, et kujutada, kuis üks laps ereda tähe all sõimes sündis, ja kogu kirik rõkkas jõuluaegsest rõõmust, ja selle vana gootistiilis hoone mörtki oli justkui täis heldimust, täna – märkasin muud, looridesse varjunud naiste kivikujusid ja punaseid roose laes, millele polnud kaaslaseks kingitud ühtegi valget roosi, ei tea kas nimme. Isegi küünlad paistsid laulvat eleegiat sellele armastatud naisele, elust lahku. Ja minagi andsin talle oma külmast räsitud häälel rahu kaasa, kuigi ma teda kunagi näinud pole, aga täna selles kirikus meie elud puutusid siiski kokku, olgugi et tema kohtus minuga posttuumselt. Aga ma tean, et ta oli ilus ja on mälestustes endiselt, kuigi minu jaoks ta maiset rüüd jääb meenutama vaid kümned klantspaberile trükitud portreed, mis tervet ruumi täitsid, ja need osavalt nutu eest peidus naeratuste saatel räägitud lood kohtumisest kunstikoolis, Lumivalgekesest ja abivalmidusest. Sellistel hetkedel tahaks uskuda, et midagi hingelaadset eksisteerib.

Juba homme lähen ballile, oh õrn maskeraad punaste sulgede ja sümbolihõngu kleitidega.

Aga eks selline elu olegi? Kurbusest rõõmuni või vastupidi: rõõmust, et olen, kurbusesse, et ei ole. Pildid vahetuvad, vaheldudes emotsioonidega, mida sageli ei märkagi. Aga üks on kindel, elu läheb edasi, sõltumata sellest, kas üks üksik saar, mis on täis sadu inimsaatusi, suures mastaabis tühine arv, seiskub hetkeks või mitte.