Egotsentrik otsustas, et ta ei taha enam oma elu raisata. Sekundeid, minuteid, tunde, vahel isegi päevi - ma ei taha neid arve täpselt teada. Praegu võiks juba nii palju olla, kui egotsentrik ei vaevaks pead - loodan, et sellele koputades ei kõla vaid kumin - oma eneseuhkuse upitamisega, mõeldes, kuidas kunagi on kõik hea, samas teades, et kui nüüd ei ole, siis pole ka hiljem. Nii palju saaks olla juba nüüd. Võiks, aga ei ole. Eks ka see ole unistus, kõigest üks kild teooriat. Kas ma olen algusest peale võimetu olnud praktikaks, päris eluks, määratud aegade algusest, mingisuguse logose poolt jälgima, kuid mitte kunagi kuuluma? Või läks kusagil lihtsalt midagi valesti, miski lämmatati? Ma keeldun seda uskumast. Tegelikult on ju kõik hea. On, on, on. Jalutada Punases Linnas, tuul ümberringi möllamas, mõistes, kuid jäädes puutumatuks. Nühkida saapaid, kõik ühes tempos, kollased kaltsud musta vahaga ühevärvilisest eksistentsist päästetud. Lahata ühte karakterit, võtta ta juppideks ja endiselt olla teadmatuses. Koguda õunu oma öökapi sahtlisse. Lebada voodil ja kuulata "Bohemian Rhapsody"-t, mis kusagilt kaugustest kostub, kuid ometi kõlavad Mercury sõnad nii selgelt, nagu oleks nad omistanud puhastava väe, vahest sellepärast, et ma olen märkamatult kaasa laulma hakanud.
Ma ei taha grammofoniks muutuda, aga selleks peab enne plaadid tolmust puhtaks puhuma, isegi küürima, ja seejärel keskenduma täielikult nende läbikuulamisele, nii et iga noot heliseks oma korra ära ja saaks loa viimaks lennata minema.

Ma ei pretendeeri millelegi. Menteuse pathologique.


vegetatsioon

kas võtad sa vastu mu juured
või surud nad roiskund maisiga ühes
üles, minema, ära su juurest
sest tardusin ju mina su sülest

armuleiba ja –veini palun
heida maha, mu isa
küsin sel keelel, mis
surnud veel enne kui unub
põlvili anuda lisa

kolme külma kolme aasta kolletun’d passioon
kahtlustati siingi, et olen spioon