Kui Walesis on miinus kaheksa kraadi, siis toob see jäine külm endaga kaasa hulga küsimusi Eesti talve kohta, et eksisteeriks vaikne hetk võrdluseks, ja vaba päeva õpilastele ületee koolist (Keelatud Mets). Meenub ammune aeg, kui seisin trollipeatuses, õues oli kuskil miinus kakskümmend seitse kraadi ja panin end vaimselt valmis kooli minema, sest ega ometi külm õppimist ei takista. Meie koolis, nagu direktor täna selgitas hommikusel aktusel, ei peeta õpilasi külmavaresteks ega ka rumalateks, nagu valitsus seda nähtavasti teeb, siltidega "kui on külm, siis muutuvad teed libedaks", "kui sa seisad tooli ääre peal ja ulatad käe pikalt ja laialt välja, võid sa kukkuda", "kui tahad nuga osta, näita dokument ette". Loogika- ja empaatiavõime pole täielikult kadunud.
Sisseelamine elab edasi. See meenutab veidike septembrit, see raske lahkumine kodumaalt, esimese õhtu kurbus, mis viib selleni, et mõtled ja mõtled viise, kuidas esimese lennuki peale tagasi saada, esimese ööga kaasaskäiv maharahunemine ja hommiku tõdemus, et siin ma olen ja mu kohus, vabadus, on nautida, õppida ja haarata sellest kogemusest kaasa nii palju kui võimalik. Kapitalistlik hing ehk. Seesama elajas ihkab kannatamatult ka kohvri järele, mis eilsetel andmetel kusagil Helsingis resideerus, kuid tänaseks kohale taas mu kätte jõudma. Siiamaani pole seda küll juhtunud ning seetõttu olen ma ilma mustast leivast, glögist ja kommidest. Koduigatsuse saab nii lihtsatesse asjadesse taandada vahel. Põhivajadused ennekõike.
Mul pole täna ilusaid sõnu ega enda lahtivõtmist ja uuesti kokkupanemist armastavaid mõtisklusi, vaid kõigest oludekirjeldused. Kõik pole veel kohal, kõik lennukid Pariisist jäeti eile ära, mu inglise kirjanduse essee kirjutamine on halvatud materjalide puudumise tõttu ja karge ilm võimaldab mul taas tegeleda väikese draakoni mänguga ehk puhuda suust suitsupahvakuid meenutavaid aurupilvi välja. Liigun vaikselt edasi, harjumusse. Lumi on takerdunud kuhugi kõrgele ja kaugele.