Vahel on hea, kui keegi toob su maa peale tagasi. Vastasel korral on oht lennata muudkui ülespoole, mingisugusele utoopilisele maale, kus eksisteerib vaid see „mis võiks olla”, „mis oleks võinud olla” ja „mis saab olema”. Kõik vastavalt selle maa reeglistikule, kus kõik teod tulevad kuidagi loomulikult, mõtlemata sellele, kuidas siis õieti peaks. Aga samal ajal on keha endiselt reaalsuses, kuid kaugeneb tasakesi sellesinase reaalsuse tunnetamisest ja mõistmisest. Mitte liiga palju ei ühes ega teises äärmuses. Mulle näib, justkui oleks ma kaaluta olekus, kord kaldu ühele poole, kord teise või üldse nähtamatu. Ja kui vahel keegi seda märkab ja mu hetkeks tasakaalu raputab, siis olen ma tänulik. Enne eitamine, viha, nördimus, trots, leppimine – või kuidas see järjekord nüüd oligi...
Ma olen püüdnud tekitada endale unelmate maad, püüdnud jõuda oma tõotatud maale sõrmenipsuga. Aga see ei saabu nii, eriti kui ei tea, mis päriselt mulle on tõotatud, või kui fatalism muutub fundamentalistlikuks relativismiks.

Tegevusetus muudab laisaks, mõttevabadus ülevaks. Mõtteta olek, mitte mõtte vaba lend, kahetimõistetavuste paradoks, mis võib muuta kõike, eelkõige suhteid. Ma ihkan tasakaalu, kus on nii ühte kui ka teist, kuid ma tean, et see ei tule lihtsalt. Ma ihkan vabadust, kuigi hetkel taandub see rohkem selle sõna mitmuse vormile – vabadustele.

Moderntants Denbigh’s, uued raamatud (kas enda jaoks või selleks, et järjekordselt tõestada midagi teiste poolt oletatut?), faktide ja oletuste sidumine argumentideks, et ma ometi ajaloos läbi ei põruks, tu me manques, orgaanilise keemia algtõed, viirukid, mis on keelatud, välgumihklid, mille ostmiseks peab dokumenti näitama (püromaania maania) ja kirjad neilt, kes saavad mu nöörist kinni enne, kui õhupallina minema lendan, ja mängivad sootuks olulisemat rolli, kui uskuda tahaks või oskaks.

Sulud on enamasti ebavajalikud kujutelmad. Miks isegi mu arvuti mind somnambulistiks nimetab?