Oh seda aega. Mõtlesin kauni muusika helisedes selginenud taeva all ja vaatasin ühe väikese poisi nõnda siiraid ja ennastunustavaid tantsusamme, kui ta üritas läbi akna ka Jäääärt kaema tulla. Kuidas tema jaoks on kõik hoopis teises tempos ja kuidas ta tajub maailma hoopis teisiti ja kuidas teda ei puuduta teiste arvamus, aga samas mõjutab see kõik tema pisikest, vaikselt avarduvat maailma nii väga. See kõik tuletas mulle eelmist aastat meelde. Siis kuulasin ma küll neid ilusaid viise vanas paadikuuris tolmukübemete lenneldes ja olin väheke teises tempos (või õigemini sattusin sinna teises rütmis, sest tegelikult kontsert haarab su täielikult, nii siis kui ka praegu), aga siiski juhtusin ma märkama, et juba teist suve järjest on need hääled ja laulud mulle justkui pisikeseks hingetõmbe- ja mõttepausiks. Järsku see saabki mingisuguseks traditsiooniks? Et igal suvel on üks koht ja kontsert, kus ma saan sulgeda silmad ja näha paiku ning olukordi, kus olen olnud ja kus on veel olemata. Tuttav ja tundmatu kõrvuti.
Ma tahtsin ühtlasi ka juubeldada, et teater tuli tagasi.. mu hinge, ma mõtlen. Hetkeks neil kuudel oli ta justkui alla andnud ja ära läinud. Ja siis mõnel momendil ta oli nagu jälle seal. Ma arvan, et ta võttis lihtsalt väikese puhkuse, et mul oleks lihtsam enda peas asju läbi mõelda. Vahest kasvada? Ma ei usu, et ma nüüd suureks kasvasin, aga suuremaks kasvasin kindlasti. Mingil määral on eelnev aeg selline tume aeg, mil ma ei mõelnud, ja nüüd ma natuke mõtlen, et ma ikka veidike mõtlen küll. Jah, just nõnda. Ja kes teab, võib-olla paari kuu või aasta pärast naeran ma nende sõnade üle? Aga hea on siiski see, et teater tagasi tuli. Teisel kujul ehk, teise tunnetusega ja kindlasti ka teise jõuga. Ja praegu mõtlen, et äkki ta varem ei olnudki. Ebamäärane ja isepäine kuju selline.
Ma pole siia kirjutanud juba kuskil poolteist kuud ja mõneti on selline tunne, nagu ma oleks jätnud nõnda palju enda sisse, et ma olen selle juba pidanud kaugele ja kõrgele riiulile pressima, et ikka uuele ka ruumi jääks. Poolteist kuud pole ma saanud enda tundeid välja kirjutada saanud, sest kui kusagil on arvuti, siis pole tuju, ja kui ääretult kirjutada tahaks, pole jällegi võimalust. Nii jäigi kirjutamata malevast ja Portugalist ja pisikestest asjadest, mis selle suve nii heaks teinud on. Aga pole hullu, sest nüüd tuleb edasi liikuda. Imelik, ma hakkasin mõtlema täna, et ma lähen ära. Ja tuli selline tunne, nagu lõpetaks ma oma lapsepõlve kaks aastat varem. Nagu ma läheksin - andestage võrdlus - kusagile pommivarjendisse või koonduslaagrisse kauaks ajaks või igaveseks. Ära. Kas ma peaksingi tundma, et pärast seda pole miski enam sama? Suve jooksul ma selle peale suurt ei mõelnudki, lihtsalt nautisin ja kogusin mälestusi ning ilusaid hetki. Aga miski pole enam sama.. aga nii on ju ausalt öeldes iga päev? Sa ei saa astuda ühte jõkke kaks korda. Jah, tõsi, kulla mees Heraklit. Aga siis ei maksa mul muretseda. Ja kes teab.. järsku jääb aeg kaheks aastaks Eestis seisma. Või jään mina seal seisma, aga nii pole ka väga hea. Eks aeg näitab. Praegu naudin ma aga seda vaikselt tulevat tundmust, mida ma olen tunnetanud, aga mida mul veel kunagi varem pole olnud. Selline soe, sügiselõhnaline, Vennaskonna laulude hõnguline, Kalamaja-näoline ja teistsuguse armastuse maitseline. Hea, see tähendab.


Mõtteaine ja atraktiivsuse mõttes minu sünnipäeva kutse:
Faas 1. Hei, *tralala*! Lihtsalt tahtsin öelda, et 23. august on minu sünnipäevapidu (ja õrnalt ka lahkumispidu) ja sa oled sinna endiselt ning jätkuvalt vägagi oodatud. Koht ja kellaaeg veel saladuskatte all. Cheerios! (:

Faas 2. Ja kate langeb saladuselt nüüd! Nagu teada, toimub mu sünnipäevapidu (ja endiselt kergelt ka lahkumispidu) laupäeval. Mida sa veel ei tea, on see, et selle asetleidmispaigaks on üks armas roheline Kalamaja maja. Sinna saad nt Balti jaamast jalutades Salme kultuurikeskuse poole ja jälgides hoolega tänavanimesid, kuni torkab silma silt "Graniidi tn". Edasi on vaja kõndida veidi edasi, kuni leiad üles maja nr *see*. Selle maja taga on üks ilus hoov, kus ongi see armas hütike. Kui sa oleksid selles paigas kell viis õhtul, oleks mul väga hea meel. Otsi igaks juhuks Graniidi *too* üles ka kaardilt ja jäta meelde mu number *lala*. Eks? Ja palun võta vihmavari igaks juhuks kaasa. :)

Ja veel üks pisike asi: kui sul on suur soov mulle midagi sünnipäevaks kinkida, siis.. kingi raha. Nii veider, kui seda nüüd ka öelda polnuks, aga see on mu jaoks natuke palju oluline, sest nii aitad mul soetada kitarri. Muidugi ei takista see sul mulle lahkumiskingituseks midagi tähenduslikumat ja sümbolistlikumat teha (;

Näeme!
Britta

Ja üks lause.. mäletad veel?
"Ja kui ma ihkan, et minust hoovaks väge, pole muud seks tarvis kui pelgast tahet./ And if I wish to beam of power, nothing more is needed than pure desire."

Ja sõbrad, on veel nii, et...
"Merka lendas orki, sest ta armus ühte orki (Sõrmuste isandast oli see mees)."