Saturday 5 April 2008 @ 12:33
tõde ma ei tea, aga midagi nagu otsiks
Ma ei tea, mitu korda olen ma sel nädalal avaldanud soovi puhata ja ärgata ilma äratuskellata. Ja kui lõpuks see juhtub, kui ääretult mõnus on tunne! Avad silmad, unenäost veel päris toibumata, kella ei tea, keerad külje ja paned silmad taas kinni. Kui lõpuks tunned, et on hetk, ootab sind armas kiisu ja pannil tehtud hommikusöök (le petit dejeuner, et oma prantsuse keele oskust ka näidata). Nii ütlemata hea ja kerge olla. Vahest loed veel mõnda raamatut, mis võib, aga ei pruugi rääkida teatrist, näitlemisest, aga tegelikult elust kui sellisest üldiselt või konkreetselt. Vannitoas harjutad näo pesemist ilma veeta ja mõtled asjadele, millest varem lihtsalt mööda jooksid. Oled õnnelik, et miski jälle tühja koha täidab või vana asendab ja samas tead, et kunagi võib ka selle uue mõttekese koht asenduda, kuid praegu on ta kohal ja praegu loeb. Või mis "oled" ja "tead", ainsuse esimene vorm on ju, ehk siis mina olen ja mina tean, sest ma räägin hetkel endast. Ma loodan, et ka kirjutaja olen mina, sest vahel, kui olen midagi eriti head lugenud või näinud, siis võin ma omandada ma kellegi teise jooni. Vahel kordub sama ka rääkides. Rääkija olen mina, aga toonis ja hoiakus tunnen ka kellegi teise kohalolekut. Ma ei oska seda hetkel veel seletada, seda nähtust, aga eriti on see olnud viimasel ajal. Kontrollida ma seda siiski hetkel veel ei taha, sest mõneti aitab just see mõista end ja oma alateadvust ning kuidas pealtnäha lihtsad juhtumid ja kokkupuuted võivad mõjutada. Hirmus veider on vahel. Ühel hetkel, jalutades pimedas pargis, kus iga puu taga võib varitseda potentsiaalne oht, mõtlen, et mida ma üritan, kui miinuseid on nõnda palju ja plussidele pole mõelnudki. Kui loodus pole mulle andnud seda, siis järelikult peaksin valima ka teise raja. Kui aga sammun mõistatuslikul tänaval, endisel kodutänaval, ja mõtlen, et kunagi elan jälle seal, ja järgmisel hetkel kostuvad prügikastide tagant sosinad ja sellest samast majast jookseb välja väike poiss, kelle jaoks on see maja samuti lapsepõlve tähiseks nagu mulle, naeran enda üle ja mõtlen, kuidas ma pidevalt ikka muutun ja end parandan. Olgu kas või alateadvuslikult, sest nii on paremgi veel. Ja ma tean, et kui ta on juba hinge pugenud, siis pole mõtet teda ka summutada, vaid proovida just välja tuua. Mõte mateeriaks muuta. Uskuda iseendasse. Ja kui ei lähegi nii, nagu tahan, siis miskit moodi kindlasti. Ära ta ei kao ja oma sõnu ma sel puhul süüa ei taha. Trr, jah, just sina. Aeglaselt ja vaikselt saab aeg läbi. Kuidagi kiiresti läks täna. Polegi nüüd kindel, kas ma saan päris hästi isegi aru nendest sõnadest, mis kirja said, kuid samas on jälle hea. Nagu oleks millegi saanud heita peast esikohalt välja ja nüüd lasta uutel asjadel asemele tulla. |
kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda. kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.Praegu. Niisama. 1. Vaikus 2. Musique tranquille 3. Sõnad 4. Tähed 5. Teater 6. Lumehelbed juustes,ninal 7. Õhtulooris linn 8. Prantsuse keel Arhiiv
February 2007March 2007 April 2007 May 2007 June 2007 July 2007 August 2007 September 2007 October 2007 November 2007 December 2007 January 2008 February 2008 March 2008 April 2008 May 2008 June 2008 August 2008 September 2008 October 2008 November 2008 December 2008 January 2009 February 2009 March 2009 April 2009 May 2009 July 2009 August 2009 September 2009 October 2009 November 2009 December 2009 January 2010 February 2010 March 2010 April 2010 May 2010 June 2010 July 2010 January 2011 March 2011 January 2012 March 2012 April 2012 lingid
PildidKelli Karin Hanna Rauno Laura Siim Vaatevinkel Teatraalsed porgandid Head noored le melting pot
ShoutMix chat widget jalakõndija
Kõnnin, käin jalaMööda lõputuid tänavaid Mööda tuhandest väravast Varakevadine päike paitab mu põski Vaatan ringi ja näen tühjust Soojus saadab järjekordset klaastaarat, läikpaberit, sigaretijäänust mu sulnis kodulinn Kõnnin, käin jala Mööda kodulinna tänavaid Mööda kaasmaalaste väravaist Armastan sind, isamaa Kui mitte täna, siis homme Kui mitte homme, siis eile tänud
layout: detonatedloveinspiration: heyromance pattern: source unknown header: mina, ma ise |