Saturday 5 April 2008 @ 12:33
tõde ma ei tea, aga midagi nagu otsiks
Ma ei tea, mitu korda olen ma sel nädalal avaldanud soovi puhata ja ärgata ilma äratuskellata. Ja kui lõpuks see juhtub, kui ääretult mõnus on tunne! Avad silmad, unenäost veel päris toibumata, kella ei tea, keerad külje ja paned silmad taas kinni. Kui lõpuks tunned, et on hetk, ootab sind armas kiisu ja pannil tehtud hommikusöök (le petit dejeuner, et oma prantsuse keele oskust ka näidata). Nii ütlemata hea ja kerge olla. Vahest loed veel mõnda raamatut, mis võib, aga ei pruugi rääkida teatrist, näitlemisest, aga tegelikult elust kui sellisest üldiselt või konkreetselt. Vannitoas harjutad näo pesemist ilma veeta ja mõtled asjadele, millest varem lihtsalt mööda jooksid. Oled õnnelik, et miski jälle tühja koha täidab või vana asendab ja samas tead, et kunagi võib ka selle uue mõttekese koht asenduda, kuid praegu on ta kohal ja praegu loeb. Või mis "oled" ja "tead", ainsuse esimene vorm on ju, ehk siis mina olen ja mina tean, sest ma räägin hetkel endast. Ma loodan, et ka kirjutaja olen mina, sest vahel, kui olen midagi eriti head lugenud või näinud, siis võin ma omandada ma kellegi teise jooni. Vahel kordub sama ka rääkides. Rääkija olen mina, aga toonis ja hoiakus tunnen ka kellegi teise kohalolekut. Ma ei oska seda hetkel veel seletada, seda nähtust, aga eriti on see olnud viimasel ajal. Kontrollida ma seda siiski hetkel veel ei taha, sest mõneti aitab just see mõista end ja oma alateadvust ning kuidas pealtnäha lihtsad juhtumid ja kokkupuuted võivad mõjutada.
Hirmus veider on vahel. Ühel hetkel, jalutades pimedas pargis, kus iga puu taga võib varitseda potentsiaalne oht, mõtlen, et mida ma üritan, kui miinuseid on nõnda palju ja plussidele pole mõelnudki. Kui loodus pole mulle andnud seda, siis järelikult peaksin valima ka teise raja. Kui aga sammun mõistatuslikul tänaval, endisel kodutänaval, ja mõtlen, et kunagi elan jälle seal, ja järgmisel hetkel kostuvad prügikastide tagant sosinad ja sellest samast majast jookseb välja väike poiss, kelle jaoks on see maja samuti lapsepõlve tähiseks nagu mulle, naeran enda üle ja mõtlen, kuidas ma pidevalt ikka muutun ja end parandan. Olgu kas või alateadvuslikult, sest nii on paremgi veel. Ja ma tean, et kui ta on juba hinge pugenud, siis pole mõtet teda ka summutada, vaid proovida just välja tuua. Mõte mateeriaks muuta. Uskuda iseendasse. Ja kui ei lähegi nii, nagu tahan, siis miskit moodi kindlasti. Ära ta ei kao ja oma sõnu ma sel puhul süüa ei taha. Trr, jah, just sina.
Aeglaselt ja vaikselt saab aeg läbi. Kuidagi kiiresti läks täna. Polegi nüüd kindel, kas ma saan päris hästi isegi aru nendest sõnadest, mis kirja said, kuid samas on jälle hea. Nagu oleks millegi saanud heita peast esikohalt välja ja nüüd lasta uutel asjadel asemele tulla.
2 comments


kes ma olen?
Vabaduselaps. Kunagi ehk ka teisipidi kui ainult sünniaja järgi. Ja mulle meeldivad head inimesed, kuigi ma vahel kahtlen selles, kas ma ise seda olen. Ja mulle meeldib uskuda teiste headusesse, kuigi ma vahel kahtlen, kas ma siiski suudan heita kõrvale kõik eelarvamused ja pahad arvamused ja pealesurutud arvamused. Aga elu on ilus ja mida rohkem seda tunnevad, seda õnnelikum ma olen. Nõnda.


kui ma armastan,
siis ma armastan iga oma rakuga.
Praegu. Niisama.

1. Vaikus
2. Musique tranquille
3. Sõnad
4. Tähed
5. Teater
6. Lumehelbed juustes,ninal
7. Õhtulooris linn
8. Prantsuse keel


Arhiiv
February 2007
March 2007
April 2007
May 2007
June 2007
July 2007
August 2007
September 2007
October 2007
November 2007
December 2007
January 2008
February 2008
March 2008
April 2008
May 2008
June 2008
August 2008
September 2008
October 2008
November 2008
December 2008
January 2009
February 2009
March 2009
April 2009
May 2009
July 2009
August 2009
September 2009
October 2009
November 2009
December 2009
January 2010
February 2010
March 2010
April 2010
May 2010
June 2010
July 2010
January 2011
March 2011
January 2012
March 2012
April 2012


lingid
Pildid
Kelli
Karin
Hanna
Rauno
Laura
Siim
Vaatevinkel
Teatraalsed porgandid
Head noored


le melting pot

ShoutMix chat widget


jalakõndija
Kõnnin, käin jala
Mööda lõputuid tänavaid
Mööda tuhandest väravast

Varakevadine päike paitab mu
põski
Vaatan ringi ja näen
tühjust

Soojus saadab järjekordset
klaastaarat,
läikpaberit,
sigaretijäänust
mu sulnis kodulinn

Kõnnin, käin jala
Mööda kodulinna tänavaid
Mööda kaasmaalaste väravaist

Armastan sind, isamaa
Kui mitte täna, siis homme
Kui mitte homme, siis eile

tänud
layout: detonatedlove
inspiration: heyromance
pattern: source unknown
header: mina, ma ise