Ma olen hakanud viimasel ajal mõtlema nendele paradoksidele ja vastuoludele, mida mu pidev eneseanalüüs jätab endast maha. Kuidas ma saan enda sisse vaadata, kui end väljastki ei tunne? Esimest korda panin ma tähele oma jalajälgi. Jah, arvatavasti on pilt sellest kummalisest, veidi poolikust jäljest, mis tekib märjal liival astudes või duši alt paljajalu taas ellu kõndides, mu peas juba olemas, kusagil tagasopis. Aga teadlikult vaadata, see on sootuks teine! Kui isegi millegi nii lihtsa märkamine võtab seitseteist aastat, siis hakkan ma mõistma irooniat.
Ja samal ajal keskendun ma hoopis muule, ruttan ajast ette ja pööran tähelepanu sellele, mis on tegelikult minu enda looming. Hingestan tehnoloogiat, esemeid, sündmusi, loon uut elu. See juhtus, et mulle öelda.. See on, et mult küsida.. See tegi, et mulle näidata.. Ma olen päike iseenda solaarsüsteemis, peaasi, et ma seda mõtet laiemaks ei püüa venitada. Millest selline tehislik hingestamine? Võib-olla sest iseenda sees on seda nii keeruline teha? Samas on kõik see endiselt ju siinsamas, ei kusagil mujal. Frankensteinlus minu sees, minust väljaspool oleva suunas. ma ei saa eeldada, et see kandub teisteni, mu enda veidrused. Ainult sõnade läbi ehk, kirjeldustena, kuid jõudes vastuvõtja mõistusesse on seegi juba sootuks teise vormi ja kuju omandanud. Tõlgendus. Sõna, mis on alla neelanud võtme ja milleta ust avada ei saa. Teistmoodi fantaasiasse astuda ei saa.

Kool algas taas mõtiskluse hooga. Mu enda tormakus pidurdas mind üleeelmise nädala lõpus ja tekitas natuke ebamugavust. On ikka muutus võimalik? Eelmisel nädalal oli rõõmu-uudiseid ja õnne kuulutavad trompetid. Ometi on miski minus ikka veel skeptiliselt meelestatud. Loodud on ainult muutus selleks, et me saaksime vajaliku muutuse läbi viia. Kiirustada ei maksa, seda olen õppinud.
See nädal on möödunud muretsedes, kuigi tean, et peaks selle nüüd selja taha jätma. Nüüd, kus olen suurem ja targem ja.. ah, kes seda ikka usub? Reedel on suulise inglise keele eksam, koosnedes mitmest osast, mille peamine eesmärk on näidata kriitilist meelt ja võrratut keelt. Esimene proovikivi on kõne südamelähedasel teemal, valisin eestlaste ja venelaste vaheline suhe, unustades, kui ohtlikult lihtne on stereotüüpidest rääkides stereotüüpiliseks ja üldistavaks muutuda. Teiseks ajaleheartikli analüüs ja arutluse juhtimine grupis, teemaks "climate change unbelievers", et natuke vastuolu ja skeptikat meie ellu tuua, aga samas on oht olla liiga vaikne, mitte haarata enda kätte juhi rolli. Kolmandaks kirjandusliku teksti või kõne kommenteerimine ja esitamine. Maya Angelou luuletus "Still I Rise" muutus Obama võidukõneks, mille ta esitas vähem kui nädala eest (tunninärija!). Ajalugu tegemisel või nii. Oht asi liiga suureks ajada. Ja nende hirmude ja kartuste vahel pean ma osavalt laveerima, sest seda eksamit näen ma ühena paljudest katsumustest, et jõuda lõpuks sinna, kuhu tahan. Aga miski pole kindel, kui inimmeel püsib muutlik.


Hetkel on vaja spontaansust, just siis, kui tulevik pressib oma ülevoolava massiga peale. Kartus ongi liiga ruttu täis saada. Plaanidest ja visioonidest ja lubadustest. Hetke on vaja.